tulen, papa!“
Larentia Braintree haaras köögist kaasa kohvi, mida ta just valmistanud oli ja hakkas trepist üles isa magamistuppa minema.
See oli meeldiv tuba kahe aknaga, millest avanes vaade maanteele, ja mille lagi oli kõrge nagu teistelgi tubadel selles kõrges majas, mis oli nende jaoks liiga suur. Kolimiseks aga ei jätkunud raha.
„Tegin sulle kohvi, papa.“
„Ma pillasin ühe paberi põrandale,“ vastas professor Braintree. „Vabandust, et sa pidid siia üles ronima, mu armas, aga mul on seda vaja.“
„Vahest lõpetaksid töö ja puhkaksid, papa.“
Seda öeldes mõtles ta valusähvatusega südames, et tegelikult polnud vahet, mida isa tegi. Doktor Medwin oli öelnud:
„Ärge talle tõde rääkige. Las ta usub oma tervenemisse, kuni tõde ise ilmsiks saab.“
„Kas tal tuleb… rängalt kannatada?“ oli Larentia pärinud.
„Ma püüan hullemad valud ära hoida,“ vastas arst, „aga saage aru, et valuvaigistid peavad aina kangemad olema, kuni tal lõpuks mõtlemisvõime kaob ja ta vahest isegi teid enam ära ei tunne.“
Larentia oli väga kahvatuks muutunud, ent nutma ta ei puhkenud ja arst oli tema enesevalitsemist imetlenud.
„Te peate tegema seda, mis on… papale parim,“ ütles ta. „Kas meil pole mingit muud võimalust… tema päästmiseks?“
„Kui ta haiglasse läheb, siis mingi väike võimalus on, preili Braintree.“
„Ei! Haiglasse mitte!“ vaidles Larentia kohkunud häälel vastu. „Olen liiga palju siinsetelt inimestelt või õieti haigete sugulastelt kuulnud kannatuste kohta, mida nad on üle elanud. Suremus on kohutavalt suur!“
„Olen teiega päri,“ nõustus doktor Medwin. „Seetõttu, preili Braintree, leian, suuresti teie isa imetledes ja austades, et kõige parem on tal surra oma voodis.“
„Mina arvan niisamuti,“ leidis ka Larentia, „aga… kas rohkem… mingeid võimalusi pole?“
Aeglaselt ja sõnu valides selgitas arst Larentiale, nagu oli seda Harrylegi teinud, et ainus lootus oleks maksta Sheldon Curtise nimelisele kirurgile, kes kasutas operatsioonil tekitatud haava desinfitseerimisel Listeri meetodeid.
„Olen sellest härra Listerist kuulnud,“ sõnas Larentia oma mahedal häälel, „ja papa oli väga huvitatud tema töödest, mis ta Edinburghis on teinud.“
„See on revolutsiooniline!“ kinnitas doktor Medwin. Enne kui lisas, pidas ta väiksese pausi:
„Ma oletan, preili Braintree, et pole mingit lootust, et leiaksite need vajaminevad kakssada naela, kui ma teie isa pärast härra Sheldon Curtise poole pöörduksin?“
Larentia tegi kätega abitust väljendava liigutuse.
„Meie jaoks on sellise rahasumma kokkusaamine võimatu,“ tunnistas tütarlaps. „Isa tuttavad on enamjaolt surnud ja need, kes elavad, on vaesunud nagu meiegi.“
Larentia mõtles hetke, enne kui jätkas:
„Nagu te ehk teate, ei kuulu see maja meile, me ainult üürime seda ning meil pole midagi väärtuslikku, mida saaks maha müüa, et ligilähedastki summat kokku saada.“
„Seda ma kartsingi.“
„Papa on oma viimase raamatuga jõudnud poole peale ja isegi, kui see oleks valmis, ei usu ma, et kirjastajad mingit suurt avanssi selle eest maksaksid.“
Ta tõi kuuldavale häälitsuse, mis sarnanes kangesti oigele.
„See, mida ajalehtedes isa kohta kirjutatakse, on väga meelitav, kuid tema raamatuid ei osteta, sest need on liiga targad ja väga vähesed inimesed tahavad lugeda keskaja kohta või isegi tema käsitlust kuningas Arthurist, legendaarsest kangelasest, kes mind on alati paelunud.“
„Mind samuti, kui ma leian aega temale mõtlemiseks,“ nentis doktor Medwin naeratades.
Ta vaatas Larentiat ja mõtles, kui ilus neiu on.
Katie Kingile oli omane leegitsev ilu, mida seostatakse lavaga, ja kui Katie oli veel terve, siis panid ta säravad silmad, naerune punane suu ja püstakas nina iga mehe talle järele vaatama.
Larentia Braintree ilu oli teistlaadi.
Neiu näojooned olid peaaegu klassikaliselt täiuslikud ja tema suured, veidi rohekad silmad olid malbed ja lahked ning andsid neiu näole teatud vaimse võlu, mida arst polnud kunagi varem näinud.
Doktor Medwin avastas end mõtisklemas selle üle, kas Larentia juuksed on sama pikad kui Katiel, ent ütles siis endale, et tal on liiga palju muudki tegemist, et noorte naiste üle mõtteid mõlgutada, olgu nood siis kui tahes kaunid.
„Ma pean tööle tagasi minema, preili Braintree,“ ütles ta. „Andke mulle andeks, et selliseid halbu uudiseid kaasa tõin. Soovin siiralt, et võiksin olla optimistlik ja öelda teile, et isa paraneb.“
„Ta ei tohi kunagi teada saada,“ ütles Larentia peaaegu sosinal. „Ma räägin talle, et olete kindel, et ta on varsti jälle terve ja kui te järgmine kord tulete, peate sedasama ütlema.“
„Olete oma isa tütar,“ märkis doktor Medwin. „Imetlen teid samamoodi nagu teie isa ja teen kõik, mis minu võimuses, et ta kannatama ei peaks.“
„Aitäh… teile.“
Neiu hääl värises veidi ning ta silmad olid niisked.
Ta pühkis pisarad ära ja saatis arsti ukseni, enne kui läks kööki, et valmistada isale kohvi, mida too töö tegemise ajal nautis.
Nüüd korjas ta üles ka paberi, mille isa enne maha oli pillanud ja asetas selle isa ette. Istus siis toolile ja vaatles isa nagu näeks teda esimest korda.
Mitte kellelgi, mõtles ta, pole nii suursuguse välimusega isa. Nelinurkselt laubalt taha kammitud hallid juuksed ja peened näojooned, mis näisid kuuluvat mingisse teise ajastusse, olid tütarlast alati vaimustanud.
Ta mõistis, kuidas ema nende esimesel kohtumisel isasse armus ning kuidas isagi oli sama tundnud.
„Su ema oli väga ilus,“ oli isa Larentiale sadu kordi rääkinud, kui nad vestlesid naisest, keda mõlemad armastanud olid. „Temas oli ungari verd, mille arvele võib ilmselt uhked juuksed kanda – need olid samasugused kui sinul, ehkki pisut tumedama tooniga. Ma ütlesin talle ikka, et teda võiks maalida Boucher.“
„Mulle näis ta alati nagu muinasjutuprintsess,“ ütles Larentia. „Ma mäletan, et kui te mõnikord koos õhtusöögile läksite, mõtlesin ikka, et ükskõik, kuhu te ka lähete, jäävad inimesed vait, lihtsalt selleks, et teid kahte vaadata.“
Isa oli seepeale naernud. Siis aga öelnud tõsisemal toonil:
„Kas sa kujutad ette, mida tähendas mulle see, kui su ema nõustus abielluma minuga – mehega, kel polnud muud vara kui vaid oma ajud.“
„Ma mäletan teda sellest mulle kõnelemas,“ ütles Larentia, „ja ta ütles mulle
