kui me kuuesed olime. Ma ei lähe Hawaiile. Ma ei taha.”
“Ma ei usu sind.”
“Sinna ei saa ma midagi parata,” ütles õde.
“Sa muretsed minu pärast.”
“Muidugi, aga ma saan sellest üle.”
Nicole üritas naeratada, kuid ei suutnud oma huuli õieti liigutada. Ta hindas seda, et inimesed muretsesid, aga talle ei meeldinud kaastundevajadus. Tavaliselt korraldas ta oma elu nii, et sai asjadega hakkama. Ta oli ise inimene, kellelt teised juhatust otsisid. Tavaliselt polnud tema see, keda haletseti.
“Asjadest üle saamisest rääkides,” ütles Claire kergel toonil. “Oled sa viimasel ajal Jesse’iga rääkinud?”
“Sa tead, et ei ole.”
“Kunagi pead ju ikka rääkima.”
“Miks?” Oleks see Nicole’ist sõltunud, poleks ta Jesse’iga enam kunagi tegemist teinud. “Vähe sellest, et ta minu mehega magas. Ta varastas perekonna salajase retsepti ja müüs kuulsat Keyesi šokolaadikooki Internetis.”
Ainuüksi sellele mõtlemine ajas ta hulluks. Drew oli üks asi, aga ka äri ära rikkumine?
“See on täpselt tema moodi,” pomises Nicole. “Vean ükskõik mille peale kihla, et kui ma temaga räägiksin, oleks tal miljon vabandust. Ta ei võta kunagi vastutust.”
“Sa viskasid ta välja,” ütles Claire vaikselt. “Ta pidi elatist teenima.”
“Täpselt. Ta oleks pidanud tööle minema. On kümneid töökohti, aga kas ta üldse üritas tööd leida? Ei. Ta varastas. Enne Drew’ ja siis koogi.” Nicole’i kõht hakkas valutama. “Ma ei taha sellest rohkem rääkida.”
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
