style="font-size:15px;"> Katie ei saanud jätkata, sest Harry suudles teda.
Siis aga, tundes naise keha oma käte vahel lõtvuvat, sai ta aru, et oli liiga äge olnud ja lausus:
„Ma ei väsita sind, kullake, igal juhul mitte täna. Mul on hea meel sind lihtsalt vaadata. Arstki kiitis, kui võluv sa oled.“
„Nad hakkavad jälle mulle plaksutama, kui ma laval olen oma alla langevate juustega,“ õhkas Katie vaikse palavikulise häälega.
„Tohter kiitis, et tema meelest oleks siin tegemist täiesti ainulaadse värvusega,“ ütles Harry otsekui iseendale, „kui siin läheduses ei elaks üks samasuguste juustega tütarlaps.“
„Ma ei usu seda!“ hüüdis Katie. „Ta on neid kindlasti värvinud!“
„Arsti jutu järgi mitte.“
„Ma kraabin tal silmad peast, kui tema juuksed on minu omadest kaunimad!“
„Ära muretse, mu aare! Kellelgi ei saa olla selliseid juukseid nagu sinul.“
„Sama ütles ka see vana räpane hertsog! Kutsus mind võrgutajaks. Lillede juures olevale kaardile kirjutas ta alati. „Võrgutajale, kes meelitab mind enda poole iga karvakesega oma võrratus peas!“
Katie naeris ja küsis.
„Kas sa tead, mida ta mulle ükskord ütles?“
„Mida ta ütles?“ päris Harry üsna huvitult.
„Ta ütles: „Mul on olnud kolm abikaasat ja ma olen neist kõikidest kauem elanud ja ma annaksin igale naisele, kes mulle poja sünnitab, pool oma varandusest ja hertsoginna tiitli peale selle.““
„Kolm naist! Tema eluviisi arvestades ei tohiks ta küll omasuguseid juurde toota!“ hüüatas Harry.
Ta nägi ilmet Katie näol ja küsis:
„Kas sa mõtlesid võimalusele temaga lapsi saada?“
„Muidugi,“ vastas Katie, „kuid ta oli nii loomalik ja jõhker ning ma ei uskunud, et lapsi üldse niiviisi saadakse.“
„Sellest hoolimata oleks sinust võinud hertsoginna saada, kui sa talle poja oleksid kinkinud.“
„Ma olen meelsamini sinuga, sa vana tobu!“ naeris Katie.
Katie sirutas käed mehe poole.
„Kui see möödas on, väärid sa natuke luksust, mu Harry, ja ma luban sulle, et seda sa ka saad, isegi kui see peaks olema viimane asi, mida teen!“
Katie võttis mehe käe ja hoidis seda mõlemas pihus.
„Täna on meie õnnepäev,“ ütles ta. „Ja kes teab – vahest siis, kui see vana põrguline otsad annab, saame teada, et ta on ka minule oma testamendiga midagi jätnud.“
Harry naeris. Siis aga tõmbus ta pingule ja Katie tundis, kuidas sõbra sõrmed jäigastusid.
„Mis on?“
„Mul tuli mõte!“ vastas Harry.
„Mis mõte?“
„Ma räägin sulle sellest hiljem, aga mulle tundub, et see mõte võib meile tuua õnne, mida oleme alati vajanud.“
„Oh, räägi, Harry!“
„Ei, ma pean selle üle järele mõtlema.“
„Ma suren uudishimu kätte!“
Harryl sähvas peast läbi, et naine sureb vähki, kui tema idee pole vettpidav.
Mees tõusis püsti.
„Ma lähen välja,“ sõnas ta. „Kauaks ma ei jää.“
„Seda ma ju rääkisingi, et mine välja ja hinga värsket õhku,“ ütles Katie. „Sinu äraolekul lasen silma looja.“
„Arukas mõte.“
Harry kuumardus, et kallimat põsele suudelda.
„Sa oled minuga nii hea, Harry,“ ütles Katie tasakesi, kerge värin hääles. „Ma ei tea, mida ma ilma sinuta peale hakkaksin. Sa tuled tagasi, eks ole?“
„Sellisele naeruväärsele küsimusele ma ei hakka vastamagi,“ kostis Harry, „ja ma ostan õhtusöögiks midagi head.“
„Mille eest?“ küsis Katie automaatselt. Siis aga lausus:
„Kui annaksid mu palitu panti? Selleks ajal, kui ma jälle jalul olen, ei vaja ma seda ja see vana Shylock annaks sulle selle eest vähemalt naela või rohkemgi.“
Harry kõhkles, siis ütles:
„Hea küll. Nagu sa ütled, on järgmisel kuul ilmad juba soojaks läinud ja kui sa oled piisavalt terve, et teatrisse tagasi minna, siis võid ju sealt avanssi küsida.“
„Muidugi,“ nõustus Katie. „Palitu ripub kardina taga. Enne, kui sa lähed, kas sa annaksid mulle taskurätiku? Ma arvan, et ülemises sahtlis peaks üks olema.“
Harry astus toa nurgas paikneva rohmaka kummuti juurde.
Ta avas sahtli ja nägi, et seda täitis terve kollektsioon mitmesuguseid linte, taskurätikuid ja kunstlilli, sekka mõni räbaldunud kaelasall.
Ta leidis taskurätiku ja seda sahtlist võttes küsis:
„Kas hertsog sulle mõne kirja ka kirjutas?“
„Ta saatis mulle tavaliselt kirjakesi teatega, mis kell ta mulle õhtusöögiks järele tuleb. Need olid pigem käsud kui kutsed. Tal ei tulnud pähegi, et mõni tüdruk võiks keelduda nii tähtsa isandaga välja minemast.“
„Kas sa hoidsid need sedelid alles?“
„Oh, vast küll. Ma hoian kõik alles. Mu ema ütles ikka, et olen sündinud kraamikoguja.“
„Kus need on?“
„Alumises sahtlis, kus on minu osalusel toimunud etenduste kavad ja ajalehtede arvustused. Olen neid alati kogunud. Ühes või kahes loos on ka minust juttu.“
„Kas oled kindel, et seal on hertsogi kirju?“
„Ma arvan küll, ja kaardikesi, mis ta lillede juurde pani ja millel seisis: „Minu võrgutajale!“ Kui ma oleksin teadnud, milline ta tegelikult on, oleksin kogu kupatuse ära põletanud!“
„Ent sa ei teinud seda?“ küsis Harry kärmelt.
„Ei, olin selleks liiga laisk. Peale selle kavatsesin ma kuulsaks saades oma autobigraafiasse kirjutada: „HERTSOGI VÕRGUTATUD!“. See on peaaegu nagu jutu pealkiri, kas pole?“
Harry võttis kardina tagant naise mantli. Mantlil oli odav karusnahkne krae ja see nägi riidepuul märksa teistsugune välja kui Katie seljas.
„Tadaa, kullake! Ära kauaks jää!“ hõikas naine voodist.
„Teen
