päikesevalgus otse tema peale ei langenud, tundus siiski, et selle kuldne sära valgustas ta juukseid, pannes need punakalt hõõguma, otsekui oleksid need elus.
„Millest sa mõtled, Harry?“ küsis Katie.
„Mõtlesin, kui võluv sa välja näed.“
„Mis mõte on olla võluv, kui ma olen siin lõksus ega saa tantsida?“
Ta hääl oli kähe ja otsekui soovides jutuainet vahetada, tõusis Harry, et võtta tooli kõrvalt maast ajaleht ning lausus:
„Tregaroni hertsog on suremas.“
„Ma loodan, et ta mädaneb põrgus!“
„Ma loodaksin sedasama,“ kostis Harry, „kuid mulle tundub, et tema põrgu on üks mugav paigake, kus selleks spetsiaalselt ette nähtud kuradid teda iga kell šampanja ja kaaviariga kostitavad.“
Ta arvas, et Katie naeratab, kuid viimane ütles hoopis:
„See pole õiglane, et tema sureb igatpidi mõnusalt, samas kui mina, noor nagu olen, pean lamama siin ja muretsema, mida sa teed, kui nädala lõpus pole enam kuskilt raha tulemas.“
„Ma ütlesin sulle, et ära muretse,“ kostis Harry. „Saan kuidagi hakkama.“
„Aga kuidas?“ päris Katie. „Ma pean tööle tagasi saama, sa tead seda.“
„Tean, tean!“ nõustus Harry. „Ainult sa ei saa midagi teha enne, kui kuuleme doktor Medwini otsust.“
Ta heitis veel korra pilgu ajalehele ja otsekui tehes järjekordse katse Katie meelt lahutada, ütles:
„Räägi mulle hertsogist. Ma ei küsinud sinult kunagi, mida ta sulle õieti tegi.“
„Mis sa ise arvad, mida ta tegi?“ torkas Katie vahele. „Vana räpane kurat! Juba mõte temale ajab südame pahaks!“
„Sa pidid väga noor olema, kui te teineteist tundsite. Oleme ju sinuga juba neli aastat koos.“
„Kuus aastat tagasi tulin esimest korda Londonisse,“ jutustas Katie. „Juba oli mul õnnestunud Olympic Music Hall’i tööle saada. Alguses esinesin teistega koos, kuid tänu juustele sain solistiks.“
„Mis mõttes tänu juustele?“
„See juhtus ühes proovis,“ vastas Katie. „Tantsisin koos teistega ja tegin seda üsna innukalt, kui juuksenõelad mu peast maha kukkusid ja juuksed alla langesid.“
Nõrgalt naeratades naine jätkas:
„Olin kimbatuses, aga jätkasin tantsimist ja kui see läbi sai, hakkasin oma juuksenõelu üles korjama. Siis aga ütles lavastaja mulle:
„Sina seal! Jäta oma juuksed nagu nad on ja tee need viimased tantsusammud üksi!“
Katie hääl oli ootamatult meloodiline, kui ta jätkas:
„Sa võid ette kujutada, et panin oma tantsu ikka parasjagu kirge! Siis oligi nii, et igal õhtul tantsisin ülespandud juustega ja kui nad lahti tulid, oli publik vaimustuses!“
Hetkeks oli Katie tagasi minevikus, siis aga, ilma et Harry oleks midagi öelnud, jätkas ta:
„Ma olin sedasi tantsinud nii umbes kolm nädalat, kui üks tüdrukutest mulle ütles:
„Täna istub loožis üks tõeline härrasmees.“
„Muidugi vaatasin ma lavalt, kellest ta rääkis, aga pidin pettuma.“
„Ilmselt oli see hertsog,“ märkis Harry.
„Seda ma ei teadnud,“ ütles Katie, „seni, kuni ta oma visiitkaardi saatis ja mind õhtusöögile kutsus.“
„Ja sina läksid?“
„Muidugi läksin! Tüdrukud olid kadedusest rohelised, et ma päris ehtsa ja elusa hertsogiga sööma lähen!“
Jätkates helises ta hääles võidukusenoot:
„„Miks ta küll sind välja kutsus?“ imestas peaosatäitja turtsakalt ja ülejäänud jagasid enam-vähem sama hoiakut.“
„Mind see küll poleks üllatanud,“ nentis Harry.
Katie naeratas talle, enne kui jätkas:
„Kui ma temaga teatriuksel kokku sain, polnud ma just vaimustatud. Ta paistis väga vana olevat ja temas oli midagi, mis mulle vastu hakkas. Aga kord juba tema tõllas, teadsin, et see viib mind maailma, mille olemasolustki mul polnud seni aimu.“
„Kui vana sa siis olid?“
„Vaevalt seitseteist täis,“ vastas Katie, „ja temasugustest inimestest ei teadnud ma midagi – kuidas oleksin pidanudki?“
„Tõepoolest, kuidas?“ oli Harry nõus.
„Sina oled džentelmen, sa tead, kuidas hertsogitaolised inimesed käituvad. Mulle oli see kõik uus – kahe hobusega tõld, lakei tõlla astmel, restorani omanik end kummardusega peaaegu ära katkestamas, parim laud, orhideekimp mulle, kaaviar ja šampanja, mida enne polnud maitsnud.“
„Šampanjat olid ju ikka varem joonud!“ tähendas Harry.
„Mitte sellist! See oli väga erinev vahujoogist, mida Stockportis mulle toodi! Ja toit! Soovisin endamisi, et jaksaksin terveks nädalaks ette süüa!“
„Mis juhtus?“ küsis Harry.
„Sel ööl ei juhtunud midagi, nagu ka mitmel järgmisel nädalal,“ vastas Katie. „Ma olen korralik tüdruk, teie hiilgus,“ ütlesin talle, kui ta oma sooviga lagedale tuli.“
„Mida ta selle peale kostis?“
„Ta püüdis mind veenda, öeldes: „Teen su väga õnnelikuks ja pakun sulle mugavusi, mida sul kunagi varem pole olnud.“
„Aga sina jäid endale kindlaks.“
„Kui sa pead silmas seda, et ma end puudutada ei lasknud, siis jah. Esiteks, ma ei tahtnud, et ta seda teeks. Ta tundus vana ja vastik, aga mulle meeldisid lilled ja kingitused, millega ta mind üle külvas.“
„Kas kingid olid head?“
„Siis tundus mulle küll, aga kui mul tuli need maha müüa, selgus, et ta polnudki kuigi helde olnud. Kuidas oleksin ma osanud nende väärtust hinnata, kui varem polnud keegi mulle muud andnud, kui kõrtsis klaasikese välja teinud?“
„Jätka,“ õhutas Harry.
„Noh, hertsog kutsus mind välja, mitte igal õhtul, vaid nii kolm korda nädalas ja iga kord keelitas ja käis aina rohkem peale. Lõpuks teadsin, et mul tuleb kas tema tahtmist teha, milleks mul mingit soovi polnud või saata ta kuu peale.“
„Ja mida sina tegid?“
„Püüdsin otsusele jõuda, aga see oli raske, sest teised tüdrukud olid kõik nii kadedad ja ütlesid, et pean teda lõa otsas hoidma. Aga selleks ajaks olid minuni jõudnud kuuldused tema elukommete kohta.“
