et ta polnud Gloriat kunagi kutsunud vanaemaks. Isegi mitte siis, kui ta oli noor. Gloria oli ta algusest peale sellest võõrutanud.
Gloria kehitas seljast karusnahaga ääristatud valge mantli ja asetas kahvatusinise käekoti enda jalge kõrvale vaibale.
„Ma oletan, et sa oled üleminemiseks valmis,” ütles ta.
Cal noogutas. „Ma olen Waterfrontis alates homsest.”
Gloria vaatas avaras kabinetis ringi ja turtsatas kergelt: „Ei ole sedamoodi, nagu hakkaksid sa sellest kohast puudust tundma.”
„Muidugi hakkan. Me alustasime tühjalt kohalt ja ehitasime üles impeeriumi, mis on väärt miljoneid.” Midagi, mida normaalne inimene respekteeriks, mõtles ta pahuralt.
„Oh jah. Joogid ja küpsikud. Õige mul impeerium,” ütles Gloria.
Cal oli selgeks saanud, et temaga pole mõtet vaielda. Tema nägi maailma nii, nagu tema tahtis, ja nii palju kui Cal oskas öelda, oli tema vaade külm ja rõhuv.
„Sa ei tulnud siia rääkima minu kohviimpeeriumist,” ütles Cal. „Nii et ehk asuksid asja juurde?”
„Ma tahan rääkida restoranist,” ütles Gloria.
„Ei sa taha.”
Gloria tumesinised silmad läksid suureks. „Vabandust?”
„Astu ettevaatlikult,” ütles Cal talle. „Siin on spetsiaalsed mängureeglid. Kui sa kargad mulle ninna mis tahes asja pärast restoranis, lähen ma minema. Ma lubasin sulle muutusi nelja kuu pärast, tingimusel, et sina hoiad eemale. Ma mõtlesin seda tõsiselt. Üks sõna nõuandeks, üks soovitus, ja kõik on läbi.”
„Sa jätaksid tõesti oma päranduse sinnapaika?” küsis vanaema, ilme ühtaegu pahane ja võimukas.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
