polnud raasugi armukade, sest see tunne oli talle võõras.
Tal polnud kunagi olnud põhjust huvipakkuva naise tunnetes kahelda.
Ta polnud iialgi armatsenud naisega, kes poleks temast üdini lummatud olnud.
Harilikult muutusid naise tunded järjest sügavamaks, kuni markii viimaks suhtele punkti pani.
Just sellepärast oligi ta kõigest pahane, et leedi Hester säärase etenduse korraldas.
Ta arvas, et Prantsuse suursaadikule peaks meelde tuletama, et too on Londonis, mitte Pariisis.
Peoperenaine oli markii hea tuttav ja nad ajasid õhtusöögi ajal elavalt juttu.
Kui mehed pärast õhtusööki oma naiste juurde läksid, pöördus markii ühe mehe poole, kes huvitas teda eelkõige sellepärast, et teadis üpris palju Põhja-Aafrikast.
See mees oli kirjutanud hiljuti raamatu Marokost.
“Teie raamat oli väga huvitav!” kiitis markii.
“Kas lugesite selle tõepoolest läbi?” küsis autor.
“Kaanest kaaneni,” kinnitas markii.
Ta oli sellega harjunud, et inimesed tema lugemisharrastuse üle imestavad.
Lõppude lõpuks veetis ta suurema osa päevast värskes õhus ja tema õhtud olid tihedalt broneeritud.
Kuid tõtt-öelda ostis ta endale kõik teosed, mis tema silmis mingisugust tähtsust omasid.
Parajasti ehitati tema maamaja raamatukogu suuremaks, et uuemale kollektsioonile lisaruumi teha.
Markiil oli loetu kohta häid sõnu öelda.
Viimaks lausus autor: “Tean, et olete palju reisinud, mu härra, kuid ma palun teid, et külastaksite ka Fezi. See on suurtest moslemilinnadest üks põnevamaid ja ma olen kindel, et peaksite seda niisama lummavaks kui mina.”
“Kahtlemata sõidan sinna esimesel võimalusel,” kostis markii.
Kohe pärast seda viis peoperenaine markii mujale, et tutvustada teda kellelegi, kes olevat juba ammu tahtnud temaga kohtuda.
Tund aega hiljem otsustas markii koju minna.
Ta polnud Hesteriga sõnagi vahetanud.
Ta tõusis ja avastas, et külalisi, kellele head õhtut soovida, on üpris palju.
Hester nautis ikka veel suursaadiku seltsi.
Kõikidele ruumisolijatele oli ilmselge, et need kaks on täielikult teineteisest haaratud.
Jäi koguni mulje, et paarike ei märka enda ümber kedagi teist.
Markiile ei jäänud märkamata, et leedi Hesteri ja suursaadiku koosviibimise üle heidetakse sosinal nalja.
Pilkav naer, mis märkustele järgnes, tekitas markiis Hesteri käitumise pärast piinlikkust.
Tal polnud plaaniski naisele head õhtut soovida ega tema kutsuvale pilgule vastata.
Selle asemel kõmpis ta ukse poole.
Peoperenaine asus teda saatma.
Kui nad ukse juurde jõudsid, ajas üks väga vana daam, Cumbria leskhertsoginna ennast jalule.
“Mul on uneaeg, kullake,” pöördus ta pisut väriseva häälega leedi Belleri poole.
“Meeldiv, et tulite,” vastas leedi Beller. “Ütlen kõigepealt Calvadale’i markiile head aega ja asun kohe teiega tegelema.”
Leskhertsoginna piidles markiid, mispeale mees taipas, et vanaproua on peaaegu pime.
“Olen teist kuulnud, noormees!” hüüatas hertsoginna. “Kas kavatsete selle paraja portsjoni, leedi Hesteriga abielluda?”
Markii tardus.
Ta kummardus viisakalt hertsoginna käe kohale ja vastas: “Proua, kindlasti olete kuulnud ütlust, et see, kes reisib üksi, reisib kiiremini?”
Hertsoginna puhkes naerma. “See on muidugi tõsi ja kui teiegi olete seda meelt, siis soovitan teil kaks korda mõelda, enne kui abielusadamasse tüürite.”
Markii naeris laginal ja lausus: “Ma võtan teie nõu kuulda, proua.”
Enne lahkuminekut ütles leedi Beller talle: “Ära pane leskhertsoginna juttu tähele. Tema põlvkonna esindajad väljendavad ennast märksa otsekohesemalt, kui meie söandame.”
“Ta ei solvanud mind põrmugi,” rehmas markii, “ja sina kui üks mu vanimaist sõpradest peaksid teadma, et ma ei kavatse kellegagi abielluda.”
“Sul on õigus oma otsusele,” möönis leedi Beller, “kuid ükskord armud sinagi.”
Markii muigas. “Kas tahad öelda, et ma pole kunagi armunud olnud?”
“Jah, kulla Favian,” vastas leedi Beller. “Sa ei pruugi seda uskuda, kuid mulle tundub, et sa pole veel kogenud armastust, mis on täiesti vastupandamatu ja enamikule meestest kättesaamatu.”
Nende sõnadega ta ohkas ja lisas: “Ja kui see kunagi juhtub, saad sinagi aru, et see on hoopis midagi muud kui naised, kes kergelt tulevad ja lähevad.”
Ta kõneles väga vaikselt ja markii teadis, et leedi Beller on temasse tugevasti kiindunud. Ta ei tahtnud seda kiindumust iialgi kaotada ja kummardus naist põsele suudlema.
“Tänan sind,” ütles ta. “Tean, et võin sinule alati kindel olla.”
“Alati!”
Markii jalutas läbi koridori eesukse poole ja peoperenaine naasis külaliste sekka.
Teener aitas markiile õhtukeebi selga ja ulatas talle torukübara.
Teine kannupoiss küsis: “Kas lasen teie tõlla valmis panna, härra?”
Markii raputas pead. “Mu kodu on nii lähedal, et lähen jalgsi.”
Ja ta astuski öhe.
Et kuu paistis, oli ümbrus selgesti nähtav.
Grosvenori väljakuni oli kõigest kaks tänavat.
Ta leidis, et jahe ööõhk on pärast ülerahvastatud vastuvõtutoas viibimist päris mõnus.
Ta kõndis mööda tühja tänavat, saatjaks üksnes oma sammude kaja, ja teadis, et on Hesterist vabanenud.
Ta juurdles endamisi, kas naine korraldab stseeni, kui taipab, et temaga on lõpparve tehtud.
Markii oli pisarate ja süüdistustega juba harjunud ning need ärritasid teda.
Ent samal ajal vaevasid teda süümepiinad.
Ta korrutas endale lakkamatult, et kergemeelsed naised ja naised, kes petavad oma abikaasat, ei vääri tähelepanu ega kaastunnet.
Ja ometi kui ta kavatses kellegi maha
