“See on esimene mõistlik asi, mida te öelnud olete.”
Hawk pani kortsus karbid ja sõõrikud lauale. “Nicole, ma olen üsna nutikas.”
“Korrake seda endale ja ühel päeval võib see tõeks saada.”
Hawk jälgis naist ainitise pilguga, kuni Nicole nihelema hakkas. “Miks te nii väga vaeva näete, et ma teile ei meeldiks?” küsis mees. “Kas ma hirmutan teid?”
“Ma... te... Minge ometi minema.”
Nende sõnadega ajas naine end kepi najale püsti ja läks pagaritöökoja tagumisse ruumi.
“Nutikat vastulööki ei tulegi?” hüüdis mees talle järele. “Kas see tähendab, et mina võidan?”
Nicole keeras ringi ja vahtis teda vihase pilguga. “Mitte kõik siin elus ei puuduta võitmist ja kaotamist.”
“Muidugi puudutab.”
Nicole surus lõuapärad kokku. “Minge minema.”
“Ma lähen, sest poisid ootavad. Aga ma tulen tagasi.”
“Ärge nähke vaeva.”
“See pole mingi vaev. See on lõbus.”
Ta lahkus pagaritöökojast ning vilistas oma töökoja ees seisva auto poole minnes.
Hawk nägi, et Nicole’ile ei meeldinud, et talle viimane sõna ei jäänud. Naine oli harjunud olukordi kontrollima ja oma tahtmist saama. Jalgpall oli talle elus palju õpetanud. Teinekord läksid meeskonnad liiga uhkeks ühe asja üle, mida nad hästi oskasid. Kui see neilt ära võeti, jäid nad hätta. Sama kehtis naiste kohta. Naiste kohta kehtis see kohe eriti.
Sellest tuleb hea päev, mõtles Hawk Raoulile sõõrikuid ulatades ja autot käivitades. Korraga nägi ta hulka võimalusi.
“Mis sa arvad?” küsis Claire.
Nicole jätkas stangel rippuvate särkide lappamist. “Ei.”
“Ole nüüd. See on roosa.”
“Mhm.”
“Sa ei vaatagi.”
Nicole surus naeratuse alla. “Mul ei tarvitse vaadata. Ei. See ei sobi.”
“Kust sa tead?”
“Sest sa oled ehk kolmandat kuud rase ja oled kokku viis naela juurde võtnud. Sul pole rasedate riideid vaja.”
“Aga ma tahan midagi osta.”
“Osta tekike.”
“Ma tahan midagi, mida ma saan kanda.”
Nicole tõstis pilgu ja oigas, nähes õde peegli ees seismas ereroosas T-särgis, millele oli litritega tikitud nool, mis osutas õe kõhule ning sõna “beebi”, kui särgi sõnum kellelegi segaseks jäi.
“Sa teed nalja,” pomises Nicole.
“Võib-olla mitte see, aga ma tahan inimestele näidata, et ma olen rase.”
“Lase kaardid trükkida. Siis võid neid jagada kõigile, kellega sa kohtud.”
“Sinust pole mingit abi.”
“Sul pole hulluks minemisel abi vaja. Sa saad üksinda suurepäraselt hakkama.”
Claire heitis pikad heledad juuksed seljale. “Sa ei ole eriti hea õde.”
Nicole naeratas. “Ma olen sinu parim õde ja lemmik-kaksikõde.”
“Mu ainus kaksikõde ja ma pole veel kindel, kas sa oled mu lemmikõde. Äkki see partidega?”
“Ei.”
“Jänkudega?”
“Claire, laps on pliiatsi otsas oleva kustutuskummi suurune. Võib-olla viinamarja. Sul pole eririietust vaja, kuna sinu kõhus on viinamari.”
“Aga ma olen rase.”
“Paari kuu pärast, kui sa oled kaheksa naela juurde võtnud, siis räägime. Seni jätad sa rasedate riietes mulje nagu oleks sul kartulikott seljas.”
“Aga ma olen põnevil.”
“Ma tean ja sul on selleks õigus. See on väga lahe uudis.”
Claire säras.
Nicole pidas oma siirast põnevust õe raseduse üle märgiks oma heast iseloomust. Ta suutis Claire’i pärast õnnelik olla, ehkki tõenäosus, et tema ise kunagi lapse saab, oli umbes sama suur nagu tema väljavaated loteriivõidule... ehkki ta polnud isegi piletit ostnud. Rasedus, kui just ei tahtnud teadust protsessi kaasata, tähendas üldiselt mehe osavõttu. Nicole oli meestest loobunud. Lõplikult.
“Kas sinuga on kõik korras?” küsis Nicole. “Sa mõtled Drew’le, eks ole?”
Nicole krimpsutas nägu ja toetas keharaskuse kepile. “Kuidas sa seda teed? Tead, mida ma mõtlen?”
“Me oleme kaksikud.”
“Kahemunakaksikud.”
“Ikkagi. Ma tunnen sind.”
See oli peaaegu jube, mõtles Nicole. Ja ärritav. Tema ei teadnud kunagi, mida Claire mõtles.
“Ma ei mõtle Drew’le,” vastas Nicole. Ta keeldus raiskamast vaimset aega või energiat oma varsti endisele abikaasale. “Ma mõtlesin meestele üldiselt.”
“Sa leiad kellegi,” lubas Claire ärritavalt haletseva tooniga.
“Ma ei taha kedagi. Ma olen vaevalt lahutatud ja täiesti rahul omaette olemisega.” Või vähemalt oleks, kui kõik tema tuttavad ei eeldaks, et ta oli emotsionaalselt koost lagunemas pärast seda, kui leidis noorema õe voodist oma abikaasaga.
Jah, see oli kohutav ja alandav ja võib-olla isegi purustas tema südame. Aga ta sai hakkama.
“Ma pean üksiolemisega harjuma,” ütles Nicole.
“Miks? Sa olid enne Drew’ga abiellumist üksinda.”
“Aih.”
Claire ohkas. “Anna andeks. Ma ei mõelnud seda nii.”
“Pole midagi.” Nicole ei kavatsenud oma haavumist välja näidata. Isegi mitte oma õele.
Claire naeratas talle õrnalt. See naeratus andis tunnistust kaastundest ja sisemisest otsusest teema hiljem üles võtta. Kuid Claire’ile tundus, et Nicole on emotsionaalselt tugevam.
Oh, suurepärane. Nüüd oskas tema kaksikõe mõtteid lugeda? Kui tore.
Nicole
