Tema lahkumine jättis minusse suurema kaotustunde, kui oleksin oodanud. Tundsin mõnda aega end talumatult tühjana. Mina jäin. Kõik lahkusid üksteise järel, vaid mina jäin venivasse aega vegeteerima. Selline elu oli nagu päris, aga justkui ei olnud ka.
Kuid see ei olnud peamine põhjus, miks ma end tühjana tundsin.
Kõige suurem probleem oli see, et tegelikult ei olnud mul teda vaja. Ta meeldis mulle. Mulle meeldis temaga koos olla. Temaga kahekesi olles veetsin ma meeldivalt aega. Harjusin selle mõnusa tundega. Kuid siiski ei olnud tema see, keda otsisin. Mõistsin seda selgelt juba kolm päeva pärast tema lahkumist. Olin olnud korragi nii tema kõrval kui ka Kuu peal. Tema rindu enda vastas tundes vajasin ma tegelikult hoopis midagi muud.
Mul võttis neli aastat, et taas rööpasse saada. Ma rabasin tööd, ning tehes seda nagu kord ja kohus, saavutasin ma inimeste usalduse. Nii mõnigi – neid ei olnud küll palju – tundis minu vastu isegi sümpaatiat. Ometi oli ütlematagi selge, et sellest ei piisanud. Kohe üldse mitte. Liiga palju olin ma raisanud aega ainuüksi selleks, et jõuda tagasi alguspunkti.
Mis seal ikka, mõtlesin ma. Olen kolmekümne neljane ja uuesti tagasi alguses. Ja mis siis nüüd edasi? Millest pihta hakata?
Tegelikult polnud vaja pikalt mõelda. Teadsin, millest alustada. Nagu tihke pilv oli otsus juba ammu mu peas hõljunud. Mul lihtsalt polnud piisavalt meelekindlust seda täide viia, olin seda päevast päeva edasi lükanud. Ma pean minema Delfiini hotelli. Sealt saab kõik alguse.
Seal pean ma kohtuma temaga. Tolle kõrgklassi prostituudiga, kes mu Delfiini hotelli juhatas. Kiki ootab mind seal. (Lugejale on vaja tema nime, isegi kui see on vaid tinglik. Tema nimi on Kiki. Tegelikult saan tema nime teada alles hiljem – mis asjaoludel, sellest pärastpoole –, kuid mugavuse mõttes annan tema nime teada juba nüüd. Seega, Kiki. Vähemalt selles kummaliselt kitsas maailmas kutsutakse teda nii). Ning Kiki on süütevõti. Ma pean ta taas sellesse tuppa kutsuma. Tuppa, kuhu kord sealt väljudes enam tagasi ei tulda. Kas see mul õnnestub, ma ei tea. Aga mul ei jää muud üle kui proovida. Siit algab uus tsükkel.
Pakkisin asjad kokku, lõpetasin meeletul kiirusel tööd, mille tähtaeg oli lähenemas, ja tühistasin kõik tellimused, mis olid järgmiseks kuuks planeeritud. Helistasin tööandjatele ja teatasin, et perekondlikel põhjustel olen sunnitud ootamatult kuuks ajaks Tōkyōst lahkuma. Mõned toimetajad virisesid veidi, aga mis neil üle jäi. Selline käitumine oli minu puhul esmakordne, samas oli tegemata töödega veel aega, nii et neil oli võimalus keegi teine asemele leida. Lõpuks said kõik asjast aru. Lubasin, et olen kuu aja pärast tagasi ja valmis taas tööd rügama. Seejärel istusin lennukile ja lendasin Hokkaidōle. Oli 1983. aasta märtsi algus.
Minu lahinguväljalt taandumine ei piirdunud aga ühe kuuga.
4
Tellisin takso kohe kaheks päevaks ja me käisime koos fotograafiga mööda lumme tuisanud Hakodate söögikohti.
Minu reportaažid on üldiselt süstemaatilised ja efektiivsed. Selliste reportaažide puhul on kõige olulisem teha ära korralik kodutöö ning panna paika detailne tegevusplaan. See on kogu asja võti. Esmalt kogun ma hulga materjali. Inimestel, kes teevad minuga sarnast tööd, on enamasti abiks organisatsioonid, kes nende asemel informatsiooni koguvad. Tuleb lihtsalt astuda liikmeks, maksta aastamaks ja sulle otsitakse välja praktiliselt kõik, mida sul vaja on. Kui sa tahad näiteks informatsiooni Hakodate söögikohtade kohta, kogutakse sulle päris korralik kogus materjali. Nad kaevavad arvuti informatsioonirägastikust oskuslikult välja kõik sulle vajaliku, trükivad selle välja, panevad kausta ning saadavad sulle kohale. Muidugi on see piisavalt kallis lõbu, aga kui mõelda, et ostad selle raha eest aega ja energiat, siis ei ole summa märkimisväärne.
Samal ajal käin ka ise infot kogumas. Raamatukogudes on spetsiaalsed reisikirjade osakonnad ning lugemistoad, kus saab sirvida kohalikke ajalehti ja muud perioodikat. Nii saab kokku üsna suure hulga teavet. Selle hulgast valin välja restoranid, millest võiks saada loo. Helistan nad läbi, kontrollin nende avamisaegu ja puhkepäevi. Nii hoiab see kohapeale jõudes päris korralikult aega kokku. Seejärel tõmban ma märkmikusse jooned ja panen kokku päevaplaani. Vaatan kaarti ja panen kirja liikumistrajektoori. Üritan määramatust miinimumini viia.
Kui me kohale jõuame, liigume koos fotograafiga ühest restoranist teise. Kokku on neid tavaliselt kolmekümne ringis. Toidust, muidugi, sööme me ära vaid veidi, suurem osa jääb järele. Me lihtsalt maitseme. Tarbimise optimeerimine. Sel hetkel me varjame, et kogume materjali, ega tee ka pilte. Restoranist väljudes vahetame me fotograafiga maitse üle muljeid ning anname sellele 10 palli süsteemis oma hinnangu. Kui hinnang on positiivne, jätan restorani nimekirja, kui negatiivne, kustutan ära. Üldiselt püüame umbes pooled nimekirjast maha tõmmata. Võtan ühendust ka mõne kohaliku väiksetiraažilise ajakirjaga. Sealt soovitakse veel umbes viit restorani, mida minu nimekirjas ei ole. Käime ka need kohad läbi. Ja valime. Kui oleme oma lõpliku valiku teinud, helistan nendesse restoranidesse, ütlen ajakirja nime ning palun luba teha neist lugu koos fotodega. Sellele kulub kaks päeva. Õhtul hotellitoas kirjutan loo visandi valmis.
Järgmisel päeval teeb fotograaf kiirelt mõned pildid, mina räägin samal ajal restorani omanikuga. Lühidalt. Üldiselt saab kõik kolme päevaga tehtud. Muidugi tuleksid mõned sellega kiiremini toime, kuid nemad ei tee tavaliselt mingit taustauuringut. Nad lihtsat valivad mõned kuulsad kohad välja ja käivad nendes. On ka selliseid, kes kirjutavad loo toitu ennast maitsmata. Aga kui juba kirjutada, siis peaks seda ikka korralikult tegema. Ausalt öeldes ma arvan, et ajakirjanikke, kes loo tegemisel nii palju vaeva näevad, väga palju ei ole. See on töö, mis võib su murda, kui seda tõsiselt teed, aga võid ka üle jala lasta. Ükskõik, kas suhtud oma töösse tõsiselt või mitte, ega valmis artiklis tegelikult suurt vahet ei olegi. Väliselt. Lugema hakates tuleb aga erinevus siiski välja.
Ma ei räägi seda mitte seepärast, et tahaksin uhkeldada või nii.
Ma lihtsalt tahan, et mõistaksite minu töö olemust ja seda, kui palju vaeva ma näen.
Fotograafiga olen juba varasemalt mitu korda koostööd teinud. Me klapime üsna hästi. Me mõlemad oleme professionaalid. Justnagu laibalahkajad, steriilsed valged kindad käes, suur mask näo ees, laitmatult puhtad tennised jalas, teeme me oma tööd kiiresti ja operatiivselt. Me ei ütle ühtegi üleliigset sõna ning austame teineteise tööd. Me ei unusta hetkekski, et selle tühise tööga teenime me elatist. Ja kui me midagi kord juba teha võtame, siis teeme seda korralikult. Selles mõttes oleme me professionaalid.
Kolmanda päeva õhtuks oli mul artikkel valmis. Neljas päev jäi vabaks. Kuna tööga olime me ühel pool ja midagi muud erilist teha ei olnud, siis võtsime rendiauto, sõitsime linnast välja ja veetsime päeva suuskadel. Õhtul sõime koos nabe’t ja nautisime aegamisi saket. See oli lõõgastav päev. Andsin artikli fotograafile. Minu töö oli tehtud, nüüd tegelevad sellega teised.
Enne magamaminekut helistasin ma Sapporo telefoniinfokeskusesse ja küsisin Hotel Dolphini numbrit. Ma ei pidanud kaua ootama. Seadsin end mugavamalt voodile istuma ja ohkasin kergendatult. Delfiini hotell ei ole veel kadunud. Vähemalt selle pärast ei pea muretsema, sest tegelikult poleks olnud mingi ime, kui seda ei oleks enam olemas olnud. Ohkasin veel kord sügavalt ja valisin numbri. Kohe võetigi toru. Kohe, justkui oleks mu kõnet oodatud. See ajas mind veidi segadusse. Asi tundus liialt hea.
Telefonile vastas noor naine. Naine? Oot-oot, mis see nüüd on? mõtlesin. Delfiini hotell ei ole selline, kus vastuvõtus oleks noor piiga.
„Hotel Dolphin,” sädistas naine.
Kohmetult
