aga sisse, kohutav sulemees!” ütles Albert, tõusis püsti ja läks noormehele vastu. “Vaadake, siin on Debray, kes teid põlgab, kuigi ta pole teid lugenud, vähemasti nii ta ütles.”
“Tal on jumala õigus,” sõnas Beauchamp. “Ta on nagu mina. Ka mina kritiseerin teda, teadmata, mida ta teeb. Tere päevast, ordenikomandör.”
“Ah te juba teate,” ütles erasekretär ja noormehed surusid naeratades kätt.
“Iseendast mõista!” ütles Beauchamp.
“Ja mida räägitakse selle kohta seltskonnas?”
“Millises seltskonnas? Meil on palju seltskondi sellel 1838. aastal pärast Kristuse sündi.”
“Kriitikute ja poliitikute seltskonnas, kus teie mängite lõvi rolli.”
“Räägitakse, et see on väga õige, teie külvavat küllaldaselt punast, et sellest pisut sinist võiks võrsuda.”
“Pole halvasti öeldud,” sõnas Lucien. “Miks te ei kuulu meie ringi, kallis Beauchamp? Teiesuguse mõistusega mees teeks karjääri kolme või nelja aastaga.”
“Ma ootan vaid ühte, et teie nõu järgi talitada, ministeeriumi, mis püsiks kindlalt pool aastat. ütelge mulle nüüd, kallis Albert, ma pean ju laskma vaesel Lucienil ka pisut hinge tõmmata, kas me sööme hommikust või lõunat? Ma pean minema saadikutekotta. Nagu näete, pole meie ametis kõik sugugi nii roosiline. “
“Me sööme hommikust. Ootame veel vaid kahte inimest ja istume lauda kohe, kui nad on pärale jõudnud.”
“Mis sorti inimesi te ootate einele?” küsis Beauchamp.
“Ühte aadlikku ja ühte diplomaati,” sõnas Albert.
“Järelikult tuleb meil aadlikku oodata ligi kaks tundi ja diplomaati üle kahe tunni. Ma tulen desserdi ajaks tagasi. Hoidke mulle maasikaid, kohvi ja sigareid. Ma söön oma kotleti saadikutekojas.”
“Ärge seda tehke, Beauchamp, sest kuigi aadlik oleks kas või mõni Montmorency ja diplomaat Metternich, meie sööme täpselt kell pool üksteist. Seni aga võtke Debray’st eeskuju, nautige mu herest ja küpsiseid.”
“Olgu peale, ma jään. Pean täna hommikul ilmtingimata oma meelt lahutama.”
“Nüüd te olete nagu Debray! Aga minu meelest, kui ministeerium on nukker, peaks ju opositsioon olema lõbus.”
“Kallis sõber, teil pole aimugi, mis mind ähvardab. Täna hommikul pean ma kuulama härra Danglars’i kõnet saadikutekojas ja õhtul ühe Prantsusmaa peeri tragöödiat tema naise juures. Kurat võtaks seda konstitutsioonilist valitsust! Meil on ju valimisõigus, nagu räägitakse, kuidas me ometi säärase valisime?”
“Mõistan, teil on vaja varuda lõbusat tuju.”
“Ärge ometi rääkige halvasti härra Danglars’i kõnedest!” ütles Debray. “Ta on opositsioonis ja hääletab teie poolt.”
“Selles see häda ongi. Ma ootan kannatamatult, et te saadaksite ta sõnu tegema Luxembourg’i paleesse ja mina saaksin siis südamest naerda.”
“Armas sõber,” ütles Albert Beauchamp’ile, “kohe näha, et Hispaania asjad on korras, te olete täna hommikul vastikult sapine. ärge unustage, et Pariisi seltskonnakroonika räägib minu ja preili Eugénie Danglars’i abielust. Ma ei või ometi lubada teil rääkida halvasti inimese kõneosavusest, kes mulle ühel päeval ütleb: “Härra vikont, te teate ju, et ma annan oma tütrele kaks miljonit kaasavara”.”
“Minge ikka!” ütles Beauchamp. “Seda abielu ei sõlmita iial. Kuningas võis ta teha paruniks, võib teha peeriks, aga aristokraadiks ei tee. Krahv de Morcerf on liiga aristokraatlik sõjamees, et nõustuda kahe näruse miljoni eest ebavõrdse abieluga. Vikont de Morcerf peab abielluma markiisiga.”
“Kaks miljonit on siiski kena summa,” ütles Albert.
“Paras aktsionärikapital bulvariteatri või raudtee puhul, mis viib Jardin des Plantes’i juurest Räpeesse.”
“Las ta räägib, Morcerf,” ütles Debray ükskõikselt, “teie aga abielluge. Te ju abiellute rahakoti etiketiga? Teil peaks olema ju ükskõik? Las sellel etiketil olla pigem üks vapp vähem ja üks null rohkem. Teie vapil on seitse rästast, te annate kolm oma naisele ja teile endale jääb veel neli. See teeb välja üks rohkem kui härra de Guise’il, kellest oleks peaaegu saanud Prantsusmaa kuningas ja kelle nõbu oli Saksamaa keiser.”
“Arvan, et teil on õigus, Lucien,” sõnas Albert hajameelselt.
“Muidugi on. Pealegi on iga miljonär niisama suursugune kui vallaslaps, õigemini, ta võib seda olla.”
“Pst! ärge rääkige nii, Debray,” ütles Beauchamp naerdes, “Château-Renaud’1 võib tulla tahtmine teid terveks ravida paradokside pildumise maaniast ja torgata teid läbi oma esiisa Renaud de Montaubani mõõgaga.”
“See oleks vääritu tema seisuses,” vastas Lucien, “sest mina olen madalast soost, väga madalast.”
“Halastust!” hüüdis Beauchamp. “Ministeerium hakkab juba Beranger’ moodi laulma, jumal küll, kuhu me niiviisi välja jõuame?”
“Härra de Château-Renaud, härra Maximilien Morrel,” ütles teener, teatades kahe uue külalise tulekust.
“Nüüd on siis kõik,” ütles Beauchamp, “ja meie hakkame sööma. Albert, te ootasite ju veel vaid kahte inimest, kui ma ei eksi?”
“Morrel!” pomises Albert üllatunult. “Morrel! Mida see peab tähendama?”
Aga juba oli härra de Château-Renaud, kena välimusega kolmekümneaastane noormees, aadlik pealaest kuni jalatallani, see tähendab, tal oli de Guiche’i nägu ja Mortemart’i mõistus, haaranud Albert’i käest kinni ja ütles:
“Lubage, armas sõber, teile esitleda spahikaptenit härra Maximilien Morreli, ta on mu sõber, veel enamgi, mu päästja. Muide, see mees esitleb ennast ise küllalt hästi. Tervitage minu kangelast, vikont.”
Ja ta astus kõrvale pikka kasvu suursuguse noormehe eest, kellel oli kõrge laup, läbitungiv pilk ja mustad vurrud, mida meie lugejad peaksid mäletama Marseille’s toimunud küllaltki dramaatilisest situatsioonist, nii et võib-olla nad ei ole teda veel unustanud. Värvikas hästi istuv pooleldi prantsuse, pooleldi idamaastiilis munder tõstis esile noormehe sihvaka piha ja laia rinna, millel ilutses Auleegioni rist. Noor ohvitser kummardas elegantselt, kõik ta liigutused olid sujuvad ja ta valitses hästi oma tugevat keha.
“Härra,” sõnas Albert südamlikult, “härra parun de Château-Renaud teadis ette, kui suurt rõõmu ta mulle teeb teid mulle tutvustades. Te olete tema sõber, härra, saage ka meiega sõbraks.”
“Väga kena,” ütles Château-Renaud, “ja soovige, kallis vikont, et ta teeks parajal võimalusel teie heaks sedasama, mida ta minu heaks on teinud.”
“Mida ta siis tegi?” küsis Albert.
“Oh sellest ei tasu rääkida,” ütles Morrel, “härra de Château-Renaud liialdab.”
“Kuidas nii? Või sellest ei tasu rääkida!
