Aga ta oli tahtnud Raouli vahetuse lõpuni kohale jääda ja pagaritöökojas ei saanud ta ise töötada enne, kui oli võimeline ilma kepita liikuma. Nicole pani arved kausta ja kirjutas sellele raamatupidaja jaoks sildi. Phil koputas avatud uksele ja astus tema laua juurde.
“Kuidas läheb?” küsis Nicole.
“Hästi. Paremini, kui ma arvasin. Poiss oskab tööd teha. Ta täidab käsku, ei ülbitse, ei laiskle. Ta meeldib mulle.”
Nicole kergitas kulmu. “See on üllatav.”
“Ära sa märgi. Ma arvan, et sa peaksid talle tööd pakkuma. Meil on väljaspool tipptundi kedagi temasugust vaja. Ta käib koolis ja mängib jalgpalli, nii et ta oleks sel ajal vaba. Mul läheks teda siis tarvis.”
“Hea küll. Ma räägin temaga.”
Nicole tõusis ja sirutas end. Valu põlves oli talutav ja hakkas kaduma.
Raoul tõstis tagumises ruumis jahukotte virna. Ta pani iga koti täpselt alumise peale ja hoolitses selle eest, et virnad viltu ei vajuks ja lõpuks ümber ei kukuks.
“Tubli töö,” ütles naine. “Sa avaldasid Philile muljet ja see pole lihtne.”
“Aitäh.”
“Tahad päris tööd? Osalise tööajaga. Me sobitame töö sinu kooli ja jalgpallitreeningutega. Palk pole halb.” Ta nimetas tunnitasu, mis oli veidi kõrgem sellest, mida poiss oleks saanud kaupluses või isegi restoranis töötades.
Raoul pani viimase koti kohale ja pühkis käsi põlle, mille Phil oli tema jaoks leidnud.
“Ma ei saa,” ütles ta Nicole’i poole vaatamata.
“Hea küll.”
“Mul on raha vaja. Asi pole selles.”
“Milles siis? Kas uutesse telesaadetesse otsitakse osalisi ja su agent tahab, et sa L.A.-sse lendaksid?”
See tõi Raouli näole kerge naeratuse, mis kiirelt hajus. Paistis, et poiss kogus julgust, et naise poole vaadata. “Sa ei taha mind tööle võtta. Veel mitte. Ma saan paari nädala pärast kaheksateist. Kui ma täisealiseks saan, võin esitada palve, et minu alaealise kuriteoregister suletaks. Seni olen ma politseiregistris.”
Nicole oli kergelt üllatunud ja pettunud. “Mida sa tegid?”
“Varastasin kaheteistkümneaastaselt auto. Et sõpradele muljet avaldada. Ma olin loll ja jäin umbes viis minutit hiljem vahele. Ma pole enne ega pärast seda midagi teinud. Välja arvatud sõõrikud ja seda sa tead. Ma sain oma õppetunni.” Raoul langetas pilgu põrandale. “Sul pole mingit põhjust mind uskuda.”
Üks oli, mõtles naine. Poisi juttu oleks olnud lihtne kontrollida, nii et ta oleks idioot, kui oleks valetanud. Ja Raoul ei jätnud talle rumala inimese muljet.
“Kuritegeliku elu alustamine autovargusega on üsna muljetavaldav. Enamik inimesi näppab lihtsalt poest. Sina võtsid kohe suuna kõrgliigasse.”
See tõi poisi näole kerge naeratuse. “Ma olin laps. Ma ei olnud eriti tark.”
Ta oli ikka veel laps, mõtles naine. Kas ta oli nüüd targem?
“Tööpakkumine on endiselt jõus. Töö pole lihtne, aga see on aus. Ja sa saad nii palju ülejäänud küpsetisi, kui süüa jaksad.”
“Ma jaksan palju.”
“Siis on see sinu jaoks suurepärane tehing.”
Raoul vaatas Nicole’ile otsa. “Miks sa peaksid mind usaldama?”
“Igaüks võib ühe korra eksida.” Nicole mõtles oma nooremale õele. Jesse oli saanud neli-viissada teist võimalust ja suutnud need kõik ikkagi ära rikkuda.
“Siis ma võtan töö vastu,” ütles poiss. “Mul on iga päev pärast lõunat jalgpallitrenn, nii et äkki ma saaksin hommikuti enne kooli töötada.”
“Sellest räägi Philiga. Tema on sinu ülemus. Kui sa tahad pärast hooaja lõppu rohkem töötunde teha, anna talle teada.”
Raoul noogutas. “Aitäh. Sul poleks tarvitsenud seda teha. Sa oleksid võinud politsei kutsuda.”
Nicole ei võtnud vaevaks mainida, et seda ta oligi teha üritanud. Seattle’i seadusesilma asemel oli kohale ilmunud Hawk.
“Mis värk meestel selle jalgpalliga on?” küsis ta. “Miks te mängite? Au pärast?”
“Ma armastan seda mängu,” vastas Raoul. “Ma tahan kolledžisse minna. Mul pole selleks raha, nii et ma loodan jalgpallistipendiumile.”
“Siis hakkad profijalgpalluriks ja teenid miljoneid?”
“Võib-olla. Tõenäosus on selle poolt. Treener ütleb, et mul on annet.”
“Kas ta on õige mees seda hindama?”
Raoul kortsutas kulmu. “Ta on minu treener.”
See vastus pole õige, mõtles Nicole. Kuidas võis keskkooli jalgpallitreener teada, kas üks mängija jõuab profiliigasse? Kuidas võis keegi seda teada?
“Sa ei tea, kes ta on,” ütles Raoul hämmeldunult. “Sul pole aimugi.”
Nicole niheles ebamugavust tundes. “Ta on sinu treener.” Ja meeletult kuum, aga see ei puutunud asjasse.
“Ta on Eric Hawkins. Ta oli kaheksa aastat profijalgpallur ja loobus karjääri tipus. Ta on legend.”
Nicole’il oli raske seda uskuda. “Veab tal.”
“Ta on parim. Ta ei pea raha pärast tööd tegema. Ta on keskkooli jalgpallitreener, sest ta armastab mängu ja tahab midagi tagasi anda.”
Nicole võitles sooviga haigutada. Raouli kiidukõne meenutas väga lindistatud kõnet. Ilmselt oli poiss seda legendilt endalt kümneid kordi kuulnud.
“Hea teada,” ütles naine ja võttis tagataskust nelikümmend dollarit. “Võta.”
Poiss ei võtnud raha. “Sa ei saa mulle maksta.”
“Muidugi saan. Ametlikult oled töötaja alles siis, kui dokumendid ära täidad. Nii et võta praegu see. Varsti saad oma kellakaardi ja päris palgatšeki.”
Poiss pani lausa käed selja taha. “Ma töötasin, et tasuda varastatud sõõrikute eest.”
“Tegelikult ei jõudnud sa nendega uksest väljagi. Sa pole selles varastamise asjas eriti osav.” Nicole ohkas, kui poiss ei naeratanud. “Kuule, sa tegid täna kõvasti tööd. Ma hindan seda. Sa oled selle ära teeninud. Võta see vastu või ma muutun tõeliselt norivaks, ja usu mind, seda sa näha ei taha.”
Raoul sirutas käe raha järele. “Sa arvad, et oled väga karm, aga mina sind ei karda.”
See pani naise peaaegu naerma. “Oota ainult, poiss. Oota ainult.”
Nicole
