nende täit õudust.“
„Kas see on kõik?“ küsis Harry tuhmilt.
„Kui oleksite rikas, annaksin teile teistsuguse vastuse,“ kostis doktor Medwin. „Neile, keda opereeritakse, tekkis viie aasta eest uus lootus Joseph Listeri nimelise mehe revolutsiooniliste ideede näol.“
„Ma usun, et olen tema kohta lugenud.“
„Ta on kirjutanud teadustöö oma uskumusest, et antiseptikud võivad takistada kirurgiliste haavade mädanemist ning tema teooriad tuginevad Louis Pasteuri nimelise prantslase väidetel.“
„Ent ikkagi pole need kohaldatavad Katie puhul?“
„Mis puutub miss Kingi,“ ütles doktor Medwin, „siis ainus asi, mida teha saan, on saata ta ühte meie kohalikest haiglatest, kus on voodikoht olemas.“
Enne jätkamist pidas ta väikese pausi:
„Nad tunnistavad, et väljavaade mis tahes operatsioonist eluga välja tulla pole rohkem kui 50 %, kuid oma kogemuste põhjal võin kinnitada, et see on veelgi madalam.“
„Seda olen minagi kuulnud,“ ütles Harry vihaselt, „ja ma ei laseks loomalgi taluda tingimusi, mis neis haiglates valitsevad.“
„Täpselt!“ nõustus doktor Medwin.
Mõlemad mehed vaikisid ja doktor Medwin mõtles sepsisele ja sellele, kui sageli pidi ta nägema, kuidas nahk ja pehmed koed haava ümber muutusid punaseks, kuumaks ning paistetasid üles.
Gangreeni tekkides muutusid need järk-järgult mustaks, roisulehane vedelik ja mäda nõrgusid välja ning patsient hakkas kõrges palavikus värisema kuni suri.
Näis nagu Harry oleks tema mõttekäiku jälginud, sest ta päris:
„Te ütlete, et on olemas teinegi võimalus?“
„Hetkel on üks kirurg, kes töötab Listeri meetoditega ja kel on oma erahaigla.“
„Kuidas tema nimi on?“
„Sheldon Curtis. Ta pole mitte üksnes tippkirurg, kes antiseptikuna enne ja pärast operatsiooni karbolhapet kasutab, vaid olen kuulnud, et tal on õnnestunud enda käte vahel surevate protsent viia viiest allapoole.“
Maad võttis vaikus, siis küsis Harry lühidalt:
„Mis on tema hind?“
„Kui haiglakulud kaasa arvata, siis alla 200 naela eest ta patsienti ette ei võta.“
Harry pahvatas rõõmutult naerma.
„Hea, kui mul hetkel kakssada šillingitki oleks.“
„Siis, nagu ma ütlesin,“ märkis doktor Medwin, „annan endast parima, et miss King kannatama ei peaks.“
„Ja mida tema vahepeal tegema peaks?“
„Mida iganes, kuid vaevalt ta väga ringi liikuda soovibki, ja tantsimine ei tulle kõne allagi. Mul on kahju, Carrington, aga teadsin, et eelistasite tõe teadasaamist.“
„Jah, muidugi.“
„Pole just teab mis lohutus,“ lisas doktor Medwin, „aga mul seisab ees umbes samasugune vestlus ühe teise patsiendiga, kellele sai preili Kingiga samal ajal analüüsid tehtud. Oletan, et olete temast kuulnud – ta elab siit veidi edasi – professor Braintree on tema nimi.“
„Vist olen tema kohta kuskilt lugenud,“ märkis Harry.
„Särava mõistusega mees, intellektuaalsetes ringkondades kõigi poolt tunnustatud asjatundja 13. sajandi kirjanduse alal, mis aga paraku ei taga seda, et tema raamatuid ostetaks.“
Doktor Medwin võttis üles oma musta koti, mille oli Harryga vesteldes põrandale pannud.
„Kummalisel kombel on tema tütre juuksed sama värvi kui preili Kingil. Ma leian, et see on tähelepanuväärne kokkusattumus, et mul on kaks peaaegu ainulaadsete juustega patsienti ja ma ei suuda meenutada, et oleksin varem selliste juustega naist näinud.“
„Tõepoolest veider,“ oli ka Harry päri. „Tegelikult sarnaselt teiega, ei teadnud ka mina enne Katiega kohtumist, et selline värv eksisteerib, kui ehk välja arvata mõne vana meistri lõuendil.“
„See on kaunis, täiuslikult kaunis!“ õhkas doktor Medwin, kelle väsinud hääl oli ühtäkki elavnenud. „On kahju, tõeliselt kahju, et me midagi enamat preili Kingi, nagu ka preili Braintree isa heaks teha ei saa.“
Ta hakkas trepist alla astuma ja Harry järgnes talle.
„Te tahate öelda,“ lausus Harry, „et kui professor Braintreel oleks raha, võiks see mees Curtis teda opereerida ja ta võiks ellu jääda, nagu Katiegi.“
„Alati muidugi on võimalus, et vähk on liiga kaugele arenenud,“ vastas doktor Medwin ettevaatlikult, „kuid kui soovite minu kui professionaali arvamust, siis nii preili Kingi kui ka professorit on võimalik päästa, kui neid koheselt opereeritaks ja kui seda teeks Sheldon Curtis.“
Arst oli jõudnud kitsasse räpasevõitu eeskotta ja enne välisukse avamist peatus hetkeks.
„Ma juba tean vastust,“ sõnas Medwin, „aga ma pean teilt küsima, kas peale kõike seda, mida rääkisin, võtaksite riski saata preili King haiglasse.“
„Te teate minu vastust sellele,“ kostis Harry. „Kui ma teaksin, et tal on vähimatki lootust, haaraksin sellest võimalusest kinni, ent olen kuulnud liiga paljudest, kes haiglas pärast sealset lihunikutööd surevad. Kui tal tuleb surra, laskem tal siis seda puhtalt teha.“
„Ma arvasingi, et te seda ütlete,“ tähendas doktor Medwin. „Head aega, Carrington. Oleksin tahtnud teile paremaid uudiseid tuua. Võtan paari päeva pärast teiega ühendust. Saatke mulle sõna, kui ta hirmsaid valusid kannatab.“
„Jah, muidugi,“ vastas Harry, „ja tänan.“
Tohter tõstis vastuseks käe, laskus katkistest trepiastmetest alla ning võttis suuna lähedalasuvale elurajoonile, kus majad olid veidi paremad kui see, milles Katie elas.
Harry sammus väga aeglaselt tagasi üles.
Harry seisatas Katie ukse taga enne selle avamist ja sisenedes sundis end märkimisväärsete ponnitustega naeratama.
„Mida ta ütles? Mulle ta ei rääkinud midagi. Ta ütles, et räägib sulle,“ sõnas Katie.
Ta oli end patjade najal istukile ajanud ning oma pihani langevate punakuldsete juustega tundus ta Harryle nii armas, et mõnda aega ei suutnud Harry muud teha, kui naist lihtsalt silmitseda ja imestada, kuidas sai võimalik olla, et ta oli äsja Katie surmaotsust kuulma pidanud.
Siis aga lausus Harry naeratades:
„Arst oli väga julgustav. Asjad pole nii hullud, nagu ta kartis ning ta tuleb paari päeva pärast jälle tagasi. Ta arvas, et selle ajaga on sul kindlasti juba parem olla.“
„Kas ta tõesti ütles seda? Tõesti? Ikka ausalt?“ käis Katie peale.
Harry istus voodile ja põimis käed ümber tüdruku.
„Kas
