lõi uksepooled lahti ja lülitas sisse ventilaatorid. „Kohe läheb paremaks.”
Penny hõõrus kinga vastu vaipa. „Lehk ei kao paljalt puhastamisega.”
„Ma tean. Igal pool söögisaalis on puit, välja arvatud siin. Me teeme põrandad korda, siis asendame selle vaipkatte.”
Penny lootis, et sellest piisab.
Vähemalt oli siin ruumi. Kõrge lagi ja suured aknad. Vee ääres einetajad tahtsid tavaliselt vaadet näha. Ta nägi suuri raame söögisaali krohviga. Cal astus nende poole.
„Nagu sa näed, me teeme kosmeetilisi muutusi. Meil ei ole aega täielikuks ümberehitamiseks.”
„Hmh.”
Penny sammus temast mööda. Restorani eesosa ei olnud tema mure, ka ei huvitanud see teda kuigivõrd. Talle olid tähtsad teised kohad – köök nimelt.
Ta läks söögisaali lõppu ja astus läbi suure kiikukse. Hais oli siin hullem, aga ta eiras seda ning asus vaatama seda, millest saab tema valdus.
Vähemalt oli see puhas, mõtles ta, kui vaatas suurt puugrilli, aurutajat, kaheksat pliidipõletit, ahjusid. Siin olid ettevalmistuspind: pikk, roostevaba lett salativalamu, riita tõstetud pottide, hautamispannide ja kaussidega. Tal polnud vaja isegi silmi sulgeda, et teada, kuidas see kõik hakkab välja nägema. Pimestav kuumus grillist ja pliitidest. Sisisev aur, hõiked „tellimus” või „valmis tulele panekuks”.
Et restoran oli nii vana, oli köök suur ja hästi ventileeritud. Vaagnaalused paistsid uued ja kui ta võttis kätte ühe poti, oli see raske ja kvaliteetne.
„Sa võiksid teeselda, et oled huvitatud,” ütles Cal köögilävelt.
Naine keeras tema poole. „Millest?”
„Restorani esiosast. Värvilahendustest ja laudade paigutusest.”
„Oo, muidugi.” Penny mõtles sekundi, teadmata, mida öelda. „See oli tore. Mõjuv.”
„Arvad, et saad mind petta?”
„Ei, kuid see ei peaks sind ka üllatama. Ainus, millest ma hoolin, on see, kui suur on söögisaal ja laudade kuju.”
Tähtis oli teada, kui palju laudu on kuuele ja kaheksale, ning milline on suurte seltskondade poliitika. Vähe oli asju, mida köögipersonal oleks rohkem vihanud kui ootamatut tellimust kaheteistkümnele.
„Ma muretsen sulle selle teabe,” ütles Cal. „Nii et mida sa arvad?”
Naine naeratas laialt. „Pole paha. Mul on vaja teha täielik inventuur. Kui suur on minu eelarve uue varustuse jaoks?”
„Pane kirja, mida sa vajad, ja ma teatan sulle.”
Penny krimpsutas nina. „Mina olen peakokk. Minul peaks olema viimane sõna selles, mida ma ostan.”
„Sa unustad, et ma tunnen sind. Sa valid internetist jumal teab mida Saksamaalt ja Prantsusmaalt ja paned kakskümmend tuhat magama, enne kui ma jõuan silmagi pilgutada.”
Naine keeras ära, et mees ei näeks tema naeratust. „Seda ei teeks ma kunagi.”
„Jajah. Seda ütleb naine, kes soovis pulmakingiks nugadekomplekti.”
Penny keeras kiiresti ringi ja vaatas mehele otsa, enam kui valmis talle ninna kargama. „Cal…”
Mees katkestas ta kiire pearaputusega. „Vabanda. Ma ei võta enam meie abielu jutuks.”
„Hästi.”
Uudis tema suhtest, või endisest suhtest, Cal Buchananiga saab köögipersonali seas üldiseks teadmiseks juba viisteist minutit pärast avamist. Köökides ei olnud saladusi. Kuid ega see veel tähendanud, et seda pidanuks nina alla hõõruma kõikidele. Või temale.
Näha Cali, temaga rääkida, oli imelik. Penny polnud kindel, mida ta tunneb. Mitte viha. Kohmetust ehk. Kurbust. Kunagi oli kõik olnud hea. Aga mees polnud hoolinud. Mees…
Olgu, võib-olla oligi ta natuke vihane. Sellest oli kolm aastat. Kes oleks osanud arvata, et on veel nii palju lõpetamata emotsioone?
Vähemalt ei pidanud ta mehega pidevalt asju ajama.
„Ma teen sulle nimekirja,” ütles ta. „Ma teen inventuuri, kui me oleme lõpetanud.”
„Hüva.” Mees vaatas teda. „Püüa mitte karjuma pista.”
„Mille pärast?”
„Meil on lepingud.”
Penny teadis, et mees ei mõelnud töötajaid, seega jäi üle ainult toit ja teenindamine.
„Pole minu probleem,” lausus ta.
„On küll, sest sina pead nendega tegelema.”
Nii tüüpiline, mõtles naine. Cal oli juhatus. Ta võis mõistusega aru saada, mida tähendas teha süüa kahe- või kolmesajale, aga ta ei tundnud seda oma hinges.
„Mina rämpsuga ei tööta,” ütles Penny.
„Kas nad saavad midagi kihva keerata, enne kui sa oletad, et see on rämps?”
„Kui toit oleks olnud kvaliteetne, ei oleks restoran nüüd suletud,” ütles Penny mehele. „Nii et midagi oli valesti ja ma oletan, et see oli toit. Mul on omad inimesed, kellega mulle meeldib asju ajada.”
„Meil on lepingud.”
„Ei, sinul on lepingud.”
„Sa saad oma osa, Penny. Sina oled osa meist.”
Kuna polnud kasumeid, millest osa saada, polnud see rõõmus mõte. „Ma tahan sisse tuua oma varustajad.”
„Me peame enne minu omi kasutama.”
Penny tundis ära mehe jonnaka suujoone. Ta võiks vaielda ja kisada ja võib-olla ähvardada füüsilise vägivallaga, kuid mees ei taganeks. Jäi üle ainult loogika.
„Tore. Ma kasutan neid seniks, aga kui nad korragi midagi vussi ajavad, on jutul lõpp. Ma lähen mõne teise juurde.”
„Kõlab õiglaselt.”
„Sa parem räägi nendega. Ma võib kihla vedada, et seni pole nad siia oma parimat kaupa toonud. Niisugune asi peab muutuma.”
„Ma võtan selle ette.” Cal tõmbas taskust pihuarvuti ja kirjutas väikesele ekraanile. Cal oli niisugune mees – alati armunud mänguasjadesse.
„Kas sellega ei peaks tegelema uus peadirektor?” küsis Penny. „Kas sul pole mitte kohv, mida sa peaksid müüma?”
„Naljakas, et sina seda mainid.”
Naine toetas vastu letti ja vaatas meest. Kõik hoiatavad märgid olid olemas: sära silmades, kerge muie, tunne, et ta on täiesti olukorra peremees. Ega ikka olnud küll. Siin käis jutt tema, Penny unistusest ja ta ei kavatsenud lasta kellelgi seda ära suskida.
„Las ma arvan,”
