style="font-size:15px;"> “Mis puhul?” küsis Beauchamp.
“Beauchamp, kulla sõber, te teate, et ma suren nälga,” ütles Debray, “ärge hakake nüüd lugusid pajatama.”
“Ega mina ei takista lauda istumast,” ütles Beauchamp.
“Château-Renaud jutustab meile seda lauas.”
“Härrased,” ütles Morcerf, “kell on alles veerand üksteist, ärge seda unustage, me ootame veel ühte külalist.”
“Ah õigus! Diplomaati,” sõnas Debray.
“Kas diplomaati või kedagi teist, seda ma ei tea,” sõnas Albert, “tean vaid seda, et ta lahendas ühe delikaatse ülesande minu heaks nii hiilgavalt, et kui ma oleksin kuningas, oleksin teinud ta kõikide oma ordenite kavaleriks, ka siis, kui minu käsutada oleks olnud nii Kuldvillaku kui ka Sukapaelaorden.”
“Kuna me veel lauda ei istu,” ütles Debray, “siis kallake endale klaas herest, nagu meie tegime, ja jutustage meile oma lugu, parun.”
“Te teate, et mul tuli mõte minna Aafrikasse.”
“Tee sinna rajasid juba teie esivanemad, kallis Château-Renaud,” ütles Morcerf galantselt.
“Aga ma ei usu, et te läksite nagu nemad Kristuse hauda vabastama uskmatute käest.”
“Teil on õigus, Beauchamp,” sõnas noor aristokraat. “Tahtsin lihtsalt natuke püstoleid paugutada. Duell on mulle teatavasti vastik sellest ajast peale, kui kaks minu sekundanti sundisid mind ühe asja klaarimiseks läbi laskma käe oma parimal sõbral… Pagana lugu! Franz d’Epinay’1, keda te kõik teate.”
“Õige jah,” ütles Debray, “te pidasite kunagi duelli… Mille pärast?”
“Võtku mind saatan, aga ma tõesti ei mäleta!” ütles Château-Renaud. “Kuid see on mul selgesti meeles, et mul oli häbi oma talenti vaka all hoida ja ma tahtsin proovida araablaste kallal uusi püstoleid, mis ma olin kingituseks saanud. Niisiis läksin laevale, et sõita Orani, ja jõudsin Constantine’i just selleks ajaks, kui piiramine lõpetati. Hakkasin koos teistega taganema. Nelikümmend kaheksa tundi talusin ma üsna hästi vihma päeval ja lund öösel, aga kolmandal hommikul suri mu hobune külma kätte. Vaene loom! Ta oli harjunud tekkide ja taluahjuga… Araabia hobune, kes ei kannatanud välja oma kodumaa Araabia kümnekraadist külma.”
“Sellepärast te tahategi mu inglise hobust ära osta,” ütles Debray. “Te loodate, et ta talub külma paremini kui teie araablane.”
“Eksite väga, ma andsin tõotuse, et ei lähe enam eluilmas Aafrikasse.”
“Teil pidi siis kõva hirm olema,” tähendas Beauchamp.
“Jumala eest oli, pean seda tunnistama,” vastas Château-Renaud. “Ja oli ka põhjust! Hobune oli surnud, ma taganesin jalgsi; kuus araablast kihutasid galopis minu poole, et mu pead maha raiuda, kaks neist lasksin ma püssiga maha, veel kaks püstolitega, otsetabamusega; jäi veel kaks, aga mina olin relvitu. üks kahmas mul juustest kinni – sellepärast kannangi nüüd lühikesi juukseid, ei või iial teada, mis võib juhtuda! – , teine tõstis jatagani kõri juurde ja ma tajusin juba raua teravat külmust, kui härra, keda te siin näete, kargas nende meeste juurde, tappis püstolilasuga selle, kes mind juustest hoidis, ja lõi lõhki tolle pea, kes tahtis mu kõri mõõgaga läbi lõigata. Härra oli endale tõotanud päästa sel päeval ühe mehe, juhuse tahtel osutusin selleks mina. Kui ma ühel päeval rikkaks saan, tellin ma Klagmannilt või Marochettilt raidkuju “Juhus”.”
“Jah,” naeratas Morrel, “see oli 5. september, ühesõnaga, selle päeva aastapäev, mil mu isa imeliselt päästeti. Ja kuivõrd see minu võimuses on, püüan ma seda päeva alati tähistada mingi teoga…”
“Kangelasteoga, eks?” sõnas Château-Renaud. “Nii ma siis osutusin väljavalituks, aga see polnud veel kõik. Esiteks päästis ta mu mõõgalöögist, siis päästis külmast, andes mulle mitte pool oma mantlit nagu püha Martin, vaid terve mantli, ja lõpuks veel näljast, jagades minuga, arvake mida?”
““Felixi” pasteeti?” küsis Beauchamp.
“Ei, oma hobust, millest me mõlemad sõime ühe tüki suure isuga. See oli ränk.”
“Hobuse söömine või?” küsis Morcerf naerdes.
“Ei, ohver,” vastas Château-Renaud. “Küsige Debray’lt, kas ta ohverdaks oma inglase võõra inimese heaks?”
“Võõra inimese heaks mitte,” vastas Debray, “aga sõbra jaoks võib-olla.”
“Ma aiman, et me saame sõpradeks, härra parun,” ütles Morrel. “Pealegi oli mul juba au teile öelda, oli see nüüd kangelaslikkus või mitte, ohver või mitte, aga sellel päeval pidin ma midagi ohvriks tooma vastutasuks soosingu eest, mida õnn meile ühel päeval tõi.”
“Lugu, millele härra Morrel vihjab,” lisas Château-Renaud, “on vaimustav lugu. Ta räägib teile sellest ühel päeval, kui olete lähemalt tuttavaks saanud. Aga täna koormame parem kõhtu ja mitte mälu. Mis kell on hommikusöök, Albert?”
“Pool üksteist.”
“Täpselt?” küsis Debray, tõmmates kella taskust.
“Te annate mulle ometi viis minutit armuaega,” ütles Morcerf. “Ka mina ootan päästjat.”
“Kelle päästjat?”
“Minu loomulikult!” vastas Morcerf. “Kas te arvate, et mind ei või päästa nagu iga inimest ja et maailmas ainult araablased päid maha raiuvad! Meie hommikueine on filantroopiline hommikueine ja meie lauda tulevad, ma loodan seda vähemalt, kaks inimkonna heategijat.”
“Mida me nüüd ette võtame?” küsis Debray. “Meil on vaid üks Montyoni auhind?”
“See antakse muidugi tollele, kes ei ole midagi teinud, et seda saada,” ütles Beauchamp. “Akadeemial on kombeks säärasel viisil kimbatusest välja rabelda.”
“Kust ta tuleb?” küsis Debray. “Andestage minu pealetükkivust, ma tean, et te olete sellele küsimusele juba vastanud, aga küllalt ebamääraselt, ja seetõttu luban ma endale esitada selle veel kord.”
“Ausalt öelda, ma ei tea,” vastas Albert. “Kui ma teda kolme kuu eest külla kutsusin, oli ta Roomas. Aga sellest ajast peale, kes teab, mis teid ta on tallanud!”
“Kas te peate teda võimeliseks olema täpne?” küsis Debray.
“Minu arvates on ta võimeline kõigeks,” vastas Morcerf. “Pidage meeles, et koos viieminutilise armuajaga on veel vaid kümme minutit jäänud.”
“Ma kasutan seda ära, et öelda teile paar sõna oma külalise kohta.”
“Vabandust,” ütles Beauchamp, “kas sellest, mis te meile räägite, saaks materjali ajalehele?”
“Kahtlemata,” vastas Morcerf, “arvan koguni, et väga põnevat materjali.”
“Rääkige siis! Saadikutekotta ma ilmselt ei jõua, pean selle kuidagi tasa tegema.”
“Ma olin
