kui ta maale sõidab, järgneb Hester talle igal juhul.
“Mida teha?” küsis ta endalt.
Ta oli jõudnud South Audley tänavale ja möödus parajasti ühest suurest majast, kui selle uks avanes ja tänavale tormas noor neiu.
“Pidage varas kinni!” karjus neiu.
Markii oli majast juba möödas, kuid pööras siiski ümber, et näha, milles asi.
Koridorist paistis tema näole valgust ja tüdruk hüüatas: “Oih… palun vabandust! Pidasin teid kellekski teiseks.”
Neiu oli noor ja väga kena, ehkki temas oli midagi veidrat.
“Kas teilt on midagi röövitud?” tundis markii muret.
“Ei, aga üks mees lahkus… minu juurest ja võttis kaasa… midagi väga väärtuslikku.”
“Mees?” kordas markii. “Kas see oli keegi, keda te tunnete?”
Tüdruk nuuksatas ja rehmas käega. “Ma olen… täielik… lollpea!” halas ta. “Ja nüüd… ma ei tea… mida edasi… teha.”
“Saan ma kuidagi aidata?” küsis markii.
Neiu silmitses teda nii, nagu olnuks see äärmiselt raske, ja paistis millelegi muule mõtlevat. Viimaks ta hüüatas: “Te olete Calvadale’i markii!”
Markii naeratas. “Te siis teate mind?”
“Ei, aga mu vend vatrab vahetpidamata… teist ja… teie hobustest. Tema nimi on Sir Ian Warrington.”
Markiile meenus noormees, keda ta oli arvukatel võiduajamistel näinud.
“Olen teie vennaga kohtunud,” tunnistas ta, “ja võib-olla oskan teid aidata, kui ütlete, milles asi.”
Tüdruk kiikas tühjal tänaval vasakule ja paremale.
“Ta on arvatavasti juba kaugel,” kohmas ta, “ja… ma ei saa teda nagunii kätte. Mida… ma teen?”
“Ehk räägite mulle, mis juhtus?” pakkus markii.
“Jah, muidugi… ehkki ma ei usu… et keegi saab mind aidata. Kuid tulge sisse. Me ei või… õues rääkida.”
“Muidugi,” soostus markii.
Neiu läks trepist üles ja markii järgnes talle.
Koridoris polnud uksehoidjat. Neiu sulges ukse ise ja suundus sõnagi lausumata meeldivasse elutuppa, mida valgustasid õlilambid.
Markii märkas seintel kauneid pilte, mööbel oli samuti maitsekas ning luksuslik.
Neiu küsis: “Kas pakun teile… midagi juua? Ma ei usu, et ta valas uimastit mujale kui… minu klaasi.”
“Uimastit?” hüüatas markii. “Millest te räägite?”
Tüdruk kõhkles veidi, mis peale markii lausus: “Tänan, ma ei soovi juua, aga kui võimalik, siis aitan teid meelsasti. Kus teie vend on?”
“Ta sõitis maale hobuste võiduajamisele,” vastas tüdruk. “Üks sugulane elab praegu minu juures, aga ta magab ja ma ei tahaks tema… und häirida.”
“Selge see,” nentis markii ja istus toolile.
Ta silmitses neiut ja avastas oma suureks imestuseks, et too on tugevalt meigitud.
Neiu oli kasutanud põsepuna ja ripsmetušši ning tema huuled olid märksa punasemad, kui looduse poolt antud.
Seejärel märkas markii, et tüdruk kannab väljakutsuvat kleiti ja tema juuksed on sätitud soengusse, mida leedid tavaliselt ei kanna.
Tüdruk paistis märkavat, et teda küsiva pilguga jõllitatakse, ning selgitas: “Teid vist… üllatab… mu välimus. Ja just sellepärast… ma pahandustesse… sattusingi.”
“Alustage otsast peale,” palus markii. “Kõigepealt öelge mulle oma nimi. Kas see on sama, mis teie vennal?”
“Jah, ja mu ristinimi on Narda, mis tähendab tõlkes “rõõmus”. Kuid hetkel pole ma põrmugi rõõmus.”
“Sel juhul peaksin vist küsima, et miks mitte?” ütles markii.
Tüdruk ohkas vaikselt ja istus kamina ette vaibale, nii et kohev seelik tema mõlemale küljele maandus.
“Olen nii… rumal,” kurtis ta, “ja nüüd pean vist… selle eest… tasuma!”
“Rääkige mulle oma lugu,” soovitas markii. “Võib-olla leiame koos mingisuguse lahenduse.”
“Minu arvates on see… võimatu!” pahvatas Narda. “Kõik sai alguse sellest, et mu sõbrad, keda ema, kui ta veel elaks, poleks heaks kiitnud, kutsusid mu ühele peole.”
“Miks teie ema poleks neid heaks kiitnud?”
“Sest nad on üpris bravuursed, võiks öelda, et koguni labased inimesed, kellega mu vend Ian võiduajamistel tutvus.”
“Ja ta tutvustas neid teile?” küsis markii.
“Ian kutsus nad ühel õhtul meile jooma ja kui külalised olid läinud, ütles ta mulle, et ma ei pea nendega enam kunagi tegemist tegema. Tema arvates oli viga meid üldse kokku viia.”
“Ta üritas teid kaitsta,” ütles markii.
“Ma tean,” kostis Narda. “Kuid ma kohtusin õmbleja juures ühe tüdrukuga uuesti. Ta oli väga tore ja me saime sõpradeks.”
Neiu kõneles pisut trotslikult, justkui ootaks, millal markii ta hukka mõistab.
Kui mees midagi ei öelnud, jätkas Narda: “Me kohtusime mitu korda, sest me mõlemad lasime kleite parajaks õmmelda. Kaks päeva tagasi rääkis ta mulle peost, mis pidi täna õhtul toimuma.”
“Peost, kuhu te poleks tohtinud minna,” torkas markii vahele.
“Justament,” kinnitas Narda. “Kuid Ian läks maale ja mul oli tädi Edithiga põrgulikult igav. Pealegi tundus pidu huvitava väljakutsena.”
“Jutustage mulle sellest peost.”
“Beris ütles, et pidu korraldatakse ühe Maroko šeigi auks, kes on tulnud Inglismaale hobuseid ostma. Berise sõnul oli šeik väga nägus ja ta arvas, et mulle meeldiks selle mehega kohtuda.”
Narda kõhkles viivu ja jätkas uuesti trotslikult: “Muidugi tahtsin ma šeigiga kohtuda! Olen temasugustest lugenud ja Aafrika lood on mind alati paelunud. Ja siis ütles Beris:
“Oleks tore, kui saaksid peole tulla, aga sa ei või tulla iseendana.”
“Mis mõttes?” küsisin mina.
“Noh, osa kutsututest on ajaviitetüdrukud ja ma olen kindel, et nad meeldivad šeigile. Kõik külalised on meist märksa vanemad ja haritumad.””
Narda vakatas.
Markiile,
