võta kunagi puhkust,” ütles ta. Vähemalt varem ei võtnud ta kunagi.
„Ma tahan seda,” ütles naine. „Et asi selge oleks, ma kasutan seda.”
Mees kehitas õlgu. „Mitte enne, kui me jälle jalul oleme ja asi käima läheb.”
„Ma mõtlesin hilissuvel. Selleks ajaks on mul kõik koos.”
Võib-olla. Ta ei olnud seda kaost veel näinud.
„On see kõik?” küsis Cal.
Naine mõtles viivu, siis kehitas õlgu. „Pane pakkumine kirja. Ma vaatan selle läbi ja annan sulle teada, kas saab asja.”
„Sa ei saa kusagilt mujalt nii palju. Ära tee nägu, et sa astud tagasi.”
Rahulolev ilme tuli tagasi. „Ei või iial teada, Cal. Ma tahan kuulda, mida su võistleja lauale paneb.”
„Ma tean, kes on huvitatud. Nemad ei anna sulle ilmaski nii suurt protsenti kasumist.”
„Tõsi ta on, aga nende restoranid on edukad. Väiksem protsent millestki on parem kui suur tükk eimillestki.”
„See võib teha sinust staari,” ütles Cal. „Inimesed hakkavad märkama.”
„Inimesed juba märkavad.”
Mees tahtis talle öelda, et pole ta nii eriline ühti. Et ta võiks nimetada viit peakokka, kes teeksid sama head tööd. Häda oli selles, et ta ei võinud. Viimase kolme aastaga oli Penny teinud endale nime. Calil oli seda vaja, et Waterfront august välja kaevata.
„Ma saadan lepingu sulle kulleriga homme õhtupoolikul,” ütles ta.
Naine lausa nurrus rahulolust. „Tubli.”
„Sa naudid seda, eks ole?”
„Oo jaa. Mul pole isegi sinu juures töötamise vastu midagi, sest iga kord, kui sa mu välja vihastad, tuletan ma sulle meelde, et sina tulid mind otsima. Et sa vajasid mind.”
Kättemaks. Mees respekteeris seda. See tegi pahameelt, aga ta respekteeris seda.
„Miks sa seda teed?” Küsis naine, kui võttis ühe pekanipähkli. „Sa astusid aastaid tagasi perefirmast välja.”
Tollal, kui nad abielus olid, mõtles mees. Ta oli põgenenud ainult selleks, et jälle lasta end kaasa tõmmata.
„Keegi pidi uppuvat laeva päästma,” ütles ta.
„Jah, aga miks sina? Sina ei hooli perekonna impeeriumist.”
Cal viskas kakskümmend dollarit lauale ja libises kabiinist välja. „Mul on sinu vastust vaja kahekümne nelja tunni jooksul lepingu saamisest alates.”
„Sa saad selle järgmisel hommikul.”
„Tore on.” Cal pillas raha kõrvake nimekaardi. „Juhuks, kui sul on vaja minuga ühendust võtta.”
Ta sammus restoranist välja ja suundus oma auto poole. Penny kavatses öelda jah. Ta pinnustab meest natuke, aga tehing oli tema jaoks liiga hea, et sellest ära öelda. Kui tal asi õnnestub, kui ta teeks Waterfrontist selle, mida see kunagi oli, siis oleks tal kolme aasta pärast enam kui küllalt kapitali, et oma restoran avada.
Cal oleks selle aja peale ammu läinud. Ta oli nõustunud tulema ajutiselt ja upitama restorani üles, kuid tal polnud mingit soovi jääda kibeda lõpuni. Tema ainus mure oli päästa uppuvat laeva. Las keegi teine lööb selle läikima ja saab kogu au endale. Tema ainus huvi oli asjast pääseda.
Penny sammus südalinna Spordibaari natuke pärast kaht. Lõunatajate hulk oli tuntavalt kahanenud, kuigi mõned visad vennad istusid, vahtides mitmesuguseid spordiüritusi, mida ümberkaudsed telejaamad pakkusid.
Penny seadis sammud otseteed baari ja nõjatus vastu poleeritud puitu. „Hei, Mandy. Kas ta on siin?” küsis ta väga rinnakalt blondiinilt, kes nühkis klaase läikima.
Mandy naeratas. „Hei, Penny. Jaa. Ta on oma kabinetis. Tahad, et toon teile midagi?”
Kofeiin, mõtles Penny, siis raputas pead. „Pole vaja.”
Ta astus baarist paremale, kus väikeses alkoovis olid tualetid, maksuline telefon ja uks sildiga Personal. Sealt oli väike maa Reid Buchanani koli täis kabinetti.
Reid istus laua taga, mis oli nii suur nagu täismõõduline madrats, jalad tõstetud lauanurgale, telefonitoru surutud kõrva ja õla vahele. Kui ta Pennyt nägi, pööritas ta silmi, osutas telefonile, siis viipa naise sisse.
„Ma tean,” ütles ta torusse, kuna Penny tegi endale teed kastide vahelt, mis ootasid lahti pakkimist. „See on tähtis sündmus ja ma tahaksin olla kohal, aga mul on enne seda kokkusaamine. Võib-olla järgmisel korral. Mhm. Kindlasti, sina ka.”
Ta pani toru ära ja oigas. „Mingisugune väliskaubanduse šõu-jama,” ütles ta.
„Mida nad sust tahtsid?” küsis Penny, kahmas mitu kausta ainsalt teiselt toolilt kabinetis ja vajus kõvale puuistmele. Ta kummutas kaustad mehe juba niigi täis lauale.
„Pole aimugi. Ennast näidata. Piltnikele naeratada. Võib-olla kõne pidada.” Ta kehitas õlgu.
„Kui palju nad olid nõus sulle maksma?”
Reid laskis jalad põrandale ja keeras end naise poole. „Kümme tuhat dollarit. Asi pole selles, et mul oleks raha vaja. Ma vihkan seda kõike. See on petukaup. Ma mängisin vanasti pesapalli ja nüüd olen ma siin. Ma olen erus.”
Kõigest eelmisel aastal, mõtles Penny. Hooaja avamine oli juba nädala pärast ja kindlasti igatses Reid oma endist elu taga.
Penny tonksas üht kuhja laual ja vaatas siis mehele otsa. „Ma mäletan selgesti, kuidas sa ütlesid, et tahad nii suurt lauda, mille peal saaks seksida. See oli väga spetsiifiline nõudmine, kui me läksime lauda ostma. Aga kui sa hoiad selle peal niisugust sodiladu, ei ole kellelgi huvi ennast sellel väga muljetavaldaval pinnal alasti võtta.”
Mees laskus toolis seljakile ja irvitas talle vastu. „Mul pole vaja lauda, et neid alasti saada.”
„Seda ma olen kuulnud jah.”
Reid Buchanan oli legendaarne. Mitte üksi oma uskumatu pesapallurikarjääri pärast, vaid ka selle poolest, kuidas naised teda imetlesid. Osalt oli see Buchananite hea välimus ja sarm, mis oli kõikidel vendadel. Osalt see, et Reid lihtsalt armastas naisi. Endised sõbratarid ulatusid traditsioonilistest modellidest ja näitlejannadest kuni emakese maa keskkonnakaitsjateni, kes olid temast ligi kümme aastat vanemad. Taibukad, tobedad, lühikesed, pikad, kiitsakad, lopsakad, temale meeldisid kõik. Ja tema meeldis nendele.
Penny tundis Reidi aastaid. Ta tutvus temaga kaks päeva pärast kohtumist Caliga. Pennyle meeldis naljatada, et Reidiga oli olnud sõprus esimesest silmapilgust ja Caliga armastus esimesest silmapilgust.
„Sa ei arva ilmaski ära, mis ma täna tegin,” ütles Penny.
Reid kergitas oma tumedaid kulme. „Kullake, arvestades seda, kuidas sa mind viimasel ajal üllatanud oled, ma parem ei üritagi.”
„Ma käisin sinu vennaga lõunal.”
Reid
