… Püüdsin sündmusi vaadelda kõikvõimalike nurkade alt. Tundus, et olin haiget saanud. Ja mitte vähe. Verd voolas vaikselt. Mõni haav kasvas ajapikku kinni, mõni haav kärises alles hiljem lahti. Kuid kuueks kuuks nelja seina vahele sulgumine ei olnud nende haavade pärast. Mul lihtsalt oli vaja aega. Vajasin seda poolt aastat, et kõike minuga toimunut detailselt analüüsida ja korrastada. Ma ei ole üldsegi autistlik ega eita välist maailma. See oli kõigest aja küsimus. Vajasin puhtfüüsilist aega, et end veel kord kokku võtta ja uuesti jalgele tõusta.
Sellele, mida jalgele tõusmine võiks tähendada ja milleni see viia võiks, ma esialgu mõelda ei tahtnud. Mulle näis see täiesti teisejärgulise küsimusena, mille üle võib hiljem juurelda. Esmalt tuli taastada tasakaal.
Ma ei rääkinud isegi kassiga.
Telefon helises korduvalt, kuid ma ei võtnud vastu.
Vahel koputas keegi uksele, kuid ma ei avanud.
Saabus mitu kirja. Mu endine äripartner kirjutas, et on minu pärast mures, ja kuna ta ei tea, kus ma olen või mida ma teen, saadab ta kirja sellele aadressile. Ning et kui ta saab kuidagi abiks olla, siis andku ma aga teada. Ta mainis ka, et äril läheb hetkel päris hästi, ning meenutas põgusalt meie ühiseid tuttavaid. Lugesin seda kirja mitu korda, ja kui olin lõpuks aru saanud, mida sõber oli öelda tahtnud (pidin selleks mõnda kohta neli-viis korda lugema), panin selle sahtlisse.
Teine kiri oli lahutatud naiselt. Selles oli mitu konkreetset asja, millega tuli tegelda. Kirja toon oli äärmiselt asjalik. Kuid lõpus ta mainis, et on uuesti abiellunud kellegagi, keda mina ei tea, justkui rõhutamaks, et tema edasine elu ei peaks kuidagi minusse puutuma. Mis tähendas, et ta oli lahku läinud sellest mehest, kelle pärast meie lahutasime. Või veel, mõtlesin ma. Tundsin toda meest, ja ega ta suurem asi inimene ei olnud. Ta oli džässkitarrist, ehkki mingi üle mõistuse talent ta ei olnud. Teab mis huvitav vestluskaaslane samuti mitte. Mina ei saanud üldse aru, miks naine tema külge oli klammerdunud. Aga see on nende endi asi … Sinu pärast ma ei muretse, kirjutas naine, sest sina teed kõike, mis iganes sa ette võtad, korralikult. Mind panevad muret tundma hoopis inimesed, kellega sa end edaspidi seod. See on see, mis mind viimasel ajal miskipärast vaevab, lisas ta.
Ka seda kirja lugesin ma mitu korda ning lõpuks panin sellegi sahtlisse.
Nii see aeg muudkui tiksus. Raha ei olnud probleemiks. Pooleks aastaks elamiseks piisas säästudest, sellele, mis tuleb pärast, võis hiljem mõelda.
Talv sai läbi, saabus kevad. Kevadpäike täitis mu korteri sooja ja rahustava valgusega. Päevast päeva aknast sisse piiluvaid päikesekiiri jälgides märkasin, kuidas nende langemisnurk vähehaaval muutus. Kevad äratas mu meeltes taas ellu kõiksugused vanad mälestused. Lahkunud inimesed, surnud inimesed. Mulle meenusid kaksikud tüdrukud, kellega ma mõnda aega koos elasin. Kui ma ei eksi, siis oli see 1973. aasta. Tol ajal elasin ma golfiväljaku läheduses. Kui päike loojus, ronisime me üle traataia golfiväljakule, jalutasime sihitult, korjasime kokku kadunud palle … Kevadine õhtuvalgus elustas just selliseid mälestusi.
Huvitav, kuhu on nad kõik läinud.
Sissepääs ja väljapääs.
Mulle meenus üks väike baar, kus ma oma nüüdseks juba surnud sõbraga sageli käisin. Veetsime seal täiesti mõttetult palju aega. Praegu aga tundub mulle, et see oli kõige olulisem aeg minu senises elus. Veider, kas pole? Meenus ka vanamoodne muusika, mida seal mängiti. Olime siis üliõpilased. See oli meile vajalik koht. Saime seal õlut juua ja suitsu tõmmata. Ja rääkida. Millest me rääkisime, seda ma ei mäleta. Mäletan vaid, et me rääkisime. Igasugustest asjadest.
Nüüd on ta surnud.
Mässis end mingitesse kahtlastesse afääridesse ja maksis selle eest eluga.
Sissepääs ja väljapääs.
Kevad sai üha enam hoogu juurde. Tuule lõhn muutus. Ööpimedusse tekkisid uued varjundid. Ka helid kajasid vastu kuidagi teisiti. Lõpuks jõudis kätte varasuvi.
Maikuu lõpus suri mu kass. Äkitselt. Pahaaimamatult. Leidsin ta ühel hommikul üles tõustes kerratõmbununa ja elutuna köögi nurgast. Ilmselt ei pannud ta ise tähelegi, et suri. Tema keha oli kange nagu külmaks läinud kanapraad, ta karvad näisid räpasematena kui sel ajal, mil ta elas. Olin talle nimeks pannud Heeringas. Tema elu ei olnud just kõige õnnelikum. Keegi teda eriti ei armastanud ja ega ta ise ka kedagi eriti ei armastanud. Ta vaatas inimeste poole alati kuidagi ärevalt. Nüüd-olen-jälle-millestki-ilma-pilgul. Sellise pilguga kasse ei kohta just tihti. Ja nüüd on see kass surnud. Kui oled surnud, ei ole sul enam midagi kaotada. See on surma suurim väärtus.
Ma panin kassi laiba supermarketi paberkotti, asetasin selle auto tagaistmele ning läksin lähedal asuvasse rauakauplusesse labidat ostma. Autos tagasi, lülitasin üle pika aja raadio mängima ning sõitsin rokki kuulates lääne poole. Enamasti kõlas üsna nõme muusika: Fleetwood Mac, ABBA, Melissa Manchester, Bee Gees, KC & The Sunshine Band, Donna Summer, Eagles, Boston, Commodores, John Denver, Chicago, Kenny Loggins … Selline muusika imbus minusse nagu vaht ja seejärel kadus. Täielik pask, mõtlesin ma. Prügilaadne kommertsmuusika, mille eest on nõus maksma vaid teismelised.
Muutusin äkki nukraks.
Ajad on muutunud, muud ei midagi.
Rooli keerates püüdsin ma meenutada, millist mõttetut muusikat lasti raadiost siis, kui ma ise teismeline olin. Nancy Sinatra. Jah, tema oli rämps, mõtlesin ma. The Monkees – täiesti kohutav. Elviselgi oli omajagu täiesti mõttetuid laule. Siis oli veel keegi Trini Lopez. Enamikust Pat Boone’i lauludest jäi huulile seebivahune kõrvalmaitse. Fabian, Bobby Rydell, Anette, loomulikult ka Herman’s Hermits – kõik täielik katastroof. Üksteise järel käis mu peast läbi hulk mõttetuid Inglise bände. Pikkade juuste ja veidralt totakalt riides tüüpe. Kui palju mulle neid meenub? The Honeycombs, The Dave Clark Five, Gerry and the Pacemakers, Freddie and the Dreamers. Kangestunud laipa meenutav Jefferson Airplane. Tom Jones – paljast nime kuulmisest piisab, et tekiksid krambid. Tom Jonesi inetu kloon Engelbert Humperdinck. Või siis Herb Alpert & The Tijuana Brass – ükskõik, mis lugu kuulata, reklaamimuusika on reklaamimuusika. Silmakirjalik Simon & Garfunkel. Neurootiline The Jackson 5 …
Kõik üks ja seesama.
Miski ei muutu. Alati, alati, alati … asjade olemus on ikka sama. Ainult aastaarv muutub ja inimesed vahetuvad. Mõttetu ja jabur muusika on eksisteerinud seni ja eksisteerib ka edaspidi. Just nagu kuufaasid.
Hajameelselt mõtteid mõlgutades olin ma juba päris kaugele sõitnud. Äkitselt kostis raadiost The Rolling Stonesi „Brown Sugar”. Naeratasin tahtmatult. Mõnus lugu. Kümnesse, mõtlesin ma. „Brown Sugar” oli hitiks vist 1971. aastal, kui ma ei eksi. Pingutasin veidi oma ajusid, kuid täpne aastaarv meelde ei tulnud. Aga ega suurt vahet pole. Oli see nüüd 1971 või 1972, praegu ei muuda see asja. Miks ma üldse sellega nii pingsalt oma pead vaevan?
Kui ma mägede vahele olin jõudnud, pöörasin kiirteelt kõrvale ning leidsin sobiliku metsatuka, kuhu kass matta. Kaevasin tihniku sügavuses labidaga meetrisügavuse augu, viskasin Seiyū paberkotis Heeringa auku ja kühveldasin talle mulla peale. Kahju küll, kuid nii need asjad on, hüüdsin viimaks Heeringale järgi. Kogu selle aja, kui ma auku kinni ajasin, kostis kusagilt linnulaulu. Kõrget ja aeglast, otsekui oleks keegi flööti mänginud.
Kui olin kassile mulla peale ajanud, panin labida pakiruumi, sõitsin kiirteele ning vurasin muusikat kuulates Tōkyō poole tagasi.
Ma ei mõelnud millelegi. Lihtsalt kuulasin muusikat.
