te siis tegite?” küsis markii.
“Ma läksin peole… nähes välja nagu ajaviitetüdruk… vähemalt enda arvates.”
Markii taipas, et sellepärast ongi neiu tugevasti meigitud.
“Beris tunneb naist,” jätkas Narda, “kes tegeleb kleitidega, mille ajaviitetüdrukud pärast kandmist maha müüvad, et neid uuesti samades rõivastes ei nähtaks.”
Ta põrnitses oma kleiti ja lisas: “See on üks neist kleitidest.”
“Mulle tunduski, et olete oma õrna ea kohta liiga väljakutsuvalt riides,” märkis markii.
“Asja mõte oligi selles, et ma ei tahtnud… nii noor… välja näha!” kostis Narda. “Beris tegi mulle soengu ja väitis, et osa ajaviitetüdrukuid kannab juukseid just niimoodi. Mul oli ka kotkasulg juustes, kuid ma tirisin selle koduteel välja.”
“See juhtus siis, kui te koos šeigiga siia tulite,” oletas markii.
“Ma tean, et minust oli äärmiselt rumal ta tuppa kutsuda,” tunnistas Narda, “aga ta lausa nõudis, et ma temaga ühe kokteili jooksin.”
“Ja mida ta teilt varastas?” tahtis markii teada.
“Ma ei suuda uskuda, et ta seda tegi, ise on veel nii rikas,” kostis Narda. “Et mu kleit on eest üpris… sügava lõikega… siis otsustasin kanda kaelakeed, mis kuulus mu emale ja mida Ian… peab väärtuslikumaks kui… kõike muud, mis meil on.”
“Missugune see kee välja näeb?” uuris markii.
“Selle kinkis mu vanaisale kunagi ammu üks India maharadža ning kee pole üksnes väärtuslik, vaid ka ainulaadne.”
Narda nuuksatas ja lisas: “Ian jumaldab seda. Paljud inimesed on tahtnud seda talt ära osta, kuid tema vannub, et ei loobu sellest iialgi, vaid pärandab kee kunagi oma pojale.”
“Missugune see on?” küsis markii uuesti.
“See on väga peen ehe, mis koosneb suurtest rubiinidest, smaragdidest ja teemantidest. See saab olla pärit üksnes idamaadest ja kivid on silmapaistva välimusega. Kuidas ma ka ei prooviks… ei suudaks ma neid… iialgi asendada.”
Kui Narda oli nutma puhkemas, küsis markii: “Kee oli teil kaelas, kui šeigiga siia tulite. Missugune see mees oli?”
“Pikk, tõmmu ja väga nägus,” kostis Narda. “Ta oli noorem, kui algul arvasin. Teda võiks vabalt kõrbes ratsutamas kujutleda.”
Markii taipas küüniliselt, et sarnaselt teiste naistega uskus ka Narda, et kõik araabia šeigid on romantilised Romeod.
Kuid tema teadis, et tegelikult on šeigid oma tillukeste kommuunide halastamatud valitsejad, kes käituvad nagu palgasõdurid, kui mängus on raha.
“Tuleb välja, et vaatamata konkurentidele saavutasite te šeigi juures ikkagi edu!” märkis markii.
“Tõepoolest, see üllatas mindki,” möönis Narda. “Tahtsin teda lihtsalt näha. Ma ei lootnudki, et ta minuga rääkima tuleb.”
Markii sai kohe aru, et araablasele oli meelepärane Narda noorus.
Vaatamata sellele, et neiu oli üritanud ennast vanemaks muuta, nägi ta noor ja süütu välja.
“Niisiis kutsusite te ta pärast jutuajamist ja ilmselt ka tantsimist enda poole.”
“Ta ise tahtis tulla. Ta saatis minu tõlla minema ja me sõitsime tema omaga.”
“Järelikult on tal tõld,” torkas markii rutakalt vahele.
“Kui me siia jõudsime, palus ta kutsaril mitte oodata. Arvasin, et ta elab kusagil lähedal.”
Markii teadis, et šeigil oli hoopis muu põhjus, kuid ta jättis selle mainimata ja ütles vaid: “Rääkige täpsemalt, mis juhtus.”
“Me tulime sellesse tuppa,” meenutas Narda, “ja et nurgas seisab alkoholikandik, siis küsisin talt, mida ta juua soovib. Ta kõhkles viivu ja vaatas mind pilguga, mis tekitas minus… kohmetust.”
Ta ei öelnud markiile, et märkas šeigi silmis tuld, mis talle hirmu nahka ajas.
Võib-olla oli see lihtsalt valgusemäng.
Šeik oli talle otsa vaadanud ning seejärel oli tema pilk libisenud kaelakeele.
Hoopis teistsuguse tooniga kui see, mida ta oli tõllas kasutanud, küsis šeik: “Rääkige mulle oma kaelakeest. See on vist idamaise päritoluga?”
“Jah, on küll,” kostis Narda. “Selle kinkis mu vanaisale maharadža, kellele ta suure teene osutas. Mu perekond on kee üle väga uhke, kuid ma pole seda varem kandnud.”
Narda ei hakanud täpsustama, et kee oli lihtsalt nii suur, et ta pidas seda ajaviitetüdrukutele sobilikuks.
Ema arvates oli kee jällegi liiga silmatorkav.
“See on väga ilus!” hüüatas šeik. “Istuge, ma toon meile joogid. Nii kaunis neiu ei tohiks mind teenindada.”
Narda oli šeigi sõnadest liigutatud, sest ta teadis, et idamaades teenindasid just naised mehi.
Ta oli kindel, et see olnuks ka Berise meelest naljakas.
Niisiis istus ta kamina kõrvale toolile ja vaatas, kuidas šeik veini klaasi valas.
Kui mees hakkas teist klaasi täitma, teatas Narda: “Mina eelistaksin limonaadi. Seal on üks väike kannutäis.”
Šeik keeras talle selja ja otsis limonaadi, nii et ainult tema selg paistis.
Narda pani tähele, et mehe juuksed on väga tumedad. Ta arvas, et kodumaal olnuks šeigi juuksed kaetud.
Külalisel läks jookide valamisega väga kaua aega.
Viimaks naasis ta kahe klaasiga ja ulatas limonaadi Nardale. Neiu oli üpris janune.
“Võtame ühe toosti,” tegi šeik ettepaneku.
Ta tõstis klaasi ja Narda vastas samaga, nagu temalt oodati.
“Toogu saatus või karma teile õnne!” ütles šeik. “Korrake seda minu järel.”
Narda tegi ujedalt, mis palutud.
Seejärel lausus mees: “Nüüd peate klaasi tühjaks jooma, muidu tabab teid halb õnn.”
Narda tõstis klaasi huultele, avastas, et seal polegi eriti palju limonaadi ning jõi klaasi tilgatumaks.
“Pärast seda,” sõnas ta vaikselt markiile, “tundsingi, kuidas pimedus… põrandalt… ligi hiilib… ja viivuks… või veidi kauemaks… kaotasin teadvuse…”
“Ta uimastas teid!” lõpetas markii lause
“Kui see oli uimasti, siis oli see väga veider,” nentis Narda, “sest kui ma uuesti silmad avasin, ei saanud ma aru millestki muust peale selle, et ta… oli kadunud. Vahtisin toas ringi ega suutnud uskuda, et ta…
