aga pealegi. Sedasama arvas krahvinna G., kes teatavasti tundis lord Ruthweni.”
“Oivaline!” hüüdis Beauchamp. “Mitteajakirjanikule on see umbes samasugune lugu nagu kuulus meremadu “Constitutionnel’is”. Vampiir – vaimustav!”
“Metsikud silmad, mille pupillid vähenevad ja suurenevad tahtmise järgi,” ütles Debray, “fatsiaalnurk hästi arenenud, hiilgav laup, kahvatu jume, must habe, hambad valged ja teravad – ja viisakus sellele vastav.”
“Täpselt nii näeb ta välja, Lucien,” ütles Morcerf. “Te andsite punkt-punktilt ta isikukirjelduse. Jah, terav ja salvav viisakus. See mees on mulle mitmel korral judinad peale ajanud. Muide, ükskord, kui me vaatasime koos ühte hukkamist pealt, oli mul tunne, et mu süda läheb pahaks ja pigem sellest, kuidas ta külmalt vaatas ja rääkis kõigist maailma hukkamisviisidest, kui timuka nägemisest, kes oma kohust täitis, ja hukatava karjumisest. “
“Kas ta ei vedanud teid pisut ringi Colosseumi varemetes, et teie verd imeda, Morcerf?” küsis Beauchamp.
“Või pärast seda, kui ta oli teid vabaks lasknud, kas ta ei sundinud teid alla kirjutama tulevärvilisele pärgamendile, millega müüsite talle oma hinge nagu Eesav oma esmasünniõiguse?”
“Naerge aga naerge, härrased!” ütles Morcerf pisut puudutatult. “Kui ma vaatan siin teid, kauneid pariisiasi, kes tunnevad end kodus Gand’i bulvaril ja käivad jalutamas Boulogne’i metsas, ja kui ma meenutan toda meest, siis tundub mulle, et me ei kuulu ühte liiki.”
“Mina olen sellele uhke!” ütles Beauchamp.
“Igatahes paistab,” lisas Château-Renaud, “et teie krahv Monte-Cristo on jõudeajal galantne mees, kui välja arvata tema väikesed tehingud itaalia röövlitega.”
“Itaalia röövleid ei ole olemas!” ütles Debray.
“Ka vampiire ei ole!” lisas Beauchamp.
“Ja krahv Monte-Cristot ka mitte,” tähendas Debray. “Vaadake, kallis Albert, kell lööb pool üksteist.”
“Tunnistage üles, et te nägite painajalikku und, ja hakkame sööma,” ütles Beauchamp.
Aga seinakella kaja polnud veel vaibunud, kui uks lahti läks ja Germain teatas:
“Tema kõrgeausus krahv Monte-Cristo!”
Kõik kohalolijad võpatasid tahtmatult, mis näitas, kuivõrd sügava mulje oli neile jätnud Albert’i jutt. Isegi Albert’i valdas ootamatu erutus.
Keegi polnud kuulnud tõllamürinat tänaval ega samme eestoas, isegi uks oli käratult lahti läinud.
Krahv ilmus lävele, ta oli riietatud väga lihtsalt, aga ka kõige nõudlikum seltskonnalõvi poleks saanud tema rõivastusele midagi ette heita. Kõik oli ääretult maitsekas, kõik oli tulnud laitmatute meistrite käest – ülikond, kübar ja pesu.
Ta võis olla ligi kolmekümne viie aastane ja kõiki üllatas tema sarnasus portreega, mille oli temast sõnadega visandanud Debray.
Krahv astus naeratades salongi keskele ja tuli otsejoones Albert’i poole, kes talle vastu läks ja õhinal käe sirutas.
“Täpsus on kuningate viisakus,” ütles Monte-Cristo, “nagu on väitnud üks meie valitsejatest. Aga kui väga reisijad sellest kinni hoida ka püüavad, ei ole see alati nende võimuses. Ma loodan, kallis vikont, et te minu püüdlikkust arvestades annate mulle andeks need paar-kolm sekundit, mis ma kohtumisele hiljaks jäin. Viissada ljööd maha sõita ei õnnestu ilma igasuguste takistusteta, eriti Prantsusmaal, kus postipoiste peksmine paistab olevat keelatud.”
“Härra krahv,” vastas Albert, “ma just teatasin teie külaskäigust oma sõpradele, keda ma siia kutsusin lubaduse puhul, mille te mulle nii lahkesti olite andnud, ja keda mul on au teile esitleda. See on härra de Château-Renaud, kelle suguvõsas on kaksteist peeri ja kelle esivanematel oli koht ümarlaua ääres; härra Lucien Debray, siseministri erasekretär; härra Beauchamp, kohutav lehemees, Prantsuse valitsuse hirm, aga kelle nimi tema rahvuslikule kuulsusele vaatamata pole võib-olla Itaalias teie kõrvu ulatunud, sest tema ajaleht sinna ei lähe; ja lõpuks Maximilien Morrel, spahikapten.”
Seda nime kuuldes krahv, kes oli seni kummardanud viisakalt, ent puhtinglasliku jaheduse ja ükskõiksusega, astus tahtmatult sammu ettepoole ja nagu kerge roosakas varjund libises üle ta kahvatute palgete.
“Härra kannab võidukate prantslaste mundrit,” ütles ta. “See on ilus munder.”
Raske öelda, milline tundmus andis krahvi häälele sügava kõla ja pani otsekui vastu tahtmist särama tema ilusad, rahulikud ja selged silmad, kui tal polnud põhjust oma pilgus midagi varjata.
“Kas te pole kunagi näinud meie aafriklasi, härra?” küsis Albert.
“Mitte kunagi,” vastas krahv, olles enesevalitsuse täielikult tagasi saanud.
“Teadke siis, härra, et selle mundri all lööb üks meie armee vapramaid ja õilsamaid südameid.”
“Oo, vikont…” pomises Morrel.
“Laske mind rääkida, kapten… Just täna saime kuulda selle härra kangelasteost,” ütles Albert, “ja kuigi ma nägin teda täna esimest korda elus, palun ma temalt, et ta lubaks mul teda teile esitleda kui oma sõpra.”
Nende sõnade juures võis jällegi märgata Monte-Cristo pilgu kummalist teravnemist, põgusat roosat varjundit palgetel ja kerget kulmuvärinat, mis reetis tema erutust.
“Ah, härral on õilis süda,” ütles krahv. “Seda parem!”
Märkus vastas pigem krahvi enda mõtetele kui Albert’i sõnadele ja see üllatas kõiki, eriti aga Morreli, kes vaatas hämmeldusega krahv Monte-Cristot. Aga seda oli öeldud nii maheda ja leebe häälega, et kuigi see kõlas kummaliselt, pahaks seda panna ei saanud.
“Miks oleks ta pidanud selles kahtlema?” küsis Beauchamp Château-Renaud’lt.
“Jumala eest,” vastas Château-Renaud, kes oma seltskonnatundmisega ja aristokraadi selge pilguga oli tabanud Monte-Cristost ära kõik, mis tabatav oli. “Albert ei petnud meid, härra krahv on väga eriskummaline isik. Mida arvate teie, Morrel?”
“Tal on avameelne pilk ja sümpaatne hääl,” vastas Morrel, “nii et minule ta meeldib, hoolimata veidrast märkusest, mille ta minu aadressil tegi.”
“Härrased,” ütles Albert, “Germain teatas, et laud on kaetud. Kallis krahv, lubage ma juhatan teile teed.”
Mindi vaikides söögituppa. Kõik istusid lauda.
“Härrased,” ütles krahv istet võttes, “lubage, et ma tunnistan teile midagi, olgu see vabanduseks kõigi nende köhatuste pärast, mida ma võin teha: ma olen võõras, sedavõrd võõras, et olen esmakordselt Pariisis. Prantsuse elulaad on mulle selle tõttu täiesti tundmatu. Tänini olen ma elanud idamaa tavade kohaselt, mis on headele Pariisi traditsioonidele kõige vastuvõetamatum. Palun, andke mulle andeks, kui leiate minus midagi liiga türgilikku, napollikku või araabialikku. See on nüüd öeldud, härrased, asugem sööma.”
“Kuidas ta seda kõike ütles!” pomises Beauchamp. “Ta on tõesti suursugune härra.”
“Suursugune
