kui tunne temast üle uhkas.
Ei. Mitte Cal. See pole üldse hea mõte.
„Sul ei jää aega,” ütles ta kiiresti. Oh, muidugi, mees oli tubli – nii palju Penny mäletas. Ta oli jätnud perekonna steigimaja, et alustada oma ettevõtet, aga see polnud sellepärast, nagu oleks ta läbi kukkunud. Vastupidi, kasum oli olnud tuntav. Aga siin? Nüüd?
„Ma võtan neli kuud puhkust,” ütles Cal. „Ma käin ikka oma kohviettevõttes, aga ainult paar tundi nädalas. Ma keskendun Waterfrontile.”
„Miks sa mulle ei öelnud, kui ma esimesel korral küsisin?”
„Ma mõtlesin, et sa ei võtaks kohta vastu.”
Oleks ta seda teinud? Ta polnud kindel. Aga ega ta lasknud mehel teada, et ta polnud kindel.
Penny naeris. „Jessas, Cal, ma mõtlesin ikka, et sinu vennal on suur ego. Nüüd ma näen, et see on perekonnaviga.”
Meest ei paistnud see kuidagi häirivat, mis oli just tema moodi. Ta hoopis põrnitses naist.
„Meie minevikku arvestades oli see igati mõistlik oletus. Koos töötamine mis tahes muudes tingimustes võib olla väljakutseks, kuid restoranis…” Ta hääl kustus.
Penny keeras ära. Just tema arvamus. „Mul ükspuha, kellega ma koos töötan, niikaua kui ta oma töös hea on. Nii et näita ennast, anna sada viiskümmend protsenti, ja kõik on hästi.”
„Penny?”
Naine hingas sügavalt sisse, tahtmata anda järele vihale endas. Sügavale maetud vihale, mis tekitas temas tahtmise nähvata. See oli minevik, ütles ta endale. See oli ammu möödas. Ta pidi seda meeles pidama.
Aga mehe süütegude nimekiri ei läinud kuhugi. Penny tahtis neid kõiki kõva häälega välja karjuda ja nõuda seletust. Räägi veel mõistmatusest.
Kuid ta ei suutnud jätta vähemalt üht nendest tuulutamata. Üht kerget, mis tegelikult ei tähendanud enam midagi.
Ta pöördus uuesti mehe poole ja pani käed puusa. „Mis pagan sul viga oli?” nõudis ta. „Ma olin sinu naine. See oli lihtne algaja töö. Salatid, Cal. Kõigest salatid. Miks ei oleks sa võinud võtta telefoni ja minu eest hea sõnaga kosta?”
Seda oli ta alati endamisi arutanud, kuid polnud kunagi saanud küsida. Et mees ei olnud temasse uskunud. Mida muud siis veel sai olla? Aga ta ei olnud kindel ja nüüd tahtis ta teada.
Mees astus sammu tema poole, siis peatus ja raputas pead. „Sa ajad meid hulluks. Palju see nüüd on, neli aastat sellest töövestlusest? Kas sellel on tõesti tähtsust?”
„Jah on.”
Mees niheles. „Sa ei usuks mind.”
„Eks tee proovi.”
„Asi polnud selles, et ma ei uskunud sinusse. Üldsegi mitte. Sa olid suurepärane. Parim. Asi oli minu perekonnas.”
Penny kibrutas kulmu. „Mida? Et sinu vanaema näeks sinu naist töötamas? Ta juba teadis, et mul oli töö, Cal. See ei oleks olnud üllatuseks.”
„Ei. Ma ei tahtnud, et sa temaga seotud oleksid. Talle kättesaadav.”
Penny teadis, et Cal ja Gloria ei olnud kunagi lähedased olnud, kuid tal oli väga raske uskuda, et see oli põhjuseks.
„Kasvasin üles kahe õega ja me pidime kolmekesi vannituba jagama,” ütles ta. „Ma tean, kuidas teistega hästi koos mängida.”
„Ma ei tahtnud sellega riskida. Ma ei tahtnud sinuga riskida. Asi polnud kunagi selles, et sa tööle lähed.”
Penny ei uskunud teda päriselt, aga nagu Cal oli nimetanud, mis mõte oli nüüd selle üle õiendada? Mees oli tulnud tagasi, palunud teda enda juurde tööle ja tema oli nõustunud.
„Ükskõik,” ütles ta õlgu kehitades. „Ma lepin sinu kui ajutise peadirektoriga. Ainult ära mulle tee peal ette jää.”
„Pole minu stiil.”
„Huvitav,” ütles naine. „Ma mäletan selgesti, kuidas sa kord ütlesid mulle, et ennem jäätab põrgu ära, kui meie koos tööle hakkame.”
„Sa võtad selle kontekstist välja. Tookord olime abielus. Restoran on abielupaari jaoks liiga väike, et seal koos eksisteerida.”
„Sa tegid tõesti toona hulga avaldusi. Kui paljud neist olid õiged?”
Penny ootas, et mees saab pahaseks, et naine söandab teda küsitleda. Mees hoopis naeratas laialt. „Ma oletan, umbes kuuskümmend protsenti.”
„Sa oled helde.”
„See tuleb kõnealusest teemast.”
„Sinust?”
Mehe naeratus laienes. „Kellest veel?”
„Mehed,” porises Penny, kehitas mantli seljast ja viskas selle letile. Ta hoidis hoolega seljaga mehe poole, et too ei näeks tema naeratust.
Ta nägi, et Cal võis ikka veel äratada temas tahtmise mees pisikesteks tükkideks hakkida, aga igav polnud ta kunagi olnud.
„Nüüd me ei ole abielus,” ütles ta. „Olen kindel, et saame hästi hakkama niikaua, kuni sa pead meeles, kus sinu võim lõpeb.” Ta keeras mehe poole ja osutas köögiuksele. „See on minu maailm. Ära mitte mõtlegi sinna astuda ja ohje haarata.”
„Õige jutt. Ja Gloria on lubanud restoranist eemale hoida, välja arvatud külastajana. See oli osa kokkuleppest, et mind tagasi saada. Ka ei hakka ta sind tüütama.”
„Hea teada.” Kuigi Penny ei arvanud, et mehe vanaema on deemon, nagu mees mõtles, ei olnud ta vanadaamiga kunagi eriti lähedane olnud. Iga kord, kui Penny läheduses viibis, oli Glorial eriline viis õhku nuhutada, nagu oleks lõhn ebameeldiv.
Penny tõmbas taskust märkmiku. „Hüva, räägime üksikasjadest. Mul on vaja nädal, et köök korda teha ja käima saada. Mul on juba hulk mõtteid personali kohta, seega jääb ainult koristamine ja nii sisustuse kui toidu varumine. Enne, kui ma saan tellida varud, peame rääkima menüüdest.”
„Millal sa nendega lõpule jõuad? Mina annan lõpliku heakskiidu.”
Penny kergitas kulme. „Kas sina hakkad mulle ütlema, mida valmistada?”
„Selles asjas jah.”
Penny nii ei arvanud, aga selle lahingu peab ta siis, kui menüüd on kokku pandud. „Ma annan sulle paari päeva pärast teada, kuidas läheb. Kui palju aega on sul vaja esipoole korrastamiseks?”
„Kaks nädalat.”
Cal kasutas peenikest pliiatsit, et oma pihuarvutis infole ligi pääseda. Penny astus lähemale, et üle tema õla vaadata.
Suur viga. Äkki oli ta mehest teadlik. Mehe keha kuumus näis soojendavat Pennyt seest väljapoole. Ta hingas sisse mehe lõhna. Kahjuks lõhnas mees ikka endiselt. Lihtsalt puhta mehenaha ja veel millegi järele, mis oli ainulaadselt temale omane.
Lõhnamälestused
