style="font-size:15px;"> „Kas ta ei teinud ettepanekut sind kuhugi mujale viia?“
„Muidugi tegi!“
„Kui sa minuga privaatsele õhtusöögile tuled, saame omaette olla,“ ütles ta ikka.
„Oh ei, teie hiilgus,“ oli minu vastus. „Ma tahan, et kõik näeksid, kui tark ma olen, et õhtustan koos teiesuguse tähtsa isikuga.““
Harry naeris.
„Õnneks olid erakabiinid neis restoranides, mida tema alaliselt külastas, ülemisel korrusel,“ jätkas Katie, „ja ma keeldusin oma jalga esimesele trepiastmele tõstmast. Tema hiilgus oli vihane ja närvis, aga mida ta ikka teha sai?“
„Mis siis juhtus?“ küsis Harry.
„See juhtus vindise peaga,“ lausus Katie ohates, „oleksin pidanud aru saama, et igavesti ei õnnestu mul teda eemal hoida.“
Ta vaikis hetkeks, enne kui selgitas:
„Oli laupäeva õhtu ja mul oli olnud pikk nädal. Samal hommikul oli olnud ka matinée. Olin väsinud ja hertsog kostitas mind ohtra šampanjaga. Ehkki ma polnud purjus, olin joonud piisavalt, et mitte olla nii terane nagu tavaliselt. Siis tuli peakelner meie laua juurde, et öelda:
„Leedi Constance tervitab ja tal oleks hea meel kui teie hiilgus ja teiega koos õhtustav noor daam ühineksid tema peoga ülakorrusel. Armuline proua on veendunud, et te naudite tema pidu. Kohal on ka mitmed kuulsad daamid ja härrad teatrist.“
Hertsog pöördus minu poole ja ütles:
„Seal saab lõbus olema ja me ei pea ju teab mis kauaks jääma. Kes teab, äkki saab sinu karjäär sealt tuult tiibadesse.“
Leidsin, et ettepanek on ahvatlev, sest olin alati tahtnud kohtuda tippnäitlejatega teistest teatritest.
„Tahaksin minna küll,“ vastasin.
„Tänage leedi Constance’i,“ ütles hertsog ülemkelnerile, „ja andke talle teada, et miss King ja mina tuleme kohe, kui oleme õhtusöögi lõpetanud.“
„Väga hea, teie hiilgus.“
Nägin meest trepist üles minemas ja mulle ei tulnud kordagi pähe, et tegu võiks olla millegi muu, kui tõelise kutsega.“
„Sa tahad öelda, et see oli hertsogi vandenõu, et saada sind privaatsesse õhtusöögikabiini?“ küsis Harry.
„Täpselt nii,“ kostis Katie. „Umbes kümme minutit hiljem läksime trepist üles ja kelner juhatas meid mööda pimedat koridori edasi. Kuulsin inimesi rääkimas ja naermas tubades, millest möödusime, ja siis avas ta ukse.“
Nüüd oli Katie häälde tekkinud ilmne kibedus:
„Astusin tema ees hämaralt valgustatud tuppa, mis oli – tühi! Süütu ja joogist veidi segasena vaatasin ringi ja mõtlesin, et küllap on see peo eesruum. Siis vaatasin tagasi ja nägin, kuidas hertsog ukse lukku keeras ja võtme taskusse pistis. Siis sain aru, et mind oli ninapidi veetud!“
„Kas sa ei saanud midagi teha?“ küsis Harry.
„Ma karjusin ja ta lõi mind!“ ütles Katie lihtsalt. „Mida rohkem ma vastu hakkasin, seda enam näis ta seda nautivat. Ta oli väga tugev ja kuna ma olen argpüks, siis pärast esimesi meeleheitlikke põgenemiskatseid ma enam kogu jõuga vastu ei pannud.“
„Vaene Katie!“
„Hiljem sain teada, et pooltel teatri tüdrukutel oli samalaadne lugu jutustada. Ära iial usalda härraseid ja ära iial joo, kui tahad tema paremat poolt kogeda! See on minu moto maatüdrukule, kes laval esineb!“
„Et hertsog tõbras on, sellest räägitakse juba ammu!“ nentis Harry. „Mida ta sulle andis?“
„Viiskümmend naela ja enam ei tulnud lilli ega ka õhtusöögikutseid.“
„Tõsiselt?“ imestas Harry.
„Paljud inimesed rääkisid mulle hiljem, et tema suurim soov oli olla mõne noorukese, süütu ja kogenematu jaoks esimene ja minuga pani ta kümnesse! Kusjuures odava hinnaga!“
Katie hääl oli kalk.
„Ta sisendas minusse tülgastust kõikide meeste vastu, kuni kohtasin sind, kes sa nii erinev oled. Oh, Harry, ma armastan sind!“
„Me oleme koos õnnelikke aegu kogenud,“ sõnas Harry, „ja küll sa näed, parimad ajad on veel ees. Kui arst toob häid uudiseid, saad tagasi lavale ja enne kui õieti arugi saad, on Hollingshead sinust peaosatäitja teinud.“
„Seda ma soovingi,“ teatas Katie. „Gaiety juhtiv lavajõud – MISS KATIE KING ASTUB ÜLES TREBIZONDE’I PRINTSESSIS!“
„Nii see saabki olema, pane mu sõnu tähele!“ veenis Harry. „Sul on paranemiseks veel üks kuu. Nad räägivad, et etendus, mille ta Pariisist siia üle tõi, saab olema enneolematu. Ja mulle on alati Offenbachi muusika meeldinud.“
„Ma pean seal kaasa tegema, ma pean!“ hüüdis Katie.
„Seda sa teedki,“ kinnitas Harry.
Otsekui märguande peale kostiski koputus uksele, mis tähendas, et arst oli saabunud.
Harry seisis väljas trepimademel, kui doktor Medwin Katie toast väljus.
Ta oli hallinevate juustega keskealine mees, kelle vagudest küntud nägu ja naha kahkjas jume viitasid, et doktor oli ühtaegu ületöötanud ja alatoidetud.
Ta polnud mitte ainult hea arst, vaid ka terane inimestetundja. Ehkki ta teadis, mis mees on Harry Carrington – nimelt selline, kes lõi tuulde oma armukese raha – polnud ta tohtrihärrale siiski vastumeelne.
Ta oli logard, kes polnud elus päevagi tööd teinud, kuid oli sündinud džentelmen ja ääretult sarmikas – asjaolu, mis muutis ta naiste silmis vastupandamatuks.
Samuti jätkus tal sündsustunnet, leidis doktor Medwin, seismaks Katie Kingi kõrval tol eluperioodil, mil oma hirmudega üksi jäetuna oleks noor naine vägagi tõenäoliselt võinud end tappa.
Thames, mis kujutas endast Lambethis doktor Medwini laialdase arstipraksise põhjapiiri, oli neelanud nii mõnegi tohtri patsiendi, kes pärast oma tervise kohta tõe teada saamist enam elust ei hoolinud.
Harry naaldus logisevale trepikäsipuule, kui doktor Medwin Katie toast välja astus ja ukse enda järel hoolikalt sulges.
„Teie otsus?“ küsis Harry pinevalt.
„Halb!“
„Seda ma kartsingi.“
„Mina samuti, ent mul oli vaja kinnitust. Analüüsid näitavad eksimatult, et tegemist on kaugele arenenud vähiga.“
„Mida te teha saate?“
„Kardan, et väga vähe.“
Doktor Medwin ohkas.
„On õudne öelda sellist asja vaevalt kahekümne kolmese naise kohta, kes pealegi on võluv
