vormirõivais portjeesid, kes püüdsid taksosid, klaaslifti, mis viis kõige kõrgemal korrusel olevasse restorani … Ainult pime poleks seda kõike märganud. Sissepääsu ehtivat marmorsammast ehtis delfiini bareljeef, mille all oli silt „Hotel Dolphin”.
Seisin oma kakskümmend sekundit selle monstrumi ees, suu imestusest lahti, ja lihtsalt vaatasin. Ohkasin siis pikalt ja sügavalt, nii et see oleks võinud Kuulegi kosta. Olin pahviks löödud! Ja see oli veel pehmelt öeldud.
5
Tobe oleks olnud jäädagi sinna seisma ja vahtima, seega otsustasin sisse astuda. Aadress ju klappis, hotelli nimi samuti. Tubagi sai broneeritud. Tuli minna.
Kõndisin mööda kergelt kaldus vastuvõtuala sissepääsu poole ning sammusin puhtusest läikivast pöörduksest sisse. Fuajee oli avar nagu võimla, lagi mitme korruse kõrgusel. Selle klaasist seintest imbus briljantselt valgust saali, mille igas nurgas olid reas peened suuremõõtmelised sohvad, nende vahel laiutasid kaunilehelised toataimed. Vestibüüli kaugemas sopis asus uhke kohvituba. Selline, kus võileiba tellides tuuakse sulle suurel hõbetaldrikul neli visiitkaardisuurust kõrgekvaliteetset suupistet, mille juurde on kunstiliselt paigutatud kartulikrõpse ja marineeritud köögivilju. Ja kui sellele veel kohvi juurde võtta, siis läheb see maksma umbes kokkuhoidliku neljaliikmelise pere lõunasöögi.
Vestibüüli seinal rippus kolme tatamisuurune õlimaal, millel oli ilmselt kujutatud mingit Hokkaidō raba. Mitte et see teab mis meistriteos oleks olnud, kuid selle massiivsus tõmbas tähelepanu. Näis, et siin oli parajasti mingi kogunemine, sest eesruum oli üsna rahvast täis. Grupp hästiriietatud keskealisi mehi istus sohval, nad noogutasid ja naeratasid suuremeelselt. Kõigil ühtmoodi lõug välja sirutatud ja jalg üle põlve. Küllap nad on arstid või ülikooli õppejõud, mõtlesin ma. Nende kõrval – ei, ikka vist nendega koos – oli grupp oma parimais rõivais noori naisi. Pooled neist kandsid kimonot, pooled kleiti. Paistis olevat ka välismaalasi. Nagu ka ärimehi, kes kandsid ülikonda, mille juurde oli seotud tagasihoidlik lips, käes diplomaadikohver – küllap tulid nad kellegagi kohtuma.
Ühesõnaga, uuel Delfiini hotellil läks igati hästi.
Sellesse siin oli korralikult investeeritud ning see teenis ka korralikult tasa. Seda, kuidas niisuguseid hotelle ehitatakse, ma teadsin. Olin kord ühe hotelliketi uudiskirjas sellest kirjutanud. Enne kui taolist hotelli ehitama hakatakse, arvutatakse välja selle kogumaksumus, arvestades igat viimsetki detaili. Sel eesmärgil kogunevad eksperdid arvuti taha, sisestavad sinna kõikvõimalikku informatsiooni ning teevad esialgsed arvutused. Kogumaksumuse hulka käib iga väikseimgi detail – isegi tualettpaberi hind koos selle kasutamismahuga. Siis palgatakse üliõpilased ning saadetakse nood linnatänavatele möödujaid loendama. Selleks, et teha kindlaks võimalike hotellis toimuvate abielutseremooniate hulk, selgitatakse välja linnas elavate abieluealiseks saavate noormeeste ja neidude arv. Ühesõnaga – püütakse kõike ette näha, et sel moel ettevõtte riske vähendada. Kulutatakse pikki tunde, et panna kokku täpne plaan ja moodustada projekti töömeeskond, seejärel ostetakse maa, värvatakse töölised ja pannakse üles uhked reklaamid. Kõige peale, mida raha eest saab – muidugi veendumusel, et raha kunagi ka tagasi tuleb –, pannakse mängu nii palju kui vaja. See on suur äri.
Sellise suure äriga tegelemist saavad endale lubada vaid ettevõtted, kes tegutsevad mõne suure konglomeraadi katuse all, sest ükskõik kui palju ka riske ei hajutataks, jääb ikka oht, et midagi ei ole arvesse võetud. Selliseid riske suudavad võtta vaid hiiglaslikud konglomeraadid.
Uus Delfiini hotell, kui aus olla, ei olnud minu maitse.
Vähemalt tavasituatsioonis ma sellises hotellis peatumise eest raha välja ei käiks. See oli kallis ja mõttetute asjadega üle kuhjatud. Aga mis parata. Selline see uuenduskuuri läbi teinud hotell kord oli.
Läksin leti äärde ja ütlesin oma nime. Helesinist bleiserit kandvad neiud tervitasid mind hambapasta reklaami meenutava naeratusega. Sellise naeratuse treenimine on üks osa investeeringust. Kõigil neidudel oli seljas puhas lumivalge pluus ja juuksed korralikult patsis. Leti taga seisis kolm neidu, kuid vaid see, kes minuga tegeles, kandis prille. Need sobisid talle. Hingasin kergendatult, kui just tema minu ette võttis. Ta oli kolmest tüdrukust kõige kenam ja hakkas mulle esimesest silmapilgust meeldima. Tema naeratuses oli midagi, mis mind võlus. Ta on justkui hotelli hing, mõtlesin ma. Mulle tundus, et kohe haarab ta nagu Disney multikates kuldse kepikese ja muudab tantsiskleva tolmukübeme justkui võluväega toa võtmeks.
Tema aga kasutas kuldkepikese asemel arvutit. Ta toksis klaviatuuril minu nime ja krediitkaardi numbri arvutisse, ning kui oli ekraanile ilmunu üle kontrollinud, naeratas ta taas ja ulatas uksekaardi. Minu toa number oli 1523. Palusin temalt hotelli tutvustava brošüüri ja uurisin, mis ajast see hotell tegutseb. Eelmise aasta oktoobrist alates, vastas ta automaatselt. Seega vähem kui viis kuud.
„Kuulge, äkki oskate öelda …” tegin ma juttu. Naeratasin samuti ametlikult. Ma ju ometi oskan seda. „Kunagi oli siin sama nimega väike hotell. Kas teate, mis sellest sai?”
Tema ideaalne naeratus sai ühtäkki pisut häiritud. Sellest käis läbi kerge värelus, otsekui oleks õllepurgi kork ülimalt vaiksesse allikasse sulpsatanud, kuid see värelus vaibus kiirelt. Kuid pärast seda ei olnud tema naeratus enam päris endine. Jälgisin suure huviga seda keerukat muutust. Mulle tundus, et kohe ilmub vetevana ja küsib, kas kork, mille ma just allikasse viskasin, oli kuldne või hõbedane. Aga loomulikult vetevaim ei ilmunud.
„Sellega on nii, et …” Neiu kohendas nimetissõrmega oma prille. „See oli enne meie hotelli avamist. Seega ma ei oska teile öelda …”
Siinkohal ta katkestas. Jäin jätku ootama, kuid seda ei tulnud.
„Mul on väga kahju,” ütles ta.
„Hm …” venitasin mina. Neiu hakkas mulle iga minutiga üha enam meeldima. Oleksin tahtnud samuti nimetissõrmega prille kohendada, kuid kahjuks mina prille ei kandnud. „Aga kellelt võiks selle kohta küsida? Siinse piirkonna kohta.”
Ta hoidis hetk hinge kinni ja mõtles. Naeratus ta huulilt kadus. Hinge kinni hoides naeratamine on kohutavalt raske. Kes ei usu, proovigu ise.
„Üks hetk, palun,” sõnas neiu ja lipsas tagaruumi. Poole minuti pärast tuli ta tagasi koos neljakümnendate esimeses pooles oleva mustas ülikonnas mehega. Pilk temale ütles, et tegemist on hotellinduse profiga. Selliste inimestega olin varem töö asjus mitmeid kordi kohtunud. Nad on veidrad inimesed. Nad naeratavad peaaegu alati – neil on vastavalt olukorrale varrukast võtta oma kakskümmend viis eri tüüpi naeratust, alates külmast viisakast naeratusest kuni kontrollitud rahuloleva naeratuseni. Kõigil sellesse astmestikku kuuluvatel naerunägudel on oma number, ühest kahekümne viieni, ja neid vahetatakse vastavalt olukorrale nagu golfiklubisid. Too mees oli just sellist tüüpi.
„Tere tulemast!” tervitas mees tagasihoidlikult naeratades ja kummardas mulle viisakalt. Näis, et minu riided ei avaldanud talle eriti head muljet, mistõttu naeratuse nivoo langes kolm astet. Ma kandsin sooja karusnahaga ääristatud poolmantlit (rinnas Keith Haringi rinnamärk), peas oli mul karusnahast müts (Austria armee Alpi korpuse oma), jalas paljude taskutega vastupidavad püksid ning korralikud lumes müttamise saapad. Kõik olid laitmatud ja kvaliteetsed, lisaks praktilised, kuid hotelli fuajee jaoks ehk liialt vastupidavad. Aga see ei olnud minu süü. Lihtsalt elustiil ja mõtteviis erinesid.
„Vabandust, teil oli vist küsimus eelmise hotelli kohta?” pöördus ta äärmiselt viisakal toonil minu poole.
Ma asetasin käed vastuvõtuletile ja küsisin temalt sama küsimuse, mis neiult.
Mees
