style="font-size:15px;"> Reid võis olla küll osa perekonnast, aga kui ta poleks möödunud juunis oma õlga viimases pesapalli mängu kolmandikus välja väänanud, ei oleks ta iial äriga tegelema hakanud.
„See on see kalarestoran, jah?” küsis ta.
Penny naeris. „Just. Ja Buchanan?s on steigimaja ja sina pead Spordibaari ja Dani hoolitseb Burger Heaven?i eest. Jessas, Reid, see on sinu pärandus. Sul käib siin perekonna impeerium.”
„Ei. Minul on kaks ühe hinnaga spetsiaalset isutekitajat. Kas võtad koha vastu?”
„Arvan küll.” Penny kummardus ettepoole. „Ta pakub mulle üüratut palka ja ma saan oma protsendi kasumist. Just seda olen ma oodanud. Kolme aasta pärast on mul piisavalt raha, et avada oma restoran.”
Reid vaatas talle otsa. „Ma ütlesin sulle, et ma annan sulle selle raha. Ütle ainult, kui palju ja ma kirjutan tšeki välja.”
Penny teadis, et Reid võib seda teha. Tal olid miljonid investeeritud igat liiki äridesse. Aga Penny ei võtnud laenu sõbralt. See oli üsna sedamoodi, nagu oleks vanemad su käendusele võtnud.
„Mul on vaja seda ise teha,” ütles ta. „Sa tead seda.”
„Jah, jah. Sa võib-olla tahad vimmast lahti saada, Penny. See paneb su imelikult käituma.”
Penny ei pööranud sellele tähelepanu. „Mulle meeldib mõte, et äratan Waterfronti surnust ellu. Ma saan veel suuremaks staariks, mis teeb minu restorani veel edukamaks.”
„Mitte siis, kui lased kõigel sellel endale pähe hakata.”
Penny naeris. „Vaat, kes nüüd räägib. Sinu ego mahub vaevu lennukiangaari ära.”
Reid tuli ümber laua ja kükitas tema kõrvale. Ta võttis naise näo käte vahele ja andis talle põsele musi. „Kui sa just seda tahad, siis tead küll, et mina olen sinu poolt.”
„Aitäh.” Penny lükkas tumedad juuksed mehe laubalt ja teadis, et elu oleks nii mõneski mõttes olnud hulga lihtsam, kui ta oleks Cali asemel võinud armuda Reidisse.
Reid tõusis ja toetus vastu lauda. „Millal sa alustad?”
„Kohe, kui paberid on alla kirjutatud. Ma olen kuulnud, et see koht vajab täielikku remonti, aga meil ei ole selle jaoks aega. Me peame leppima kiire kohendamisega. Mul on vaja menüüd kokku panna, köögipersonal palgata.”
Reid pani käed rinnal vaheliti. „Sa ei öelnud talle, ega?”
Penny niheles oma toolil. „See ei ole tähtis informatsioon.”
„Kindlasti on. Las ma arvan. Sa arvasid, et ta ei palka sind, kui ta teab, aga kui sa juba kohal oled, ei saa ta sind vallandada.”
„Sinnapoole.”
„Kaval, Penny. Aga pole sinu viis mänge mängida.”
„Ma tahtsin seda kohta. See oli ainus viis seda saada.”
„Talle see ei meeldi.”
Penny tõusis. „Ma ei näe, mismoodi sellel võiks tähtsust olla. Me oleme Caliga olnud lahutatud ligi kolm aastat. Nüüd hakkame koos töötama. See on jumalast uus suhe.”
Reid vaatas talle otsa. „Usu mind, kui mu vend avastab, et sa oled rase, siis läheb põrgu lahti, ja enamatel põhjustel, kui sina tead.”
Teine peatükk
Neli päeva hiljem sõitis Penny Waterfronti ja keeras tühjale parkimisplatsile. Oli tüüpiline märtsipäev: vilu, pilvine ja tõotas vihma. Kui ta astus murenenud sillutisele, hingas ta sisse märja puidu, soolase vee ja kala lõhna. Kajakad kisasid valjusti ja vanal majal oli mahajäetud ilme. Mitmed ümberehitused ja lappimised ei suutnud varjata, et ehitus oli raskeid aegu näinud.
Pole midagi kurvemat kui mahajäetud restoran, mõtles Penny. Oli keskhommik. Siin oleks pidanud käima vilgas tegevus, kui ettevalmistavad kokad saabuvad oma päeva alustama. Peakokk peaks olema juba planeerinud oma eritoidud ja üle vaadanud kaubasaadetised. Õhus peaks hõljuma grillist kerkivat puusuitsu ja vürtside isuäratavat hõngu. Selle asemel pühkis tema autost mööda lehekülg Seattle Times’ist.
See oli nüüd tema koht. Ta oli paberid alla kirjutanud ja saatnud tagasi Cali büroosse. Järgmised kolm aastat oli see tema maailm ja tema oli selle saatuse peremees.
Ärevus ja ootuselevus kiskusid ta kõhu kokku. Normaalsetes oludes oleks ta pühitsenud seda sõprade, toidu ja veiniga.
„Hea asja eest,” sosistas ta, pannes käe kõhule.
Üks auto keeras parkimisplatsile. Ta keeras ringi ja vaatas, kuidas tumesinine BMW tema auto kõrval peatus. Ta silmitses kallist kabrioletti ja mõtles vähemalt poolest tosinast märkusest, mida ta võiks teha, kui Cal välja ronib. Kas oli mees viimased kolmkümmend üks aastat ilmale tähelepanu pööranud? Kas oli kabriolett talvel tõesti nii peen?
Aga kui mees ukse avas ja välja astus, leidis Penny, et ei suuda teha muud kui naeratada ja viibata. Kui mees end täies pikkuses sirgu ajas ja oma nahktagi kohendas, tundis Penny end nagu kõrvalosa mängija meeste odekolonni reklaamis. Tema roll oli põrnitseda kõnealust meesmodelli ammulisui imetluses. Mis tahes roll, mis nõudnuks rääkimist, tulnuks mängida kellelgi, kel aju töötas.
Pole hea, mõtles ta, kui tal kurk krampi kiskus, reied värisesid ja tema niigi tundlikud rinnad näisid end mehe poole sirutavat. Antud olukorras näis tema sisikonna reaktsioon eks-mehe suhtes tõesti väga paha mõte.
Ta ei muretsenud, et need märgid tegelikult midagi loevad. Ta oli rase, mis tähendas, et ta veedab oma päevad, supeldes hormoonides. Ta vesistas nutta hallmarki reklaamide juures, nuuksus, kui väikesed lapsed kallistasid kutsikaid, ja üldse tahtis saata maailmale magusaid sõnumeid.
No ei, sellel, mida iganes ta sel momendil Cali suhtes tundis, ei olnud midagi tegemist mehega ja oli iga kandi pealt tegemist kustukummisuuruse sügoodiga tema kõhus.
Aga see ei tähendanud, et ta poleks olnud võimeline ennast täiesti lolliks tegema.
Ta pidi endale meelde tuletama, et ta oli suur, paha peakokk, kes oli kuulus oma raske iseloomu ja täiusetaotlemise poolest. Ta teenis elatis väga teravate nugadega. Ta võis kanakondid paljaste kätega katki murda.
„Valmis maailma oma õlule võtma?” küsis Cal ligemale tulles.
„Muidugi. Vähemalt enda väikese osa sellest.” Ta läks mehe järel eesukse poole. „Mul läheb võtit vaja.”
Mees pistis käe taskusse ja tõmbas välja võtmekimbu. „Need on märgistatud. Eesuks ja tagauks. Kõik laoruumid. Veinikelder ja alkoholiladu.”
Ta keeras lukust lahti kahe poolega puu- ja klaasukse parema poole ning astus kõrvale, et Pennyt sisse lasta. Naine astus hämarasse, avarasse ruumi ja kui talle hais vastu lõi, soovis, et ta poleks seda teinud.
„Mis see on?” küsis ta, nina all käega lehvitades. Hais oli vastik kombinatsioon kõrbenud karvadest, roiskuvast kalast ja lihast ning kõdunevast puust.
„See on natuke tugev,” möönis Cal. „Hoiuruume ei puhastatud,
