kolm aastat, Cal. Ma olen ammu edasi liikunud. Kas sina pole?”
„Muidugi. Miks sa siis huvitatud pole? See on hea koht.”
„Ma ei otsi kohta. Ma otsin võimalust.”
„Mis mõttes?”
„Enamat kui tavalised kokkulepped. Ma tahan oma nime fassaadil ja täielikku loovat kontrolli taga.” Ta pistis käe jakitaskusse ja tõmbas välja kokkumurtud paberilehe. „Mul on nimekiri.”
Õige asja tegemineon alati olnud nagu ora tagumikus, mõtles Cal, kui võttis paberi ja tegi selle lahti. See kord ei olnud teistsugune.
Ta libistas pilgu üle nimekirja ja viskas selle üle laua naisele tagasi. Penny ei tahtnud võimalust, ta tahtis mehe mune, küüslaugus hautatult ja kenas koorekastmes.
„Ei,” ütles ta järsult, eirates seda, kuidas pärastlõunapäike tõstis esile naise punakaspruunide juuste punase ja pruuni erinevaid toone.
„Tore on.” Penny võttis paberi ja hakkas kabiinist välja libisema. „Kena sind näha, Cal. Head õnne restoraniga.”
Mees sirutas käe üle laua ja haaras naisel randmest. „Oota.”
„No aga kui meil millestki rääkida ei ole…”
Ta näeb küllalt süütu välja, mõtles Cal, kui vaatas naise suurtesse sinistesse silmadesse, aga ta teadis paremini ega uskunud seda avali pilku.
Pennyt võis veenda tööd vastu võtma, muidu poleks ta vaevunud kokkusaamisele tulema. Mehe lolliks tegemine ei olnud tema stiil. Kuid see ei tähendanud, et ta poleks nautinud võimalust lasta mehel paluda.
Nende minevikku arvestades, arvas mees, on ta selle ära teeninud. Nii et ta hakkab naisega kauplema, andes järele seal, kus peab. Ta oleks isegi läbirääkimistest mõnu tundnud, kui ainult naine ei oleks olnud nii pagana rahulolev.
Cal hõõrus pöidlaga üle naise randmeluu, teades, et naine ei salli seda. Penny oli alati löönud lamenti oma suurte käsivarte, randmete ja käte pärast, väites, et need ei ole proportsioonis tema ülejäänud kehaga. Mees oli mõelnud, et naine oli jabur, hädaldades puuduse pärast, mida polnud olemas. Peale selle, Pennyl olid peakoka käed – armidega, nobedad ja tugevad. Calile olid naise käed alati meeldinud, toimetasid need siis köögis toiduga või magamistoas tema kehaga.
„Ei mängi välja,” ütles Cal, noogutades paberi poole, ja laskis naise käe lahti. „Sa tead ise ka. Nii et kus tegelik nimekiri on?”
Penny itsitas ja nihkus tagasi istmele. „Ma kuulsin, sa oled meeleheitel. Ma pidin proovima.”
„Mitte nii meeleheitel. Mida sa tahad?”
„Loovat vabadust menüüde koostamisel, täielikku kontrolli tagalao üle, oma nime menüül, omandiõigust igale spetsiaalroale, mille ma loon, õigust keelduda igast peadirektorist, keda sa tahad mulle kaela määrida, neli nädalat puhkust aastas ja kümme protsenti kasumist.”
Tuli ettekandja nende toiduga. Cal oli tellinud burgeri, Penny salati. Aga mitte lihtsalt salati. Tema nelja lehtsalatit sisaldava kausi ette laoti kaheksa taldrikut erinevate koostisosadega.
Mees vaatas, kuidas ta pani kohvitassi oliiviõli, balsamiäädikat ja jahvatatud pipart ning pigistas juurde poole sidruni mahla. Kui ta oli neid kahvliga vispeldanud, kallas ta tükeldatud suitsukana ja feta oma salati peale, siis nuusutas enne lisamist üle suhkrustatud pekanipähklid. Ta jättis kõrvale kreeka pähklid, võttis ainult pool tomatit, pani rohelise sibula asemel punast sibulat ja valas kõik kastmega üle. Kõik ringi seganud, tõstis ta taldrikud üksteise peale ja võttis esimese suutäie oma einest.
„Kuidas on?” küsis mees.
„Hea.”
„Miks sa väljas sööd?”
„Tavaliselt ei söögi.”
Ka varem polnud ta väljas söönud. Nende köögis keerutas ta hea meelega kokku midagi uskumatut ja mees oli rõõmuga lasknud tal seda teha.
Mees pööras tähelepanu jälle naise nõudmistele. Ta ei hakka andma kõike, mida naine küsib, puhtalt põhimõttest. Pealegi oleks see lihtsalt halb äritegemine.
„Sa võid saada loova kontrolli menüüde ja tagalao üle,” ütles ta. „Spetsiaalroad jäävad majale.”
Kõik, mida peakokk mingi restorani teenistuses olles lõi, kuulus tollele restoranile.
„Ma tahan, et saan need endaga kaasa võtta, kui ma lahkun.” Naine ajas tüki salatit kahvli otsa. „See on lepingu otsustav punkt, Cal.”
„Siin tuled sa millegi uuega lagedale.”
„Mõte on selles, et ma ei taha luua midagi vahvat ja jätta seda sinu perekonna ülisaamatutesse kätesse.” Ta vaatas mehele otsa. „Enne kui sa päris turri lähed, luba ma tuletan meelde, et viis aastat tagasi oli Waterfrontil tellimisjärjekord igaks nädalalõpuks.”
„Sa võid panna oma nime menüüdele,” ütles Cal. „Kui peakokk.”
Ta nägi, kuidas naine kangeks tõmbus. Seda tiitlit polnud tal varem kunagi olnud. See peaks nüüd midagi tähendama.
„Ja kolm protsenti kasumist,” lisas Cal.
„Kaheksa.”
„Neli.”
„Kuus.”
„Viis,” ütles mees. „Aga peadirektori asjus sul sõnaõigust ei ole.”
„Ma pean temaga töötama.”
„Ja tema peab sinuga töötama.”
Penny naeratas üle terve näo. „Aga mul on maine, et töökohas olen ma vaid päikesepaiste ja valgus. Sa tead seda.”
Cal oli kuulnud, et ta on täiuslikkuse taotleja ja oma kvaliteedinõuetes halastamatu. Ka oli teda nimetatud tujukaks, pahandavaks ja lihtsalt lausa hiilgavaks.
„Sa ei saa dikteerida peadirektorit,” ütles Cal. „Ta on juba palgatud. Vähemalt lühiajaliselt.”
Penny kirtsutas nina. „Kes ta on?”
„Saad hiljem teada. Pealegi, esimene mees tuleb lihtsalt korda majja lööma. Paari kuu pärast võetakse keegi teine. Tema suhtes võid oma sõna öelda.”
Penny kulmud kerkisid. „Huvitav. Palgamõrtsukas tuleb linna puhtaks lööma. Ma arvan, et see meeldib mulle.” Ta tõmbas sügavalt hinge. „Kuidas oleks viis protsenti kasumist, kolme aasta leping, mul on sõnaõigus järgmise peadirektori asjus ja ma võtan oma firmaroad endaga kaasa.” Ta tõstis käe üles. „Kuid ainult minu enda restorani ja sina võid hoida neid ka Waterfronti menüüs.”
Cali ei üllatanud, et naine tahtis iseseisvaks saada. Enamik peakokkasid tahtis. Vähestel oli kapitali või juhtimisoskusi.
„Oh ja see palk, mis sa ennist pakkusid, oli väga hea.”
„Muidugi oli,” ütles mees. „See eeldas, et sa ei saa kõike muud. Mitu inimest sa endaga kaasa tood?”
„Kaks.
