ballett, otsis parfümeeriareklaamidest asjata teadet uue hambapuhastusvahendi kohta, millest oli kuulnud, viskas siis üksteise järel käest Pariisi kolm kõige populaarsemat ajalehte ja pomises pikalt haigutades:
“Jumala eest, ajalehed lähevad päev-päevalt igavamaks.”
Sel hetkel peatus kerge tõld ukse ees ja hetk hiljem tuli toapoiss ning teatas härra Lucien Debray tulekust. Pikka kasvu heledapäine noormees astus sisse naeratuseta, sõna lausumata, näol poolametlik ilme. Tal oli kahvatu nägu, hallid silmad ja kindel pilk, õhukesed ja tundetud huuled, seljas tsiseleeritud kuldnööpidega sinine frakk ja ees valge lips; siidpaela otsas rippus kilpkonnaluust monokkel, mida tal õnnestus kulmu ja põselihase pingutamisega aeg-ajalt oma parema silma ette suruda. “Tere, Lucien, tere,” ütles Albert. “Teie täpsus kohutab mind, kulla sõber! Mida ma pean sest arvama? Ootasin teid viimasena, aga teie tulete kümme minutit enne kümmet, kuigi kohtumine on määratud kella poole üheteistkümneks! Imede ime! Ega ministeerium pole juhuslikult kukkunud?”
“Ei, armas sõber,” ütles noormees, vajudes pehmesse diivanisse. “Rahustuge, me kõigume pidevalt, aga me ei kuku iialgi ja ma hakkan juba arvama, et oleme tagandamatud, rääkimata veel sellest, et poolsaare afäärid konsolideerivad meid lõplikult.”
“Ah õigus! Te ajate Don Carlose Hispaaniast välja.”
“Ei, armas sõber, ärge ajage kõike segamini. Me toome ta teisele poole Prantsusmaa piiri ja pakume talle kuninglikku külalislahkust Bourges’is.”
“Bourges’is?”
“Jah, mis kuradi päralt ta nurisema peaks? Bourges on kuningas Charles VII pealinn. Kas te tõesti ei teadnud seda? Eilsest peale teavad seda Pariisis kõik. Juba üleeile oli börsile midagi läbi imbunud, sest härra Danglars (ma lihtsalt ei mõista, kuidas see mees saab uudised teada meiega ühel ajal) mängis tõusu peale ja võitis terve miljoni.”
“Ja teie ilmselt ordenipaela. Ma näen uut sinist paela teie ordeniliistul?”
“Ah nad saatsid mulle Carlos III ordeni,” vastas Debray ükskõikselt.
“Ärge tehke nägu, et see teid ei huvita, ja tunnistage, et teil on selle üle hea meel.”
“Tegelikult jah. Orden sobib hästi musta kinnise fraki täienduseks. See on elegantne.”
“Ja mõjub nii, nagu oleks tegu Walesi printsi või Reichstadti hertsogiga,” naeratas Albert.
“Sellepärast näetegi mind täna nii vara hommikul, kallis sõber.”
“Te saite Carlos III ordeni ja tahtsite mulle teatada seda head uudist.”
“Ei. Vaid sellepärast, et saatsin kogu öö kirju: kakskümmend viis diplomaatilist depešši. Kui ma hommikul koju jõudsin, tahtsin magada, aga mu pea hakkas valutama, ma tõusin uuesti üles ja läksin tunnikeseks ratsutama. Boulognes metsas hakkas mind vaevama igavus ja nälg. Need kaks vaenlast käivad harva käsikäes, aga nüüd liitusid nad minu vastu – omamoodi karlistlik-vabariiklik liit. Ja siis tuli mulle meelde, et täna hommikul toimub teie juures pidusöök, ja siin ma nüüd olen: mul on nälg, toitke mind, mul on igav, lõbustage mind!”
“Kallis sõber, see on minu kui võõrustaja kohus,” ütles Albert ja helistas teenri, kuna Lucien sedaaegu oma türkiisinkrustatsiooni ja kuldnupuga peene jalutuskepi otsaga vedelevaid ajalehti lennutas. “Germain, klaas herest ja küpsiseid. Siin on sigarid, kallis Lucien, loomulikult salakaup. Proovige neid ja soovitage oma ministril ka meile neid müüa nende peaaegu et pähklipuulehtede asemel, mida ta meie korralikke kodanikke suitsetama sunnib.”
“Või veel! Ei tule mõttessegi. Sellest hetkest peale, kui nad valitsuse poolt tulevad, teie neid enam ei taha ja leiate nad olevat jälgid. Pealegi ei puuduta see kuidagi siseministeeriumi, see kuulub rahandusministeeriumi kompetentsi. Pöörduge härra Humanni poole, kaubandusmaksude osakond, koridor A, tuba 26.”
“Te üllatate mind tõepoolest oma põhjalike teadmistega. Võtke ometi üks sigar.”
“Oo kallis vikont,” ütles Lucien, süütas manila roosa küünla kohal, mis kuldses küünlajalas põles, ja nõjatus taas diivanile. “küll te olete õnnelik, et teil pole vaja midagi teha. Te lihtsalt ei tea, kui õnnelik te olete!”
“Aga mida teie teeksite siis, kallis kuningriikide lepitaja,” sõnas Morcerf kerge irooniaga, “kui te midagi ei teeks? Ah? Olete ministri erasekretär, kes tegeleb ühteaegu Euroopa suurte salanõudega ja Pariisi väikeste intriigidega; teil on vaja kuningaid, veelgi enam, kuningannasid protežeerida, parteisid liita, valimisi juhtida; te teete rohkem ära oma sule ja telegraafiga kui Napoleon võitlusväljadel mõõga ja võitudega; teil on kakskümmend viis tuhat livri rendist lisaks teie palgale; hobune, kelle eest Château-Renaud pakkus teile nelisada luidoori, aga teie ei tahtnud teda ära anda; teil on rätsep, kes teil iialgi ühtegi püksipaari ära ei riku; teil on Ooper, “Jockey Club” ja Varieteeteater – ning kõige selle juures ei leia te, millega oma meelt lahutada? Hea küll, siis lahutan mina teie meelt.”
“Mil moel?”
“Muretsen teile ühe uue tuttava.”
“Mehe või naise?”
“Mehe.”
“Ma tunnen neid juba küllalt!”
“Aga säärast, kellest mina räägin, te veel ei tunne.”
“Kust ta tuleb? Maailma otsast?”
“Võib-olla kaugemaltki.”
“Tönt võtaks! Loodetavasti ei too tema meile hommikusööki?”
“Ei, olge mureta, meie hommikusöök valmistatakse minu ema köögis. Teil on siis päris tõesti nälg?”
“Pean tunnistama, et jah, kuigi seda on väga alandav öelda. Aga eile ma õhtustasin härra de Villefort’i pool. Kas teie pole tähele pannud, et kõigi nende kohtutegelaste juures on viletsad õhtusöögid? Alati jääb mulje, nagu vaevaksid neid süümepiinad.”
“Te põlastate teiste eineid, aga kas teie ministrite juures süüakse hästi?” küsis Albert.
“Meie vähemalt ei kutsu külla korralikke inimesi; ja kui me ei peaks oma vastuvõttudega austama mõnda matsi, kes mõtleb ja ennekõike hääletab õigesti, me hoiduksime õhtusöökide korraldamisest enda pool nagu katkust, uskuge mind.”
“Kallis sõber, võtke veel klaas herest ja küpsist.”
“Meelsasti, teie Hispaania vein on oivaline. Näete isegi, tegime jumala õigesti, et rahustasime selle maa.”
“Jah. Aga Don Carlos?”
“Don Carlos joob Bordeaux’ veine ja kümne aasta pärast anname tema pojale väikese kuninganna naiseks.”
“Mille eest teie saate Kuldvillakuordeni, kui olete veel ministeeriumis.”
“Mulle paistab, Albert, et täna hommikul te olete otsustanud mind järjekindlalt meelitustega toita.”
“See turgutab kõige paremini seedimist, kas pole nii? Aga oot-oot, ma kuulen eestoast Beauchamp’i häält, te hakkate temaga vaidlema ja see aitab teil kannatliku meelega oodata.”
“Mille üle vaidlema?”
