vaatab ringi ja käratab:
„Kes sul siin oli?”
„Mitte kedagi ei olnud.”
„Mitte kedagi? Aga kelle propelleriga püksid siin toolil on?”
Mees tuleb komandeeringust. Uks ei avane, sest võti on seespool ees. Pärast korduvat kellaandmist tuleb naine avama – sassis peaga, hommikumantel lohakalt õlgadel.
„Ah sina oled! Oh kui hea! Mine kutsus arst, mul on 40 kraadi palavikku!”
Aga väike poeg hüüab toast:
„Isa, isa, ära mine! Mul on koll kapis!”
„Ära kuula lapse juttu!” palub naine. „Mul on niigi halb olla! Mine kutsu arst!”
Poeg aga hüüab uuesti:
„Issi, ära mine! Mul on koll kapis!”
„No ma vaatan, mis koll see on!” teatab mees. Kapis istub aga alasti naaber. Mees on kole kuri:
„Noh, sul, Jaan, pole ka aru peas! Mu naisel on 40 kraadi palavikku ja sina tuled siia lapsele kolli tegema!”
Kaks sõpra tulevad õhtul komandeeringust.
„Selle puhul võiksime minu juurde minna ja pitsikese viina võtta,” teeb üks ettepaneku.
Korterisse sisenedes märkab küllakutsuja esikus võõraid meestekingi.
„Mis me teeme?” küsib sõber.
„Tss! Lähme kööki! Kolme jaoks jääb viina väheks.”
„Tead, John,” räägib Jack sõbrale, „ütlen sulle ausalt, ma ei kahelnud oma naise truuduses kordagi enne, kui me New Yorgist Chicagosse kolisime.”
„Aga mis siis juhtus?” imestab John.
„Noh, Chicagos toob meile piima sama piimamees, kes New Yorgiski.”
Jaan on võõra naise juures. Äkki kõlab uksekell. Naine peidab Jaani kähku riidekappi ja läheb avama. Sisse tormab tema mees ja hüüab:
„Kallis, maja põleb! Me peame kähku lahkuma!”
Tekkinud pinevas vaikuses kostab kume hääl riidekapist:
„Päästke mööbel, päästke mööbel …”
Politseinik tuleb hilja õhtul koju. Ta ei taha naist äratada, riietub pimedas lahti ja poeb voodisse. Vaevalt pikali heitnud, kutsutakse ta telefoni teel kiiresti tööle. Mees paneb kribinal-krabinal riidesse ja kihutab autoga tööle. Seal märkab ta kolleegide imelikke pilke ja imestab:
„Milles asi?”
Tema paarimees muheleb:
„Miskipärast on sul tuletõrjuja munder seljas!”
Jaan on võõra naise juures. Keset ööd kõlab uksekell. Jaan laseb end üle rõdu ääre alla ja jääb rippuma, nägu seina poole. Ripub ja ripub, juba hakkab koitma, käed tõmbuvad krampi, kuid Jaan ei julge lahti lasta, kartes surnuks kukkuda.
„Mida teie siin teete?” kõlab korraga kare mehehääl.
„Ripun,” vastab Jaan.
„Noh, rippuge, rippuge, aga tõstke jalad üles. Ma olen kojamees ja tahan tänavat pühkida.”
Naise juures on armuke. Äkki heliseb uksekell.
„Mees tuli koju!” kiljatab naine. „Peida ennast ruttu ära!”
Mees vaatab aknast välja – kümnes korrus. Voodi alla või kappi pugeda oleks liiga labane, pealegi leitakse sealt üles, kui otsima hakatakse. Siis märkab ta ühes toanurgas ettesirutatud kätega Heraklese kuju, ronib tolle kätele ja tardub liikumatuks.
Naise abikaasa tuleb sisse, nad söövad koos naisega õhtust ja lähevad voodisse. Mõne aja pärast kostab kõva mürts ja kellegi hääl ütleb:
„Oled sina, sõbrake, alles raske!”
Naine on armukesega voodis, kui ta mees koju jõuab ja uksekella annab.
„Kähku!” kamandab naine armukest. „Seisa sinna nurka!” Ta määrib armukese alasti kehale kiiresti õli ja puistab selle talgiga üle. „Ära liiguta enne, kui ma sulle ütlen,” sosistab naine, „lihtsalt teeskle, et oled skulptuur.”
„Mis asi see on, kullake?” uurib abikaasa tuppa astudes.
„Ah, see on lihtsalt üks skulptuur,” vastab naine. „Naabrid ostsid endale magamistoaskulptuuri ja see meeldis mulle nii väga, et otsustasin ka meile ühe muretseda.”
Rohkem asjast enam ei räägita ning mees ja naine lähevad magama. Kella kahe ajal öösel tõuseb mees üles, läheb kööki ning tuleb natukese aja pärast tagasi klaasi piima ja võileivaga.
„Võta,” ütleb ta „skulptuurile”, „söö midagi. Ma seisin nagu idioot tervelt kolm päeva naabrite juures ja keegi ei pakkunud mulle isegi klaasikest vett.”
Mees tuleb komandeeringust varem koju ja näeb rõdul võõrast meest.
„Kuidas teie siia sattusite?”
„Hüppasin lennukilt langevarjuga alla ja tugev tuul kandis mu teie rõdule.”
„Noh, kellega seda ei juhtu! Tulge tuppa, pakun teile tassikese kohvi.”
„Ja teid ei pane minu lugu isegi mitte imestama?”
„Mis siin imestada on? Eelmisel nädalal otsis näiteks üks geoloog meie tualettruumis naftat.”
Mees tuleb ootamatult koju, tema naise juures on aga tervelt kolm armukest. Et naisel pole neid kuhugi peita, käsib ta armukestel esikus olevatesse kottidesse pugeda. Mees tuleb sisse, näeb esikus kolme kotti ja virutab esimesele jalaga.
„Ruiiii!” kostab kotist.
„Ohhoo, ämm on meile maalt sea saatnud!” rõõmustab mees ja virutab teisele kotile jalaga. Sealt kostab:
„Äää!”
„Näed sa, ämm on ka lamba saatnud!” imestab mees ja virutab jalaga vastu kolmandat kotti.
Vaikus.
