style="font-size:15px;"> Penny astus suure sammu eemale.
„Ma oletan, et avamiseks on plaan,” ütles ta, rõõmustades, et tema hääl kõlas normaalselt. Seksimõtted olid nii sobimatud, kui asi puutus Calisse. Nad polnud mitte ainult lahutatud, vaid tema oli rase. Ta kahtles, kas mees leiab selle erutava olevat.
„Ma tahan esimesel õhtul suurt kõmulist pidu. Mitte õhtusöögiga, on ainult rahvas ja näidised. Sa peaksid olema võimeline välja mängima, mis meil on tulekul. Me kutsume kohaliku pressi ja ilusad inimesed.”
Penny naeratas. „Ilusad inimesed?”
Mees raputas pead. „Ärijuhid, prominendid, mida iganes.”
„Nad on nii õnnelikud kuuldes, kui õhinas sa oled.”
„Ma tahan, et restoran jälle käima läheks. Pidu on vajalik pahe.”
„Ära seda kutsetele pane,” soovitas Penny. „Ma töötan selle jaoks välja menüü kohe, kui ma olen lihvinud menüü restorani jaoks. Ja et sa teaksid, ma kasutan sinu lepingulisi inimesi tavatarneteks, kuni nad midagi ära ei riku, aga peo jaoks toon ma siia oma rahva. Mul on mõned kalainimesed, keda ma kasutan.”
„Päriselt kalainimesed?” küsis Cal. „Lõpused? Uimed?”
Penny pööritas silmi. „Sa tead, mida ma mõtlen. Ma kasutan neid alati erilistel puhkudel.”
„Sobib.”
Naine uuris oma märkmeid. Mida veel oli vaja arutada? Ta vaatas mehele otsa. „Kas sul oli…” Ta kortsutas kulmu, tabades mehe hämmeldunud ainitise pilgu. „Mis on?”
Mees astus sammu tagasi. „Ei midagi.”
„Sul oli niisugune imelik nägu peas. Millest sa mõtlesid?”
„Ma ütlesin, ei midagi.”
„See peab ikka midagi olema.”
„Ei, ei ole”
Cal vandus vaikselt. Ta ei mäletanud, millal teda viimati tabati naise rinda jõllitamast. Mis oli temal Penny kehaosadega asja?
Ei olnudki. Polnud mitu aastat olnud. Ainult et… naine nägi teistsugune välja. Temas oli enesekindlust, mida mees ei mäletanud. See võis tulla tema viimase aja edust. Aga ikkagi tema rinnad.
Need olid suuremad. Selles oli mees kindel. Ta langetas pilgu naise rinnale, siis vaatas kõrvale. Just, suuremad. Naise sviiter ümbritses tema kumerusi, enne kui langes allapoole vööd. Cal oli olnud temaga abielus, oli näinud teda lugematuid kordi alasti. Kui temale oli naise keha alati meeldinud, oli naine kaevelnud, et see on liiga poisilik. Aina nukid ja sirged. Tema rinnad olid olnud väikesed. Aga nüüd…
Need olid suuremad. Kuidas sai see juhtuda? Oh, muidugi, ta teadis implantaatidest, aga Penny ei olnud niisugune tüüp, või oli? Ja kui ta tahtis lasta teha operatsiooni, et oma büsti suurendada, kas ta poleks siis valinud juba suuremat suurust?
Cal raputas pead ja käskis endal mõelda millelegi muule. Ta oli mitu miljonit dollarit väärt korporatsiooni kaasasutaja ja suure restorani juhataja. Ta oli ka üle kolmekümne. Kindlasti suutis ta jutuajamise lõpule viia ilma juurdlemata oma eksnaise rindade üle.
„Kelle sa endaga kaasa tood?” küsis ta, et teemat muuta. „Sa ütlesid kaks inimest.”
“Edouardi, oma abikoka, ja Naomi.”
Mees vandus. „Ei.”
Penny kergitas kulme. „Vabandust, aga siin pole sul hääleõigust. Tema aitab mind. Naomi ajab minu eest asju ja ta on parim ekspediitor. Seda on meil vaja, kui me hoo sisse saame.”
Cal teadis, et hea ekspediitor oli väärt mis tahes hinda, kui restoran oli põhjas. Keegi pidi seisma hea selle eest, et taldrikud lauale jõuavad, hoolitsema, et kõikidele seltskondadele serveeritaks õige toit õigel ajal. Ekspediitor oli tavaliselt ustav restorani tagapoolele, aidates samal ajal ees. Ekspediitor teadis kõigest, mis toimus kummalgi poolel ja suutis hoida peakokka kõikide asjadega kursis.
„Kust sa tead, et meil nii palju tööd tuleb?” küsis mees. „Klientuuri sissetöötamine võtab aega.”
Naine naeratas. „Hei, tegu on minuga. Inimesed tulevad.”
„Räägi veel minu egost,” pobises mees.
„Ei, tänan.”
Penny võttis oma nimekirja läbi ja tõstis üles veel mitu küsimust. „Ma hakkan oma kokkadele tõesti hästi maksma, nii et kogu ennast.”
„Mul on eelarve.”
„Ja restoran, mis on kuulus jõleda toidu poolest. Sina oled siin ainult neli kuud, Cal. Ma tean, mida see tähendab. Sa tahad pimestada ja siis minema kõndida. Mulle see sobib, aga pimestamine ei tule odavalt kätte.”
„Püsi mõistlikes piirides.”
„Ma teen, mida vaja.”
Calile meeldis, et naine vastu punnis. Ta oli oma sõiduvees.
„Kohtume esmaspäeval ja vaatame, kus me seisame,” ütles Cal. „Ütleme, keskpäeval?”
„Mina olen siin, pidades töövestlusi. Astu läbi, millal sulle sobib.” Penny pani märkmiku ära. „Ma jään siia ja vaatan köögi üle.”
„Võtmed sul on. Pane ainult lukku, kui oled valmis minema.”
„Muidugi.” Naine naeratas ja keeras ära, mis jättis ta profiilis seisma. Mehe pilk langes tema rindadele. Mis pagan sellega lahti oli?
Pärast kohtumist Pennyga läks Cal tagasi oma büroosse The Daily Grind?i peakorteris. Ta oli oma neljakuuliseks eemalviibimiseks peaaegu kõik ära koristanud, aga paar viimast üksikasja oli veel. Ta astus oma kabinetti ja vaatas sõnumeid. Abi pidi temaga kohe Waterfrontis kontakti võtma, kui tema äraolekul mingi küsimus tekib, ja ta kavatses sel perioodil pidada oma partneritega koosolekuid iga kahe nädala tagant.
Korporatsiooni peakorter oli vana tootmishoone ülemisel korrusel. Ta nägi aknast suuremat osa kesklinnast, Lake Unioni ja Space Needle?it. Selgel päeval nägi ta kaugemale, aga see oli Seattle ja selgeid päevi polnud kuigi palju. Isegi nüüd sadas peenikest vihma vastu põrandast laeni ulatuvaid aknaid ja laeaknaid.
Ta asus tööle, aga paarikümne minuti pärast helistas abi.
„Sinu vanaema on siin,” teatas ta vaiksel häälel.
Hetkeks soovis Cal leida mingi vabanduse, et teda mitte näha. Kahjuks oli Waterfronti päästmise halvem pool tihedam kontakt vanaemaga.
„Saada ta sisse.”
Cal tõusis ja astus ümber laua, et teda tervitada. Gloria Buchanan astus hoogsalt kabinetti niisuguse graatsia ja stiiliga, mis kuulus palju elegantsemal ajal sündinud inimesele.
Ta oli sale ja keskmist kasvu. Seitsekümmet ületavatest eluaastatest hoolimata oli tema rüht sirge, seljas oli tal rätsepakostüüm ja jalas hirmkõrgete kontsadega kingad. Tema juuksed olid valged ja alati eeskujulikult korras, nägu suhteliselt kortsudeta. Cali õde Dani vandus, et Gloria oli lasknud teha
