et mõned aastad tagasi peatusin ma Hotel Dolphinis ja sõbrunesin omanikuga. Nüüd aga on siin kõik muutunud. Seepärast tahaksingi teada, mis temast sai. Ühesõnaga, huvi on puhtalt isiklik.
Ta noogutas mitu korda.
„Kui aus olla, siis ega mina ka midagi päris täpselt ei tea,” ütles mees hoolikalt sõnu valides. „Lühidalt kokku võttes ostis meie kontsern ära maa, kus endine Hotel Dolphin asus, ja ehitas uue hotelli asemele. Tõsi ta on, et uue hotelli nimi on sama, kuid äriliselt on tegemist täiesti teise hotelliga, eelnevaga ei ole sel mingit pistmist.”
„Aga miks siis nimi sama on?”
„Vabandust, aga seda ma tõesti ei oska …”
„Ja ma eeldan, et ega te ei tea sedagi, kuhu eelmine omanik võis minna?”
„Ma palun väga vabandust …” vastas ta, muutes naeratuse astmele kuusteist.
„Aga ehk oskate öelda, kelle käest sellist asja küsida?”
„Vaadake,” ütles ta veidi pead kallutades. „Meie oleme kõigest alluvad ning meil ei ole mingit kokkupuudet asjadega, mis olid enne meie hotelli avamist. Seega, kui te nüüd ootamatult küsite, kes võiks sellist asja teada, siis …”
Tema sõnades oli kahtlemata tõetera sees, kuid miski siin ei klappinud. Nii selle mehe kui ka tolle naise vastustest õhkus midagi tehtut. Kus täpsemalt, ei osanud ma öelda, kuid miskipärast ei suutnud ma seda tähelepanuta jätta. Intervjueerides tekib taoline professionaalne taju loomulikult. Sa tunned ära tooni, kui keegi midagi varjab, ilme, kui keegi valetab. Ilma igasuguse konkreetse aluseta. Lihtsalt tunned. Seda, et midagi on peidetud sõnade taha.
Igal juhul oli selge, et midagi enamat ma talt välja ei pigista. Tänasin meest. Ta kummardas kergelt ning läks tagaruumi. Kui mustas ülikonnas mees oli lahkunud, küsisin naiselt söömisvõimaluste ja toateeninduse kohta. Ta seletas viisakalt. Sel ajal kui ta rääkis, jälgisin ma pingsalt tema silmi. Need olid kaunid silmad. Sellised, millesse sügavamalt vaadates tundub, nagu näeksid seal midagi. Kui tema pilk minu omaga kohtus, ta punastas. See muutis ta veel sümpaatsemaks. Hm? Huvitav, miks. Kas seepärast, et ta paistab olevat hotelli hing? Igal juhul tänasin ma teda, eemaldusin letist ja sõitsin liftiga oma korrusele.
Ruum number 1523 oli ääretult luksuslik. Nii voodi kui ka vann olid üksiknumbri kohta üüratult laiad. Külmkapp oli igasuguseid asju puupüsti täis. Märkmepabereid ja ümbrikke oli külluses. Kirjapulgad ja laud olid imelised. Vannitoas oli nii šampoon, juukseloputusvahend, tualettvesi kui ka hommikumantel. Seinakapp oli samuti ruumikas. Vaip uus ja pehme. Võtsin mantli seljast ja saapad jalast, istusin sohvale ja jäin hotelli tutvustavat brošüüri lugema. Isegi see oli uhke. Kusagilt ei olnud kinni haarata. Olen ise selliseid asju teinud, seepärast tean, millest räägin.
Hotel Dolphin on täiesti uut tüüpi kõrgklassi hotell. Hotellis on kogu varustus kaasaegne ning hotell pakub ööpäevaringset täisteenindust. Kõik toad on avarad ja ruumikad, hoolikalt valitud mööbliga, vaiksed ja kodused. „Inimliku atmosfääriga”, lugesin ma brošüürist. Oli kulutatud kõvasti raha, seepärast oli ka hind kõrge.
Iga leheküljega minu imestus kasvas – mida kõike siin ei olnud! Suur kaubanduskeskus keldrikorrusel, siseujula, saun, solaarium, tennisehall, tervisekeskus koos trenažööride ja treeneriga, sünkroontõlke võimalusega konverentsiruum, viis restorani, kolm baari. Öö läbi avatud kohvik. Limusiiniteenus. Mitmesuguste kirjatarvetega varustatud kabinet, mida võis ükskõik kes kasutada. Mille iganes järele vajadus või tahtmine tekkis, kõik oli olemas. Isegi helikopterite maandumisplats katusel.
Miskit ei olnud puudu.
Uus sisustus, imeline interjöör.
Aga mis ettevõte seda omas ja opereeris? Lugesin brošüüri kaanest kaaneni läbi, kuid selle kohta ei olnud sõnagi kirjas. Mis on iseenesest veider. Sellise super A-klassi luksushotelli püstipaneku taga pidi olema mõni professionaalne hotelliketti omav korporatsioon, mõni selline ettevõte, kes ilmtingimata oma nime brošüüri kirja paneb ja oma hotelle reklaamib. Näiteks peatudes Prince Hotel’is, on tolle brošüüris ära trükitud üle riigi kõikide Prince Hotel’ide aadressid ja telefoninumbrid. Midagi sellist.
Ja veel. Miks kasutab selline suursugune Hotel Dolphin eelmise tillukese hotelli nime?
Ükskõik kui palju ma selle üle ka ei juurelnud, vastust ma ei leidnud.
Viskasin brošüüri lauale. Sirutasin jalad sohvale välja ja vaatasin viieteistkümnenda korruse aknast avanevat vaadet. Väljast paistis ainult sinine taevas. Mida enam ma välja vaatasin, seda enam tekkis mul tunne, nagu oleksin tuulelohe.
Igatsesin vana Delfiini hotelli järele. Selle aknast võis ikka igasuguseid asju näha.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
