ütles naine võimalikult rangel toonil. “Ta varastas viis tosinat sõõrikut. Teie maailmas ei pruugi selles midagi halba olla, kuid minu silmis see õige ei ole. Ma kutsun politsei.”
“See pole tema süü,” ütles Hawk naisele. “See on minu süü.”
Nicole’il oli kahju, et ta oli varem silmi pööritanud – see tähendas, et ta ei saanud seda nüüd enam teha. “Sest te käskisite tal varastada?”
“Raoul, oota mu auto juures,” käskis Hawk.
“Raoul, ära mõtlegi liigutada,” nähvas Nicole.
Ta nägi, kuidas mehe hea tuju lahtus. Hawk tõmbas endale naise kõrvale tooli, istus ja kummardus tema poole.
Ta oli üks neist meestest, kes võttis liiga palju ruumi, mõtles naine võideldes sooviga taganeda. Nicole jäi siiski oma kohale, ehkki Hawk oli talle nii lähedal, et naine nägi pruune, rohelisi ja kuldseid toone, millest koosnesid mehe silmade iirised.
“Te ei mõista,” sõnas Hawk vaikselt. Tema hingeõhk lõhnas piparmündi järele. “Raoul on üks kaptenitest. Igal reedel toob kapten poistele sõõrikuid.”
Mehe käed olid tohutu suured, mõtles naine, kelle mõtteid mehe käte suurus kõrvale juhtis. Suured ja tugeva välimusega.
Nicole sundis tähelepanu uuesti nende vestlusele. “Siis oleks ta pidanud nende eest maksma.”
“Ta ei saa,” selgitas Hawk endiselt vaikselt. “Raoul on hea poiss. Ta elab kasuperes. Tavaliselt käib ta tööl, kuid treeningute perioodil ei saa ta seda teha. Meil on kokkulepe, et ma annan talle sõõrikute jaoks paar taala, aga eile ma unustasin ja ta oli liiga uhke, et küsida. Täna on reede. Tema pidi sõõrikuid tooma. Ta tegi vale valiku. Nicole, kas teie pole kunagi eksinud?”
Naine oli mehel peaaegu käes. Vaese Raouli kurb lugu oli tema küünilist südant peaaegu puudutanud. Siis oli Hawk oma häälele intiimse tooni andnud ja venitanud tema nime viisil, mis naist tõsiselt ärritas.
“Ärge mängige minuga,” nähvas ta.
“Ma ei...”
“Ja ärge kohelge mind, nagu oleksin ma rumal.”
Hawk tõstis mõlemad käed. “Ma ei...”
Nicole katkestas teda vihase pilguga.
Nicole oleks võinud kihla vedada, et mees oli harjunud oma tahtmist saama, eriti naistega seoses. Välgutab korra oma tapvat naeratust ja kõik X-kromosoomidega inimesed sulasid nagu või päikese käes. Noh, tema küll mitte.
Nicole tõusis, haaras tasakaalu hoidmiseks kepi. “Poiss võetakse kinni.”
Hawk hüppas püsti. “Neetud, see pole õiglane.”
Nicole osutas ikka veel põrandal vedelevatele sõõrikutele. “Seda rääkige kohtunikule.”
Hawk astus tema poole, kuid Raoul tuli nende vahele. “Treener, pole midagi. Ma eksisin. Ma teadsin, et varastamine on vale, aga tegin seda sellest hoolimata. Te räägite alati, et me peame õppima oma tegude tagajärgede eest vastutama. See on üks neist tegudest.”
Poiss pöördus Nicole’i poole ja langetas pilgu põrandale. “See, et mul raha polnud, pole vabandus. Ma poleks tohtinud seda teha. Ma kartsin, et pean kogu meeskonna ees häbenema.” Ta kehitas õlgu. “Preili Keyes, palun vabandust.”
Nicole vihkas oma soovi poissi uskuda. Raouli hoiakus oli midagi nii löödut. Naine ütles endale, et poiss võis samuti teda lollitada, et need kaks olid hea meeskond, kuid mingil moel tajus ta, et poiss rääkis tõtt. Tal oli piinlik ja tal oli kahju.
Nicole arutles, mida teha. Varastamine oli küll vale, kuid ta ei tahtnud Raouli karistada, vaid Härra Ülbele ja Uhkele kätte maksta. Fakt, et tema treener oli naistekütt ning võib-olla endine aluspesumodell ja sportlane, polnud Raouli süü.
Teades, et ta vihkab ennast hommikul, kui poiss kohale ei ilmu, ütles Nicole: “Lepime kokku. Sa võid oma varguse tööga heastada. Ole homme hommikul kell kuus siin.”
Esimest korda pärast seda, kui naine oli ta kepiga pikali tõmmanud, vaatas Raoul talle otsa. Midagi väga lootusesarnast muutis tema pilgu rõõmsamaks. “Päriselt?”
“Jah. Aga kui sa kohale ei ilmu, võtan su jälje üles nagu koer ja sa kahetsed päeva, mil sündisid. Oleme kokku leppinud?”
Raoul muigas. Nicole ohkas. Veel paar aastat ja ta on sama ohtlik nagu tema treener. Kus oli siin õiglus?
“Ma olen kohal,” lubas poiss. “Ma tulen varem.”
“Mina mitte.”
Hawk pöördus naise poole. “Kas ta nüüd võib mind autos oodata?”
“Muidugi.” Ehkki kui see tema teha oleks, oleks ka treener Hawkins võinud ära minna. Neil polnud teineteisele midagi öelda.
Nicole vaatas mehele otsa ja oleks tahtnud silmi hõõruda. Võib-olla oli see valgusest tingitud, aga Nicole oleks võinud vanduda, et mees nägi veel parem välja. Oli see vast ärritav.
Hawk heitis pilgu teda vihaselt jõllitavale naisele. Naine meenutas talle hulkuvat kassi, kelle tema tütar oli paar aastat tagasi koju toonud. Puha ülbus ja sülitamine.
Nicole oli korralik. Mees nägi seda naise täpselt põlvini ulatuvast teksaseelikust, tavalisest T-särgist ja pikkadest heledatest juustest, mis olid lihtsalt hobusesabasse seotud. Nicole polnud seda tüüpi naine, kellele oleks lihtne muljet avaldada. Mehele see muret ei teinud.
“Aitäh,” tänas ta. “Teil poleks tarvitsenud seda teha.”
“Teil on õigus. Ei oleks. Ma tean sedagi, et kahetsen, et ta niisama lihtsalt minema lasin.”
Naise sinistes silmades oli viha. Paistis, nagu tahaks ta kellelegi virutada. Hawk mõtles ennast pakkuda – naine poleks ju saanud talle haiget teha –, aga tajus, et naine võtaks seda pilkena. Mida see oligi... natuke.
“Ei kahetse. Ta on hea poiss. Ta on väga andekas – ta võib kaugele jõuda.”
“Te näete temas ennast, eks ole?”
Hawk muigas. “Jah.”
“See on nii tüüpiline.” Nicole vaatas kella. “Kas te ei pea kusagil olema?”
“Trennis. Poisid ootavad.” Hawk võttis rahakoti. “Kui palju ma sõõrikute eest võlgnen?”
Nicole kortsutas kulmu. “Kas te ei kuulanud? Raoul maksab need raske tööga kinni. Vähemalt sellest ma unistan.”
“Siis mul on vaja viis tosinat võistkonnale.”
Nicole heitis pilgu leti taga seisvale naisele. “Maggie, kas sa annaksid treenerile tema sõõrikud, et ta siit minema saaks minna.”
Hawk kummardus ja korjas sõõrikud põrandalt kokku. “Te püüate minust lahti saada.”
“Arvate?”
