kurva elu arutamisest, aga otsustas, et on ajapikenduse ära teeninud. Lõppude lõpuks oli reede õhtu ja tema oli kaubanduskeskuses õnneliku paari seltskonnas kolmandana. Aga nad ise kutsusid ja ta ei tahtnud õhtut üksinda veeta.
“Kohtume ukse juures,” hüüdis Nicole riietuskabiini poole.
“Mul läheb ainult üks sekund,” lubas Claire.
Nicole läks rasedate riiete poest välja ja leidis Wyatti vaateakna juurest ootamas. Mees paistis rasedat mannekeeni uurides silmanähtavalt ebamugavust tundvat.
“Tere,” sõnas Nicole. “Sa oled mulle teene võlgu. Ma ei lubanud sinu pruudil jubedaid riideid osta.”
“Sa tegid seda enda pärast,” vastas Wyatt. “Sina hoolid sellest rohkem kui mina.”
Nicole teadis, et see oli tõsi, nii et ta ei teinud sellest väljagi. Ta heitis pilgu kotile Wyatti käes. See oli raamatupoe kott.
“Veel üks käsiraamat rasedusest,” narritas naine. “Kas on veel mõni, mida teil ei ole?”
“Me tahame seda õigesti teha,” vastas Wyatt. “Nagu sa ise teisiti käituksid.”
Nicole teadis, et see oli tõsi, kuid asi polnud selles. Ta kavatses just teha ettepaneku, et nad filmi laenutaksid, kui Wyatt küsis: “Kuidas sul läheb?”
Nicole vaatas silmi pilgutades tema poole. “Kuidas, palun?”
“Me pole tükk aega rääkinud. Kas sinuga on kõik korras? Tead küll. Asjadega?”
“Asjad” tähendasid meeste keeles kõike emotsionaalset. Wyatt oli olnud tema sõber ja mehevend ammu enne, kui ta Claire’isse armus. Mees teadis liiga paljusid tema saladusi. Ta oli teinud ettepaneku, et peksab Drew’ vaeseomaks, kui ta petmisest teada sai. Nicole armastas teda nagu venda – välja arvatud praegu, kui ta oleks tahtnud talle vastu pead virutada.
“Kas te olete Claire’iga minust rääkinud?” nõudis Nicole. “Kas ma olen nende jubedate “mida me küll vaese Nicole’iga ette võtame?” vestluste teemaks? Sest kui see nii on, pead selle kohe lõpetama. Ma ei vaja teie kummagi abi. Minuga on kõik korras. Enam kui korras.”
Wyattile ei avaldanud tema purse mingit mõju. “Sa oled enamasti kodus, ei kohtu kellegagi. Sa oled tavalisest turtsakam ja see on juba saavutus.”
“Mul pole tuju kohtamas käia. Ma tean, et see on üllatus, aga nii see on.”
“Ära otsusta kõigi üle Drew’ järgi, eks? On ka toredaid mehi. Sa pead uuesti sadulasse hüppama.”
“Sa ei öelnud just praegu seda? Uuesti sadulasse? Ma ei kukkunud ratta seljast maha. Minu mees pettis mind mu noorema õega. Minu kodus. See pole “uuesti sadulasse” olukord. See on asi, mis sunnib inimest oma seksuaalsete eelistuste üle järele mõtlema, on selge?”
Nicole tundis rinnus pitsitust. Kas asi oli temas või oli siin palav? “Kuule, ma pean minema. Aitäh, et lasite mul õhtusöögil kaasa jõlkuda. Räägime hiljem.”
Ta pööras ringi ja hakkas minema.
“Nicole, oota.”
Naine ei peatunud. Kui ta silti märkas, kiirustas ta – nii hästi kui võimalik – parkimismaja poole, ise uskumatult tänulik, et kohtus nendega kaubanduskeskuses. Vähemalt tuli ta oma autoga.
Pool tundi hiljem oli Nicole kodus, kus oli vaikne ja tuttav ning keegi ei esitanud totraid küsimusi ega tundnud talle kaasa. Siin oli ka liiga palju mälestusi ja tühjus, mis sundis teda kanaleid klõpsima, kuni ta leidis komöödiasarja. Nicole vahtis ekraani ja vandus, et ei nuta Drew’ pärast. Ei nüüd ega enam iial.
Teine peatükk
Laupäeva hommikul jõudis Nicole pagaritöökotta umbes viis minutit enne seda, kui Raouli vahetus algama pidi. Ega ta teismelist tegelikult näha ei lootnud. Ta oli tol hetkel reageerinud – ta oli lahke olnud. Ja Nicole elas kindlas usus, et ükski heategu ei jää karistamata. Nii et poiss ei tule kohale ja tema vihastab, põhiliselt küll iseenda peale.
Nicole sammus pagaritöökoja tagaukse poole, kui tema kõrvale ilmus pikka kasvu tumedapäine poiss ja hakkas temaga ühte sammu astuma.
“Tere hommikust,” tervitas Raoul viisakalt.
Naine vaatas tema poole. “Sa tulid varem.”
“Ma ei tahtnud hiljaks jääda.”
“See on muljetavaldav, et sa üldse siin oled.”
“Sa ei oodanud mind?”
“Ei.”
“Ma andsin oma sõna.”
“Sa varastasid sõõrikuid. See muudab sinu sõna kaheldavaks.”
Nicole ei vaadanud rääkides otse poisi poole, nii et ta ei saanud kindel olla, kuid talle tundus, et ta nägi silmanurgast poissi võpatamas. Sellepärast, et tema poisis kahtles? Sest ta mainis vargust? Suurepärane. Iga hommik peaks algama ülitundliku koogivargaga.
“Sa oled ka sportlane,” lisas Nicole isegi teadmata, miks ta tundis vajadust poisi enesetunnet parandada. “Mul on midagi sportlaste vastu. See on pärit keskkoolist, kui ükski poistest, kellesse ma armunud olin, minust välja ei teinud.”
“Seda ma ei usu.”
Nicole ohkas. “Kas sa üritad võluv olla?”
“Ainult natuke. Ma harjutan.”
Nicole võis arvata, milliselt meistrilt poiss õppinud oli. “Hoia seda kellegi jaoks, kellele on lihtsam muljet avaldada. Mina olen immuunne.”
“Ma märkasin. Treener Hawkins ei meeldi sulle eriti.”
“Ma ei ütleks nii,” pomises Nicole, ehkki see oli tõsi. Tema meelest oli Hawk tore ning tal oli imekspandav keha, mis oli enam kui võimeline naise kogu olemuse süütama, kuid see ei tähendanud, et mees talle meeldima pidi. Nicole ei kavatsenud lasta end mehe harjutatud naeratuse ja globaalset soojenemist mõjutava seksuaalse energia võrku vedada.
Raoul avas pagaritöökoja ukse. Nicole astus sisse ja lehvitas Philile.
“Hommikust,” hõikas naine.
Phil, üleni valges, põll kaasa arvatud, vanem mees, kiirustas nende juurde.
“Hommikust,” ütles ta Raouli silmitsedes. “Oled valmis tööd tegema?”
“Jah, söör.”
Phili ei paistnud see veenvat. “See ei saa lihtne olema ja kaebused mind ei huvita. Kuuled mind? Ei mingit virisemist.”
Raoul ajas selja sirgu. “Mina ei virise.”
“Eks me näe.”
Phil viis ta minema.
Nicole vaatas neid lahkumas. Raoul teenib varastatu tasa leivataina segamiseks kasutatavaid tohutuid
