laulis Ray Charles, „ja nüüd kaotan ma sinu”. Seda laulu kuulates hakkas mul masendavalt kurb. Pisaradki oleks peaaegu voolama hakanud. Vahel on muidugi sedagi juhtunud. Vahel puudutab miski täiesti tühine asi südant kõige hellemast kohast. Panin raadio poole laulu pealt kinni, peatasin auto teenindusalas, läksin restorani ning tellisin juurvilja, võileiba ja kohvi. Kui olin tellimuse sisse andnud, läksin tualetti ja pesin käed korralikult puhtaks. Võileivast sõin vaid ühe ampsu, kuid kohvi jõin kaks tassi.
Huvitav, mida kass parajasti teeb, mõtlesin ma. Seal on ju kottpime … Mulle meenus Seiyū paberkoti krabin, kui muld sellele kukkus. Nii need asjad paraku on. Nii sinu kui ka minu jaoks.
Istusin tund aega selles restoranis ja jõllitasin hajameelselt taldrikut pooliku võileivaga. Lõpuks tuli lillakat vormiriiet kandev ettekandja ja küsis häbelikult, kas ta võib taldriku ära võtta. Noogutasin.
Niisiis, ütlesin lõpuks endale.
On aeg naasta ühiskonda.
3
Hiiglasliku sipelgapesa sarnases arenenud kapitalistlikus ühiskonnas ei ole töö leidmine sugugi keeruline. Seda muidugi siis, kui töö loomuse ja sisu osas väga pretensioonikas ei ole.
Sel ajal, kui mul veel kontor oli, süvenesin ma peamiselt toimetamise töösse, kuid selle kõrvalt kirjutasin vahel ka ise. Selles äris oli mul endiselt mõni tuttav. Seepärast oli mul lihtne hakata elatist teenima vabakutselise kirjanikuna. Niikuinii mul ju elamise peale eriti ei kulunudki.
Võtsin vana märkmiku ja tegin paar telefonikõnet. Küsisin otse, ega minusugusele juhtumisi tööd pakkuda pole. Lisasin, et olen teatavatel põhjustel mõnda aega jõude elanud, kuid nüüd tahaksin võimalusel taas tööle hakata. Sain kohe mitu pakkumist. Tõsi, midagi erilist need ei olnud. Enamasti ruumi täitvate artiklite kirjutamine firma uudiskirjas või reklaambrošüüris. Vähemalt pooled tekstidest, mida kirjutada tuli, olid pehmelt öeldes mõttetud, sellised, millest kellelegi mingit kasu polnud. Paberimassi ja trükivärvi raiskamine. Mina aga sellele kõigele ei mõelnud ning kribasin valmis ühe teksti teise järel. Algul tööd eriti palju ei olnud. Töötasin päevas ehk umbes kaks tundi, muul ajal jalutasin niisama ringi või käisin kinos. Vaatasin ära päris korraliku koguse filme. Nii möödus kolm kuud. Tundsin kergendust, et olin vähehaaval ühiskonnaga kontakti saanud.
Muutused hakkasid toimuma sügise hakul. Töö maht suurenes järsult. Mu telefon oli punane, postkast umbes. Kohtusin tööasjus paljude inimestega, käisin nendega koos söömas. Nad olid minu vastu lahked ning lubasid, et sokutavad mulle veel mõne tööotsa.
Põhjus oli lihtne. Ma ei olnud tööde suhtes valiv ja tegin kõike, mis mulle ette anti. Ma pidasin tähtaegadest kinni, ma ei virisenud kunagi, käekiri oli mul samuti loetav. Suhtusin austusega töösse. Seal, kus teised üle jala lasid, võtsin mina asja täie tõsidusega ega krimpsutanud nina ka siis, kui honorar oli väike. Isegi, kui mulle helistati pool kolm öösel ning paluti, et kirjutaksin kella kuueks kakskümmend lehekülge, igal lehel nelisada kirjamärki (kas siis analoogkella eelistest, neljakümnendates aastates naiste kütkestavusest või siis hoopis Helsingist, kus ma muidugi käinud ei ole, ilust), oli mul töö poole kuueks valmis. Kui kästi parandusi teha, siis need olid kella kuueks valmis. Pole siis ime, et minu reputatsioon muudkui tõusis.
Just nagu lume rookimine.
Kui lumi maha sadas, lükkasin mina selle järjekindlalt teelt ära.
Mul ei olnud kübetki ambitsioone, kübetki soove. Viisin vaid tulnud töö süstemaatilise järjekindlusega lõpuni. Kui päris aus olla, siis olen nii mõnigi kord tabanud end mõttelt, et kas see ei ole mitte inimelu mõttetu raiskamine. Ent kui juba paberimassi ja trükivärvi nii tarbetult kulutatakse, mis õigust oleks siis mul öelda, et minu elu raisatakse, oli järeldus, milleni jõudsin. Me elame arenenud kapitalistlikus ühiskonnas. Selles on raiskamine suurim voorus. Poliitikud kutsuvad seda „sisenõudluse optimeerimiseks”. Mina nimetan seda mõttetuks raiskamiseks. Mõtteviisid on erinevad. Üks on aga kindel – ühiskond, milles me elame. Kui see ei meeldi, siis pole muud kui minna kas Bangladeshi või Sudaani.
Mind Bangladesh ja Sudaan eriti ei huvitanud.
Seepärast olin vait ja tegin tööd edasi.
Mulle hakkas tulema mitte ainult uudiskirjade alaseid töid, vaid huvi tundsid ka tavalised ajakirjad. Miskipärast pakkusid kõige rohkem tööd just naisteajakirjad. Hakkasin neile tegema intervjuusid, vahel ka reportaaže, ent võrreldes firmade pisitrükistega töö huvitamaks ei muutunud. Ajakirjade iseloomu tõttu oli enamik intervjueeritavaid seotud meelelahutustööstusega. Nendega oli see häda, et nad vastasid küsimustele alati kindlal moel. Võisin juba enne küsimuse esitamist aimata, kuidas nad vastavad. Halvimal juhul kutsus mänedžer mu esmalt enda juurde ja nõudis aru, mida ma küsida kavatsen. Seetõttu olid vastused minu küsimustele juba enne intervjuud valmis mõeldud. Kui ma kord ühelt seitsmeteistaastaselt lauljannalt küsisin midagi, milles me kokku leppinud ei olnud, torkas kõrval seisev mänedžer kohe: „Sellest polnud varem juttu, me ei saa sellele vastata.” Hakkasin tõsiselt kahtlema, kas see neiu ilma mänedžerita ikka teab, mis kuu oktoobrile järgneb. Sellist asja on muidugi keeruline intervjuuks nimetada. Ometigi andsin ma endast parima. Enne intervjuud tegin ära korraliku kodutöö ja mõtlesin välja küsimused, mille peale teised ei tulekski, ja nägin kõvasti vaeva artikli ülesehitusega. Mitte et keegi oleks seda teab mis hinnanud või mulle mõne sooja sõna poetanud. Pingutasin, sest mulle endale tundus nii kõige lihtsam. Enesedistsipliin. Sõrmede ja pea, mida ma mõnda aega liigutanud ei olnud, praktiliste, võimalusel aga ka mõttetute asjadega kurnamine.
Sotsiaalne rehabilitatsioon.
Olin hõivatum kui kunagi varem. Lisaks regulaarsetele töödele, mida juba iseenesest oli kuhjaga, tuli ka palju kiireloomulisi otsi. Tööd, mida keegi teine teha ei tahtnud, jõudsid alati minuni. Keerulisemate oludega seotud tööotsad sain samuti just mina endale. Selles ühiskonnas olin ma otsekui romula. Kõik, mis jupsis, visati minu juurde. Keset ööd, siis kui kõik magasid.
Summa minu pangaarvel paisus mulle endalegi uskumatult suureks, aga aega raha kulutada mul polnud. Ma sain lahti oma vanast autost, mis pidevalt tõrkus, ning ostsin tuttavalt asemele odava hinnaga Subaru Leone, mis ei olnud küll kõige uuem mudel, kuid läbisõidetud kilometraaž oli minimaalne ning isegi stereo ja konditsioneer olid olemas. See oli minu esimene stereo ja konditsioneeriga auto. Kuna minu senine korter oli kesklinnast kaugel, kolisin ma Shibuya lähedusse, kus oli küll veidi lärmakas, sest otse akna taga kulges kiirtee, kui see aga ei häirinud, siis oli korter täitsa korralik.
Magasin mitme naisega, kellega töö mind kokku viis.
Sotsiaalne rehabilitatsioon.
Mu vaist ütles mulle, milliste naistega tasub magada. Ja seda, kellega suudan magada, kellega mitte, ning sedagi, kellega kohe kindlasti ei peaks magama. Selline instinkt tekib aastatega. Lisaks teadsin alati, millal on õige hetk suhe katkestada. See toimus äärmiselt lihtsalt ja loomulikult. Ma ei teinud kellelegi haiget ja ka minu süda ei lõhkenud. Minus lihtsalt ei olnud sellist kollet südamevärinaks.
Kõige tõsisem suhe oli mul tolle telefonifirmas töötava naisega. Tutvusin temaga uusaastapeol. Me mõlemad olime purjus, tögasime teineteist, kuid me klappisime kohe ja lõpetasime minu juures voodis. Tal oli hea pea ja sile säärejooks. Istusime sageli minu Subarusse ja sõitsime igal pool ringi. Millal iganes talle pähe kargas, helistas ta mulle ja küsis, kas võib ööseks minu juurde tulla. Ühegi teise naise jalg nii kindlalt minu ukse vahel ei olnud. Me mõlemad teadsime, et see suhe ei vii kuhugi, kuid me nautisime vaikselt meile antud armuaega. Üle pika aja tundsin endas rahu. Me hellitasime
