jätta, siis on ka inimesi, keda minu sisemine normaalsus köidab. Neid on küll äärmiselt vähe, kuid nad on täiesti olemas. Nemad ja mina põrkame kokku nagu kaks tumedas universumis hõljuvat planeeti ja eraldume siis taas teineteisest. Nad tulevad minu juurde, astuvad minuga suhtesse, et siis ühel päeval mu elust lahkuda. Neist saavad minu sõbrad, armukesed, naised. Mõnikord koguni minu antipoodid. Kuid igal juhul jätavad nad mu ühel hetkel maha. Kes lööb käega, kes masendub, kes hoiab suu lukus (justkui kraan, mida keerad ja keerad, kuid vett ikka ei tule), aga kõik nad lahkuvad.
Minu kodus on kaks ust. Üks on sissepääs, teine väljapääs. Neid ei ole võimalik ära vahetada. Sissepääsust välja ei saa, väljapääsust sisse samuti mitte. Nii lihtsalt on. Inimesed tulevad sissepääsust sisse ja lähevad väljapääsust välja. Sisenemisviise on mitmeid, väljumisviise samuti. Aga üks on kindel – välja lähevad kõik. Mõni läks, et proovida uusi võimalusi, mõni, et mitte aega raisata. Mõni suri. Järgi ei ole jäänud kedagi. Minu toas ei ole hingelistki. Ainult mina. Tunnetan pidevalt nende puudumist. Nende, kes mu maha jätsid. Näen, kuidas sõnad, mida nad laususid, õhk, mida nad hingasid, ja laulud, mida nad ümisesid, heljuvad nagu tolm toa igas nurgas.
Mulle tundub, et nemad nägid, milline ma tegelikult olen. Just seepärast tulid nad otsejoones minu juurde ja jätsid mu lõpuks maha. Nad tunnustasid minu normaalsust, minu siirust – paremat sõna mulle pähe ei tule – ja soovi seda säilitada. Nad püüdsid omalt poolt mulle midagi öelda, mulle end avada. Enamik neist olid head inimesed. Minul aga ei olnud neile midagi vastu pakkuda. Isegi kui oleks olnud, poleks sellest piisanud. Tõsi, ma ikkagi püüdsin neile anda nii palju, kui suutsin. Tegin kõik, mis minu võimuses. Ka mina ootasin neilt midagi. Kuid lõpuks läks ikka kõik nii nagu alati. Nad jätsid mu maha.
Loomulikult oli see valus.
Kõige valusam oli see, et nad jätsid mu kodu maha veel üksikumana, kui see oli olnud enne nende tulekut. Justkui oleks miski nad tühjaks imenud. Ma teadsin seda. Kummaline küll, kuid näis, et nemad olid lahkudes rohkem räsitud kui mina. Miks küll? Miks ma jään alati üksi? Miks jääb alati minu käte vahele vaid kellegi kuhtunud vari? Mis hea pärast? Ei tea.
Andmed on puudulikud.
Seepärast ei ole võimalik ka vastata.
Midagi on puudu.
Kord, kui ma töökohtumiselt tagasi tulin, leidsin postkastist piltpostkaardi. Postkaardi, millel oli kujutatud skafandris astronauti Kuu pinnal jalutamas. Saatja nime ei olnud kirjas, kuid piisas ühest pilgust, et mõista, kellelt see oli.
„Arvan, et on parem, kui me enam ei kohtu,” kirjutas ta. „Ma vist abiellun lähiajal Maa asukaga.”
Kostab ukse sulgemist.
Andmed ebapiisavad. Vastus võimatu. Vajutage DELETE-klahvi.
Ekraan läheb valgeks.
Kui kaua see küll jätkub? mõtlesin ma. Ma olen juba kolmkümmend neli. Kui kaua veel?
Ma ei olnud kurb. Ilmselgelt olin ma ise kõiges selles süüdi. See, et ta minu juurest lahkus, oli täiesti loomulik, see oli algusest peale selge. Seda teadis tema, teadsin ka mina. Kuid me mõlemad olime lootnud väikesele imele. Et üks väike tõuge pöörab kõik pea peale. Paraku midagi sellist ei juhtunud ja ta jättis mu maha. Tema lahkumine tegi mu meele nukraks, kuid olin sellist nukrust varemgi kogenud ning ma teadsin üsna kindlalt, et olen suuteline selle raskusteta üle elama.
Ma harjun sellega.
See mõte pani mul seest keerama. Tundsin, kuidas sisikonnast tõuseb kurku musta sappi. Vannitoas peegli ees seistes tuli mul tõdeda, et see olengi mina. See oled sina. Sa oled end ära kurnanud. Oled end kõvasti rohkem kurnanud, kui sulle näib, mõtlesin. Mu nägu oli kriimulisem ja paistis vanem kui tavaliselt. Pesin näo korralikult seebiga puhtaks, turgutasin nahka tualettveega, seejärel pesin aeglaselt käsi ning kuivatasin näo ja käed puhtasse rätikusse. Läksin kööki ning, õlut vahele rüübates, korrastasin külmkappi. Viskasin mädanenud tomatid minema, panin õllepurgid korralikult ritta, kontrollisin külmutuskasti ja tegin ostunimekirja.
Istusin koidikuni sünges üksinduses, vaatasin kuud ja mõtlesin, kui kaua see kõik kestab. Küllap kohtan taas mõnd naist. Me tõmbume nagu planeedid iseeneslikult teineteise poole, ootame taas asjatult mingit imet, ampsame aega, kurname oma südant ja läheme lahku.
Kui kaua see kestab?
2
Nädal pärast seda, kui sain temalt postkaardi, tuli mul töö asjus Hakodatesse minna. Teab mis vaimustav tööots see just ei olnud, kuid ega mina tööd valida saanud. Nojah, tegelikult, kui vaadata neid töid, mis minuni jõudsid, siis suurt vahet polegi. Kahjuks või õnneks, mida kaugemale asjaga minna, seda vähem saab määravaks kvaliteet. Just nagu lainepikkuste puhul. Teatavast punktist ei kuule enam, kumb kahest lähestikku olevast helist on kõrgem, kumb madalam, kuni lõpuks ei ole üldse võimalik midagi kuulda, helide eristusest rääkimata.
See konkreetne töö oli ühe naisteajakirja projekt – eesmärk tutvustada lugejatele maitsvaid toidukohti Hakodates. Pidime fotograafiga läbi käima mitmed restoranid – tema pidi pildistama, mina kirjutama. Kokku viis lehekülge. Mis seal ikka. Kui ajakiri tahab sellist artiklit, siis peab keegi selle kirjutama. Keegi peab prügi korjama, keegi lund kühveldama. Töö lihtsalt tuleb ära teha. Meeldib see või mitte.
Olen selliseid kultuurilisi juhutöid teinud kolm ja pool aastat. Nii-öelda kühveldanud kultuurilist lund.
Olukorra sunnil pidin lõpetama töö firmas, mida ma koos oma sõbraga vedasin. Pärast seda elasin pool aastat niisama jõude ega teinud praktiliselt mitte midagi. Lihtsalt ei olnud tahtmist. Eelmisest sügisest kuni talve hakuni oli toimunud liiga palju. Ma lahutasin. Mu sõber suri, kusjuures väga müstilisel moel. Too naine lahkus midagi ütlemata. Kohtasin veidraid inimesi, sattusin veidratesse olukordadesse … Siis sai kõik läbi – tardusin sügavasse vaikusesse, mida ma kunagi varem ei olnud kogenud. Mu korteris heljus lausa hirmutavalt laastav puuduolek. Sulgesin end pooleks aastaks sellesse korterisse. Kui mitte arvestada neid harvu kordi, mil käisin poes, et osta eluks minimaalselt vajalikku, siis päevasel ajal ma praktiliselt väljas ei käinud. Vaid varastel koidikutundidel lonkisin sihitult inimtühjadel linnatänavatel, aga kui tänavatele hakkas uuesti inimesi ilmuma, läksin tagasi koju magama.
Ärkasin õhtu eel, tegin endale kerge eine ja andsin kassile kassitoitu. Pärast sööki istusin põrandale ning mõtlesin ikka ja jälle sellele, mis minuga oli juhtunud, et oma peas selgust luua. Järjestasin sündmuseid ümber, panin kirja kõik tegutsemisvõimalused ning analüüsisin, kas minu käitumine oli olnud õige või mitte … ja nii kuni koiduni. Siis läksin taas inimtühjadele linnatänavatele jalutama.
Selline igapäevane rutiin kestis pool aastat – 1979. aasta jaanuarist kuni juunini. Ma ei lugenud ühtegi raamatut, isegi ajalehte mitte. Ei kuulanud muusikat, ei lülitanud sisse televiisorit ega raadiot. Ei kohtunud ega rääkinud kellegagi. Ma ei joonud praktiliselt tilkagi. Lihtsalt ei olnud tahtmist juua. Mul polnud õrna aimugi, mis maailmas toimus, kes sai kuulsaks või kes suri. Mitte et ma oleksin põikpäiselt informatsiooni tõrjunud, seda mitte. Ma lihtsalt ei tahtnud midagi teada. Ometigi tajusin, et maailm pöörleb edasi. Tundsin seda iga keharakuga, isegi vaikselt toas istudes. Kuid miski ei tekitanud minus vähimatki huvi. Kõik läks minust mööda nagu hääletu briis.
Ma lihtsalt istusin keset põrandat ja pöördusin oma mõttes ikka ja jälle tagasi minevikku. Kummaline küll, kuid kogu selle poole
