saad kaloritega hakkama. Nagu ma ütlesin – see on boonus.”
“Kas on ka teisi boonuseid?”
See küsimus ei tulnud Raoulilt. Nicole’il ei tarvitsenud ringi pöörata ega isegi mõelda, kes oli rääkinud. Ja juhuks, kui ajul mõni kahtlus jäigi, lõi kogu tema keha rõõmust õhetama.
Nicole ajas selja sirgu, võttis end kokku ja pööras ringi. Muidugi seisis leti taga Hawk ja naeratas oma seksikat sa-tead-et-tahad-mind naeratust.
Tal oli veidi rohkem riideid seljas kui eelmisel päeval. Täna olid tal jalas pikemad lühikesed püksid ja tema T-särk kattis kogu rinna ja kõhu, mis oli nii hea kui halb. Teoreetiliselt oleks Nicole pidanud suutma selgemalt mõelda. Tegelikult oli ta veidi pettunud.
“Mida sa tahad?” küsis ta ega hoolinud sellest, et küsimus kõlas nipsakalt.
“Huvitav küsimus,” pomises Hawk ja pilgutas Raoulile silma. “Tulin vaatama, kuidas mu tähtmängija hakkama sai. Ta jättis sulle kuradi hea mulje, eks ole?”
Nicole leidis end kenasti nurka aetuna. Raoul meeldis talle siiralt ja tal oli hea meel, et sai poisile tööd pakkuda. Samas tekitas Hawki siinolek temas tahtmise öelda, et midagi ei läinud hästi ja tal oli hea meel poisist lahti saada.
“Ta sai hakkama,” ütles naine ja ulatas kotid Raoulile. Peljates poisi silmis pettumust näha, lisas Nicole: “Paremini kui kenasti. Ta sai suurepäraselt hakkama.”
“Ma teadsin seda.”
“Praegu pole asi tegelikult sinus. Ma tean, et see on hämmastav mõte, nii et peaksin sulle ilmselt hetke aega andma, et sellest aru saada.”
Hawk turtsatas. “Raoul, sa ei pea siin passima. Näeme paari tunni pärast trennis.”
Poiss noogutas ja lahkus. Nicole vaatas, kuidas ta läks, sest see oli lihtsam kui üritada Hawki poole vaadata. See mees oli nagu naistenõges.
Kui nad kahekesi jäid, ei osanud Nicole korraga ühegi oma kehaosaga midagi peale hakata. Ta tahtis taganeda... või lähemale, palju lähemale minna. Käsivarred tundusid naljakalt külgedel rippuvat. Aga rinnal ristatuna oleks see liiga vaenulik poos olnud.
Nicole vihkas seda. Sel mehel oli võime panna ta end ebamugavalt tundma.
“Sa ei pea kauem siin olema,” ütles ta mehele.
“Ma tahan sind tänada, et sa Raoulile võimaluse andsid,” ütles Hawk ja paistis ilma end liigutamata lähemale nihkuvat.
Üsna osav, mõtles Nicole süngelt.
“Ta nägi kõvasti vaeva. Seda juhtub palju vähem, kui mulle meeldiks. Ma andsin talle tööd.”
Hawk kergitas üht kulmu. “Ta avaldaski sulle muljet.”
“Tal on tööd vaja. Mul on abi vaja. Ära tee seda suuremaks, kui asi väärt on.”
Tumedad silmad tundusid otse tema olemusse vaatavat. “Sa tahad, et inimesed sind karmiks peaksid.”
“Ma olengi karm.”
“Sisimas oled sa vahukomm.”
Nicole kangestus. “Ma oleksin võinud lasta su mängija vanglasse saata. Ära arva, et ma poleks seda teinud, kui ta ei oleks täna kohale ilmunud. Ma olen seda kohta aastaid pidanud. Ma tean, mida ma teen.”
“Kas sulle meeldib see, mida sa teed?”
“Muidugi,” ütles Nicole automaatselt, sest nii vastas ta alati. Ta oli juba kaheksa- või üheksa-aastaselt teadnud, et hakkab pagaritöökoda pidama. See oli iseenesestmõistetav... seda eeldati. Tema elu ei pidanud palju üllatusi pakkuma. Viimasel ajal polnud ükski üllatustest küll hea olnud.
Oota. Seal oli ju Claire. Taaskohtumine õega oli hea. Jälgida, kuidas Claire meeletult armus, rasedaks jäi, kihlus ja täiusliku õnne leidis, oli tema heale loomusele veidi liig olnud, aga ta sai sellega hakkama. Sest mis tal üle jäi?
“Maa kutsub Nicole’i.”
Naine pilgutas silmi ja nägi Hawki veidi liiga lähedal seismas.
“Ma kaotasin su hetkeks,” ütles mees.
“See peab küll esimene kord olema,” ütles naine mõtlemata. “Naine, kes keskendub kaheksandiksekundiks millelegi muule peale sinu.”
“Sest mulle on nii raske vastu panna?”
“Minul mitte.”
“Ma ei usu seda. Sa oled huvitatud.”
Kui Nicole oleks suutnud vaadata meest korraga viis sekundit ilma soovita oigeid kuuldavale tuua, oleks ta ehk võtnud midagi rasket ja mehele vastu pead virutanud. Kuid mees rääkis tõtt ja naisel oli liiga piinlik, et leida kiire võimalus mees sõnadega tümaks teha. Tänu sellele jäi Nicole’ile hale vastus: “Ma pole huvitatud.”
Mees muigas. “See oli veenev.”
“Mul ükskõik, mis see oli, see on tõde.” Peaaegu. Ärritus sundis Nicole’i aususele. “Sa tead, et sul on suurepärane keha, ja on selge, et sulle meeldib seda maailmale näidata. Mis tähendab mida? Sa oled kõvasti üle kolmekümne. Kas sa ei peaks sellest juba üle olema? Kas sa ei peaks kolmandikku sellest ajast, mis sa oma kehale kulutad, oma vaimu arendamisele pühendama? Sa ei saa elu lõpuni jalgpallitreener olla.”
Liiga hilja meenus naisele, et jah, mees võis igavesti treener olla ja et Raoul oli maininud midagi selle kohta, et mees oli profijalgpallur. Mis tähendas ilmselt seda, et ta oli rikas.
“Sa eeldad, et ma olen rumal?” küsis mees toonil, mis oli korraga nii lõbus kui vihane. “On see sellepärast, et mul on lihased, või sellepärast, et ma jalgpalli mängin? Kas see pole sama hea, kui mina eeldaksin, et sa oled idioot, sest sa oled loomulik blond?”
Võib-olla. Jah. Nicole ei teinud küsimusest väljagi. “Kust sa tead, et ma loomulik blond olen?”
“Minu suurepärane vaatlusvõime.”
“Ma juhin edukat firmat. On selge, et ma olen enam kui võimekas,” ütles naine pepsilt.
Hawkile meeldis, kuidas Nicole ärritudes nipsakaks muutus. Talle meeldis, et iga kord, kui ta lähemale astus, sattus naine segadusse ega teadnud, kuhu vaadata. Kui naine polnud huvitatud, oleks ta käskinud mehel järele jätta ja ära minna, aga Nicole polnud sõnagi öelnud. Seegi meeldis Hawkile.
“Selge see,” õrritas mees ja astus lähemale.
“Kas sa ei tunne isikliku ruumi vastu mingit austust?”
“Ei.”
Nicole tõstis pea ja põrnitses vihaselt, aga enne kui ta midagi öelda jõudis, sõnas mees: “Sul on ilusad silmad.”
Naise suu avanes ja sulgus. “Mida sa enda arust teed?”
“Flirdin.”
“Miks?”
