enda eest.”
“Sa ei arva, et sul on ilusad silmad?”
“Need on kenad. Otstarbekad. Ma ei hooli nende värvist.”
“Muidugi hoolid. Sa pead teadma, et need on ilusad. Sina oled ilus.”
Nicole punastas.
Mees polnud seda kohe märganud. Naine keeras ja pomises midagi endamisi. Mees kuulis vaid paari sõna, nende seas “uskumatult ülbe” ja “ego”. Nii et ta ei pööranud sellele tähelepanu, enne kui nägi naist sõrmi põskedele surumas, nagu tahaks nahka jahutada.
Miks peaks nii enesekindel inimene punastama sellepärast, et mees mainis, et ta on ilus? Kui just keegi polnud vaevunud vaatama. Hawkil oli tunne, et Nicole oli seda tüüpi naine, kes mehi eemale peletas ja siis imestas, miks ta üksildane oli.
Selle vea võis tema parandada.
“Sulle meeldib, kui ma sinuga flirdin,” ütles ta. “See on parim osa sinu päevast.”
“Sa oled uskumatu.”
“Ma tean.”
Nicole oigas. “Ma ei mõelnud seda heas mõttes. Sul on luulud. Mitte miski sinu juures pole parim osa minu päevast.”
“Valetaja.”
Nicole tõi kurgupõhjast kuuldavale ärritust väljendava heli. See oli peaaegu urin. Hawk mõtles, mis häält teeb naine just enne seda, kui ta voodis kontrolli kaotab. Tal oli tunne, et naine karjub.
“Säästa flirt kellegi jaoks, keda see huvitab,” pomises naine ja hoidis oma kepist nii kõvasti kinni, et sõrmenukid valgeks tõmbusid.
“Sina oled huvitatud.”
Nicole raputas pead. “Kas sa ei pea kuskil olema?”
“Muidugi, aga see on lõbusam.”
“Ei, ei ole.”
Hawk hakkas naisele mõjuma. Puna tema põskedel süvenes ja ta ei suutnud otsustada, kas ta tahtis mehe jalge ette viskuda või teda lüüa. Ärritus oli hea. See tähendas, et Nicole oli korraga nii huvitatud kui ka enda peale vihane.
“Me peaksime välja minema,” ütles mees, teades, et see kutse ajab naise veel rohkem tasakaalust välja.
“Mida? Ei.”
“Õhtusöök. Lähme õhtust sööma.”
“Ma ei tule sinuga õhtust sööma.”
“Miks mitte?”
“See pole hea mõte.”
Ja esimese raundi võitis mees. Kui naine poleks tegelikult huvitatud olnud, oleks ta mehele otse ära öelnud.
“Muidugi on.” Hawk tuli nii lähedale, et Nicole pidi talle otsa vaatamiseks pea taha kallutama. “See on suurepärane mõte.”
“Mina ei tule.”
“Tuled ikka.”
“Ei tule ja sa ei saa mind sundida.”
Hawk astus pagaritöökoja ukse poole ja seisatas. “Tahad kihla vedada?” küsis ta ja lahkus.
Auto juurde minnes mees peaaegu kuulis naise podinat. See läks hästi. Oli esimese veerandaja algus ja mees oli juba kaugel vastase territooriumil ja valmis punkti saama.
“Amy teraapia läheb väga hästi,” ütles Claire seeni hakkides ja kaussi pannes. “Ta on väike, see on hea. Tema aju on veel muutustele avatud. Erinevalt neist meie seas, kelle aju on suletud.”
Nicole rebis salatit kaussi. “Mul pole aimugi, mis seisukoht mu ajul kogu selles avatuse ja suletuse küsimuses on.”
Amy oli Wyatti tütar ja peagi pidi temast Claire’i kasutütar saama. Ta oli kurdina sündinud ning palunud hiljuti kõrvaimplantaati, mis aitaks tal kuulda. Operatsiooniga pandi vajalik riistvara küll paigale, kuid ta vajas eriravi, et õpetada teda uuel viisil helisid kuulma ja neist aru saama.
“Amy on implantaadist nii elevil,” rääkis Claire. “Ta palub mul igal õhtul endale mängida.”
“Mis sulle meeldib.”
“Meeldibki. Ta on minu kõige suurem fänn.”
Arvestades, et Claire oli maailmaklassi kontsertpianist, kelle CD-d olid Grammysid võitnud ja kellel oli rohkem kontserdilepinguid, kui ta oleks jõudnud kahe elueaga ära mängida, ütles see avaldus juba nii mõndagi.
“Ma arvasin, et Wyatt on sinu kõige suurem fänn,” õrritas Nicole.
“Ta on. Teistel viisidel.”
Õde naeris ja Nicole naeratas. Tal oli Claire’i pärast hea meel. Tõsiselt. Ta ei tahtnud Wyattit endale. Ta üritas endale öelda, et ta ei tahtnud ühtki meest endale, kuid ta teadis, et see oleks vale. Ta tahtis kedagi erilist. Kedagi, kes teda armastaks ja tema jaoks alati olemas oleks. Kahjuks oli ta Drew’ valinud.
Nicole’ile meenus kohe öö, mil ta oli Drew’ ja Jesse’i koos voodist leidnud. Nad olid suudelnud või kavatsenud seda teha. Jesse’i rinnad olid paljad. Nicole oli...
Ta tuletas endale meelde, et ei tohi sinna minna. Ta pidi lõpetama enda piinamise minevikuga. Ta oli Drew’st üle saanud, ta pidi edasi liikuma. Ta peab milleski meeldivamast mõtlema.
Kohe kerkisid tema vaimusilma ette pildid Hawkist. See mees võis ta ju hulluks ajada, kuid tal oli keha, mille eest võis surra. Nicole polnud välimusest kunagi eriti hoolinud, aga praegu oli ta valmis erandi tegema.
Aeg vaimus teemat vahetada, tuletas Nicole endale meelde.
Ta lõpetas salati rebimise ja ulatas kausi õele. “Oled sa oma sügisese reisikava paika pannud?”
Claire kehitas õlgu. “Peaaegu. Lisa andis mulle nimekirja kohtadest ja ma valin neid välja. Ma ei taha liiga palju ära olla. Mitte ainult sellepärast, et igatsen Wyatti ja Amy järele, aga ma ei taha end enne lapse sündi ära väsitada.”
“Kas sa arstiga rääkisid?” küsis Nicole, usaldades Claire’i tervise suhtes arste palju rohkem kui õe mänedžeri Lisat.
Claire noogutas. “Ta tahab, et ma esimese trimestri viimastel nädalatel minimaalselt reisiksin. Teisel trimestril sõidan palju ringi. Kolmandal vähem. Lisa rääkis midagi pühadekontserdisarjast Hawaiil, aga ma ei usu, et ma selleks valmis olen.”
Nicole võttis avokaado. “Miks mitte? Kas te ei saa Amyt kaasa võtta?”
“Oh, muidugi saaksime. Meie käsutuses oleks kena rannamaja, aga see on nii kaugel ja ma tõesti ei tahaks sellisel ajal reisida. Tead küll. Perekonnast eemal olla.”
Nicole tahtis just mainida, et suurem osas Claire’i perest – tema kihlatu ja tolle tütar – oleksid temaga kaasas. Siis ta taipas.
