kena. Üks hetk palun. Ühendan kohe broneeringutega osakonnaga,” teatas neiu mulle selgelt ja rõõmsalt. Broneeringutega osakonnaga? Sattusin taas segadusse.
Ma ei saanud enam millestki aru. Mis oli Delfiini hotelliga juhtunud?
„Vabandust, et pidite ootama. Te soovisite tuba broneerida?” küsis nooremapoolne mehehääl. Energiline ja armastusväärne, tõeliselt professionaalse hotellitöötaja hääl.
Broneerisin ühese toa kolmeks ööks. Andsin talle oma nime ja Tōkyō aadressi.
„Selge. Alates homsest kolmeks ööks ühene tuba,” kinnitas mees.
Kuna mul midagi muud pähe ei tulnud, siis tänasin teda ning panin, endiselt segaduses, toru hargile. Segadus minus süvenes veelgi. Jäin tuimalt telefoniaparaati jõllitama. Mul oli tunne, et keegi helistab kohe ja seletab mulle asja ära. Mingit seletust muidugi ei järgnenud. Ah, olgu peale, tuleb mis tuleb, lõin ma käega. Lähen kohale ja vaatan oma silmaga üle. Muud varianti ei ole. Niikuinii tuleb minna. Muud võimalust ei ole.
Helistasin vastuvõtulauda ning palusin Hakodatest Sapporosse minevate rongide aegu uurida. Ennelõunal läkski üks sobilik kiirrong. Siis helistasin toateenindusse ning lasin endale tuua pool pudelit viskit ja jääd. Jõin viskit ja vaatasin südaööni televiisorit. Seal näidati mingit Clint Eastwoodi vesternit. Clint Eastwood ei naernud kordagi. Ta isegi ei naeratanud ega teinud ühtki grimassi. Ma ise küll muigasin mitu korda, kuid tema nägu jäi liikumatuks. Kui film läbi sai, jõin ära viimase tilga viskit, kustutasin tule ja magasin sügavalt kuni hommikuni. Und nägemata.
*
Kiirrongi aknast polnud näha muud kui lund. Päike oli sedavõrd ere, et juba korrakski välja piilumine pani silmad valutama. Teised reisijad isegi ei üritanud aknast välja vaadata. Kõik teadsid, et peale lume sealt niikuinii midagi muud ei paista.
Kuna mul jäi hommikul keha kinnitamata, läksin veidi enne keskpäeva restoranvagunisse varajast lõunat sööma. Tellisin õlut ja omletti. Minu vastas istus korralikult lipsustatud ja ülikonnas viiekümnendates mees, kes jõi õlut ja sõi singivõileiba. Ta paistis miskipärast mehaanikainseneri moodi välja ja seda ta tegelikkuses ka oli. Ta hakkas ise minuga juttu ajama, ütles, et on mehaanikainsener ning et töötab kaitseväes lennukite remontijana. Seejärel jutustas ta mulle üsna detailselt Nõukogude pommitajate ja hävitajate õhuruumi rikkumistest. Näis, et see fakt ise teda ei häirinud. Tema meelerahu rikkus hoopis F4 Phantomi ebaökonoomsus. Ta rääkis mulle, kui palju see hävitaja erakorralise lennuga kütust neelab. See on täiesti mõttetu kütuse raiskamine, väitis ta. „Kui Jaapani tehas neid valmistataks, saaks päris kõvasti kokkuhoidu. Ma olen kindel, et kui Jaapan tahaks toota odavat hävitajat, mis ei jääks efektiivsuselt alla F4-le, siis ta ka suudaks seda. Kasvõi homme!”
Seepeale rääkisin mina, et mõttetu raiskamine on arenenud kapitalistliku ühiskonna ülim hüve. Jaapan ostab USA-lt Phantomi, võtab selle kasutusele ja kulutab seejuures mõttetult palju raha kütusele. See omakorda aga paneb maailmamajanduse käima ning kapitalism areneb mühinal. Kui keegi enam midagi ei raiska, tekib meeletu paanika ja kogu maailma majandus lendab uppi. Raiskamine on vastuoludele kütuseks, vastuolud turgutavad majandust ning aktiivne majandus sünnitab omakorda raiskamist, seletasin mina.
„Äkki tõesti,” tõdes tema pärast väikest mõttepausi. „Kuid mina, võib-olla seetõttu, et minu lapsepõlv möödus sõja ajal, kui kõike nappis, sellisest ühiskondlikust korraldusest aru ei saa. Minu põlvkond, erinevalt sinusugustest noortest inimestest, ei taha miskipärast harjuda sellise keeruka asjandusega,” lisas ta kibedalt naeratades.
Minagi ei olnud sellise asjaga harjunud, kuid et jutt liialt pikale ei veniks, siis vastu vaidlema ma ei hakanud. Ma ei olnud sellega harjunud. Lihtsalt võtsin selle teatavaks. Need on kaks iseasja … Lõpetasin omleti söömise, noogutasin talle ja tõusin lauast.
Ma tukastasin pool tundi, seejärel lugesin seni, kuni rong Sapporosse jõudis, Jack Londoni biograafiat, mille Hakodate jaama lähedal olevast raamatupoest kaasa olin ostnud. Jack Londoni elumerelainetega võrreldes näis minu elu olevat rahulik nagu oraval, kes, pähkel pea all, tammepuu otsas koopas magades kevadet ootab. Vähemalt lugedes tundus mulle nii. Eks selline peagi üks autobiograafia olema. Keegi ei loeks ju rahulikult oma elu ära elanud ja seejärel surnud Kawazaki linna raamatukoguhoidja elulugu. Teisisõnu, see mida me otsime, on justkui teatav kompensatsioon omaenda igava elu eest.
Jõudnud Sapporo jaama, otsustasin ma jalgsi Delfiini hotelli minna. Oli mõnusalt mahe ja tuuletu pärastlõuna ning asju ei olnud mul ka rohkem kui vaid üks õlakott. Tänavad olid kaetud määrdunud ja kinni-tallatud lumega. Õhk oli jäine, inimesed astusid ettevaatlikult, jälgides hoolega iga sammu. Koolitüdrukute põsed olid punaseks värvunud, ninasõõrmetest tõusis rõõmsalt valget hingeauru – nii valget ja tihket, et sellesse oleks võinud ehk kirjutadagi. Jalutasin aeglaselt ja uudistasin tänavatel toimuvat. Käisin Sapporos küll alles neli ja pool aastat tagasi, kuid mulle tundus, et mööda oli läinud palju rohkem aega.
Poolel teel astusin sisse ühte kohvikusse, tõmbasin suitsu ja jõin kuuma kohvi konjakiga. Minu ümber jätkus inimeste tavapärane linnaelu. Paarikesed sosistasid vaikselt, kaks ärimeest panid dokumendid lauale ja uurisid numbreid, grupp üliõpilasi rääkisid suusareisist ja The Police’i uuest LP-st … Täiesti tavapärane vaatepilt ükskõik millises Jaapani linnas. Samasugune kohvik võiks vabalt olla ka Yokohamas või Fukuokas. Vaatamata sellele, ei, just seepärast, et see oli väliselt nii sarnane, tundsin ma selles kohvikus kohvi juues lausa kõrvetavat üksindust. Ma olin siin ainus võhivõõras. Ma ei kuulunud ei sellesse linna ega nende ellu.
Muidugi, kui küsida, kas Tōkyōs on mõni kohvik, mille juurde ma kuulun, siis loomulikult sellist kohvikut ei ole. Ometigi ei ole ma üheski Tōkyō kohvikus end nii meeletult üksi tundnud. Ma veedan seal niisama aega, joon kohvi, loen raamatut. See on mu igapäevaelu osa, mille üle ma sügavamalt ei mõtle.
Kuid siin, Sapporos, tundsin ma end kohutavalt üksildasena, otsekui oleks mind maha jäetud kuskile saarele poolaaralal. Stseen ise on igal ajal ja igal pool sama. Kui aga silmaklapid eest võtta, siis tegelikult ei meenuta see mulle ühtki tuttavat paika. See on sarnane, samas ei ole ka. Otsekui teisel planeedil. Planeedil, kus keel, riietus ja näod on kõik sarnased, kuid ometi on neis midagi olemuslikult teistsugust. Planeet, kus teatavad funktsioonid ei toimi, kuid seda, millised funktsioonid toimivad, millised mitte, saab kindlaks teha vaid ükshaaval kontrollides. Ja kui miski ei toimi, siis tulekski kohe välja, et olen teiselt planeedilt. Kõik tõuseksid püsti ja näitaksid mulle näpuga. Sa oled teistsugune, ütleksid nad. Sa oled teistsugune. Sa oled teistsugune. Sa oled teistsugune.
Hajameelselt kohvi juues tiirlesid mu peas sellised mõtted. Luul!
Aga tõsi ta on – ma olen üksi. Ma ei ole kellegagi seotud. See ongi mu probleem. Jõuan ikka ja jälle iseenda juurde tagasi, sest ma ei ole kellegagi seotud.
Millal ma küll viimati tõsiselt armunud olin?
See oli päris ammu aega tagasi. Äkki millalgi jääaegade vahel? Igatahes ammu. Eelajaloolisel ajal. Juura ajastul või mingis sarnases minevikus. Ja siis kadusid kõik. Dinosaurused, mammutid, smilodonid. Ka keisrilossi aeda visatud gaasipomm. Kätte oli jõudnud arenenud kapitalistlik ühiskond. Ja ma olin jäetud sinna üksi.
Maksin arve, väljusin kohvikust ja kõndisin millelegi mõtlemata otsejoones Delfiini hotelli poole.
Teed hotelli juurde ma enam päris täpselt ei mäletanud ja olin veidi mures, kas ma ikka leian selle üles, kuid asjatult.
