poole, kolm olid õue poole ja veel kaks aia poole.
Õue ja aia vahel kõrgus keisririigiaegses halvamaitselises stiilis ehitatud krahv ja krahvinna de Morcerfi avar ja luksuslik villa.
Kogu valdust eraldas tänavast müür, millel seisid teatud vahemaa järel lillevaasid ja mille keskel oli suur kullatud teravikega võrevärav – seda kasutati pidulikel puhkudel. õtse väravavahi ruumi kõrval oli väike uks, kustkaudu käis teenijarahvas või ka isandad, kui nad tulid või läksid jalgsi.
Albert’i eluasemeks valitud maja näitas ema delikaatset ettenägelikkust, kes ei tahtnud oma pojast lahkuda, oli aga mõistnud, et vikonti eas noormees peab olema täiesti vaba.. Teisalt näitas see ka noormehe arukat egoismi, keda võlus vaba jõudeelu, mida võimaldasid rikkad perekonnad oma poegadele, tehes nende elu kuldseks otsekui lindudele nende puuri.
Kahe tänavapoolse akna kaudu võis Albert de Morcerf teha oma välisvaatlusi. Noortel inimestel on vaja vaadet välja, nad tahavad alati näha inimesi oma silmapiiril, olgu see silmapiir kas või ainult tänav! Kui esialgne vaatlus oli tehtud ja miski nõudis teravamat tähelepanu, võis Albert de Morcerf oma uuringute täiendamiseks väljuda umbes samasuguse ukse kaudu, nagu oli väravavahi majakeses ja mis vääris erilist esiletõstmist.
See väike uks näis olevat kõigi poolt unustatud sellest hetkest peale, kui maja ehitati, ja näis olevat igaveseks suletud, nii tähelepanematu ja tolmunud oli ta; aga tema hoolikalt õlitatud hinged ja lukk osutasid salapärasele ja pidevale kasutamisele. See väike salakaval uks võistles kahe ülejäänuga ja irvitas väravavahi üle, kelle valvsa jälgiva silma alt ta kõrvale jäi ja avanes nagu kuulus koobas “Tuhande ühest ööst”, nagu Ali-Baba kuulus võluseesam – kas kabalistlike sõnade kaasabil või leppemärgi peale, mida öeldi ülimaheda häälega või tehti ülipeente sõrmedega.
Avara ja vaikse koridori lõpust, kuhu see uks viis ja mida kasutati eestoana, sai paremalt õue pool olevasse söögituppa ja vasemalt väikesesse salongi, mille aknad olid aia poole. Lehvikukujuliselt ülespoole väänlevad ronitaimed ja põõsapuhmad varjasid õue ja aia poolt kahte esimese korruse akent, kuhu võinuksid pääseda ebadiskreetsed pilgud.
Teisel korrusel olid samasugused kaks tuba ja lisaks veel kolmas, eestoa kohale jääv tuba. Need kolm tuba olid salong, magamistuba ja buduaar.
Alumise korruse salong oli sisustatud vaid alžeeria diivaniga, mis oli määratud suitsetajatele.
Teise korruse buduaarist sai magamistuppa ja salaukse kaudu trepile. Oli näha, et kõik ettevaatusabinõud olid tarvitusele võetud. Teise korruse kohal paiknes ruumikas ateljee, mida oli suurendatud müüride ja vaheseinte lammutamisega, omamoodi pandemoonium, kus kunstnik võistles dändiga. Sinna olid kuhjunud ja varjupaiga leidnud kõik esemed, mis olid teeninud Albert’i üksteisele järgnevaid kapriise: jahisarved, kontrabassid, flöödid, terve orkester, sest Albert’il oli korraks olnud mitte kutsumust, vaid lihtsalt tuju tegelda muusikaga; maalipukid, paletid, pastellid, sest muusikatujule oli järgnenud kergatslik maalimistahe; lõpuks floretid, poksikindad, espadronia ja kõikvõimalikud kaikad, sest vastavalt tol ajal noormeeste hulgas moes olevatele tavadele harrastas Albert de Morcerf kaugelt suurema püsivusega, kui oli seda teinud muusika ja maalimisega, neid kolme kunsti, mis täiendavad seltskonnalõvi haridust, nimelt vehklemist, poksi ja kaikavõitlust, ning võttis selles kehalisteks harjutusteks ettenähtud ruumis üksteise järel vastu Grisier’d, Cooksi ja Charles Leboucher’d.
Lisaks olid selles lemmikruumis François I aegadest pärit vanaaegsed puhvetid, mis olid täis hiina portselani, jaapani vaase, Luca della Robbia fajanssi ja Bernard de Palissy vaagnaid; vanad tugitoolid, kus olid võib-olla istunud Henri IV või Sully, Louis XIII või Richelieu, sest kaks tugitooli olid kaunistatud nikerdvapiga, kus särasid sinisel põhjal Prantsusmaa kolm liiliaõit, mille kohal oli kuningakroon – need olid silmanähtavalt pärit kas Louvre’i mööblihoidlatest või vähemasti mõnest kuninglikust lossist. Rangetele tumedatele tugitoolidele olid peale visatud hinnalised erksavärvilised riided, mida olid varjundanud kas Pärsia päike või olid nad õitsele puhkenud Calcutta ja Chandernagori naiste sõrmede all. Miks need riided seal olid, seda ei osanud keegi öelda; nad ootasid inimeste silma rõõmustades eesmärki, mis oli teadmata isegi nende omanikule, ja valgustasid oma siidise ja kuldse läikega kogu ruumi.
Kõige silmapaistvamal kohal seisis Rollet’ ja Blanchet’ nikerdistega roosipuust pianiino, mis oli tehtud meie päevade liliputisalonge arvestades, aga sellegipoolest sisaldas terve orkestri oma helisevas kitsas kastis ja oigas Beethoveni, Weberi, Mozarti, Haydni, Gretry ja Porpora meistritööde koorma all.
Peale selle võis näha kõikjal – seintel, uste kohal, laes – mõõku, pistodasid, nuge, nuiasid, kirveid, terveid kullatud, damaskitud, inkrusteeritud turviseid; herbaariume, kivimeid, karvu täistopitud linde, kes liikumatus lennus sirutasid oma tulevärvi tiibu ja nokka, mida nad iial kinni ei pannud.
On ütlematagi selge, et see oli Albert’i lemmikruum.
Sellegipoolest oli Albert kohtumise päeval seadnud oma peakorteri sisse esimese korruse väikeses salongis. Laual, mida teatud kaugusel ümbritses lai ja pehme diivan, särasid hollandlaste armastatud krakleefajansist pottides kõik tuntud tubakasordid, alates Peterburi kollasest tubakast kuni Siinai musta tubakani, siin oli tubakat Marylandist, Puerto Ricost ja Latakiast. Nende kõrval oli lõhnavast puust sigarikastidesse reastatud suuruse ja kvaliteedi järgi puro’d, regalia’d, havannad ja manilad; avatud kapiuksest paistsid piibud – saksa piipude kollektsioon, pika varrega türgi piibud merevaigust pitsi ja korallkaunistustega ning kullaga inkrusteeritud vesipiibud pikkade ussitaoliselt keeratud safianinahksete vartega – ja ootasid suitsetajate hetketuju või sümpaatiaavaldust. Albert oli ise juhatanud korraldamist või õigemini sümmeetrilist korralagedust, mida tänapäeva külalised armastavad pärast kohvijoomist vaadelda läbi suust tuleva ja pikkades tujukates spiraalides lae poole tõusva suitsu.
Kell kolmveerand kümme astus teener sisse. See oli Albert de Morcerfi ainus teener peale viieteistkümneaastase tallipoisi, kes rääkis vaid inglise keelt ja reageeris Johni nimele. Loomulikult oli argipäevadel maja kokk tema käsutuses, nii nagu pidulikkudel puhkudel oli seda ka maja livrees teener.
Toapoiss, kelle nimi oli Germain ja keda tema noor isand täielikult usaldas, pani ajalehed lauale ja ulatas Albert’ile paki kirju. Albert lappas hajali pilgul läkitusi, valis välja kaks peene käekirjaga lõhnavat ümbrikku, murdis pitserid lahti ja luges neid mõningase tähelepanuga.
“Kuidas need kirjad tulid?” küsis ta.
“Üks tuli postiga, teise tõi proua Danglars’i teener.”
“Laske teatada proua Danglars’ile, et ma võtan vastu koha, mida ta pakub mulle oma loožis… Oodake natuke… Päeval te käite ära Rosa juures ja ütlete talle, et ma olen valmis, nagu ta mulle ettepaneku teeb, õhtustama koos temaga pärast Ooperiteatrit. Te viite talle kuus pudelit veini: Küprose veini, herest, Malagat ja purgi Ostende’i austreid. Austrid võtke Boreli juurest ja ärge unustage Borelile ütlemast, et need on minu jaoks.”
“Mis kellaks härrale laud katta?”
“Palju kell on?”
“Kolmveerand kümme.”
“Täpselt kella poole üheteistkümneks. Võib-olla Debray peab minema oma ministeeriumisse… Ja pealegi… (Albert vaatas märkmikku) on see täpselt aeg, mis ma ütlesin krahvile: 21. mail kell pool üksteist hommikul, ja ehkki ma tema lubadusesse eriti ei usu, tahan mina siiski olla täpne. Muide, kas te teate, kas proua krahvinna on üles tõusnud?”
“Ma küsin järele, kui härra vikont seda soovib.”
“Jah. Paluge
