käitunud.”
Ta vakatas viivuks ja jätkas: “Läksin ukse juurde, sest arvasin, et ta on koridoris. Seinal on suur peegel ja kui ma oma peegelpilti nägin, taipasin kohe, et kaelakee on kadunud!”
“Kas olete kindel, et see oli teil kaelas, kui peolt naasite?”
“Jah, muidugi, sest šeik tegi sellest juttu.”
“Ah jaa, mäletan,” kostis markii. “Jätkake.”
“Ma ei suutnud… uskuda, mis minuga oli… juhtunud,” ütles Narda. “Naasin elutuppa ja kontrollisin, ega kee pole tooli kõrvale kukkunud.”
Markii kuulis neiu hääles õudust, kui too juhtunut meenutas.
“Siis märkasin seinaäärsel laual šeigi klaasi ja taipasin, et mu kee on varastatud! Jooksin koridori ja uksest välja, lootes teda tänaval kohata, kuid seal olite ainult… teie.”
“Ja nii me kohtusimegi,” pomises markii vaikselt.
“Aga… mida ma teen… öelge mulle… mida ma ometi teen? Ian ei andesta mulle iialgi… et tema kaelakee ära kaotasin. Ja kuidas saab üks šeik olla… tavaline varganägu?”
“Nendele küsimustele saab vastata üksnes tema riigis,” sõnas markii. “Kas teate, kus ta elab?”
“Õnneks küll,” vastas Narda. “Ta on pärit Fezist. Kuulsin, et tal on seal suur lossitaoline maja ja kindlus kõrbes.”
Markii oligi arvanud, et vastus peitub Fezis.
“Võib-olla saan ma teid aidata,” teatas ta Nardale, “sest ma sõidan varsti või õigemini kohe Fezi!”
Teine peatükk
Markiile näis, et saatus on tema ellu astunud ja ta ei kavatsenud selle vastu võidelda.
Ta oli eelmisel päeval enne lõunasööki välisministeeriumisse helistanud, et vastata riigisekretäri lord Derby palvele, milles too soovis teda võimalikult kiiresti näha.
Lord Derby kabinetti astunud, teatas markii, enne kui minister jõudis midagi öelda: “Kui pean tegema midagi jubedat, näiteks paljajalu kõrbe ületama või Himaalajas ronima, siis on mu vastus eitav.”
Lord Derby puhkes naerma.
Ta tundis markiid juba aastaid. Ja iga kord, kui too tema kabinetti astus, paistis ta olevat nägusamaks muutunud.
“Istu, Favian,” ütles lord, “ja kuula, mida mul on öelda.”
“See mind hirmutabki!” nipsas markii. “Alati, kui ma teid kuulan, leian end varsti midagi vastumeelset tegemast. Teil õnnestub mind kuidagiviisi alati oma absurdsetesse ja ohtlikesse missioonidesse kaasata.”
Lord Derby naeris jälle ning lausus siis tõsise tooniga: “Arvan, et mu jutt pakub sulle huvi. Ja ma kinnitan sulle, et sel pole Himaalajas ronimisega midagi pistmist.”
“Aga kõrbes kondamisega?” küsis markii umbusklikult.
“See on lihtsalt üks kõrvalistest tegevustest,” sõnas lord Derby ja nüüd oli markii kord naerma puhkeda.
Seejärel lehitses lord Derby laual olevaid pabereid ja teatas: “Sind ei tohiks üllatada, et mu jutt hõlmab Loode-Aafrikat ja valgete orjakaubandust.”
Markii oigas. “Jälle see vana lugu,” protestis ta. “Olen sellest juba aastaid kuulnud ja arvan, et see on tugevasti ülepaisutatud.”
“Enamik parlamendiliikmeid oleks sinuga nõus,” möönis lord Derby, “kuid peaminister ja mina oleme väga murelikud.”
“Miks?” küsis markii.
“Sa tead,” kostis lord Derby, “et pärast aastatepikkust segadust ja anarhiat Põhja-Aafrikas hakkab olukord Marokos viimaks rahunema.”
“Olen kursis teie põhihuviga,” lausus markii, “kindlustada, et Gibraltari väinade lõunakallast ei valitseks rivaalina Euroopa võim.”
“Õigus,” tunnistas lord Derby, “ja just sellepärast toetab Suurbritannia Maroko iseseisvust ning on reformide vajalikkust rõhutanud.”
“Ja teie arvate, et te plaan õnnestub,” pilkas markii.
Ta oli vägagi teadlik probleemidest ja raskustest, mida Prantsusmaa ja Hispaania rivaalitsemine Marokos tekitasid.
Neljateistkümne aasta eest oli sõlmitud rahu, sest Briti valitsus oli teinud selgeks, et nad ei lepi igavese Hispaania okupatsiooniga Maroko rannikul.
“Olukord paraneb,” kinnitas lord Derby. “Uus sultan Mulay el-Hassan, kes eelmisel aastal edu saavutas, on tugeva iseloomuga mees.”
Et markii vaikis, jätkas lord Derby selgitamist. “Meie Briti esindaja Sir John Drummond Hay on temast kõrgel arvamusel ja nagu sa tead, on Sir John isiklikult hoolitsenud selle eest, et meil selles riigis mõjuvõimu oleks, iseäranis kaubanduses.”
“Raha paneb rattad käima,” kohmas markii ilmetult.
“Olen nõus,” soostus lord Derby, “ja me oleme väga huvitatud sellest, et miski Suurbritannia ja uue sultani sõbralikku suhet ei rikuks.”
“Kas arvate, et valgete orjakaubandus võib seda teha?” uuris markii. Ta mõtles veidi järele ja oli kindel, et lord Derby ei teeks sääsest elevanti.
Moslemimaades oli alati probleeme esinenud.
Juba sajandeid oli räägitud sellest, kuidas Inglismaalt ja teistest Euroopa riikidest valgeid naisi röövitakse.
Naised suleti Türgi või Põhja-Ameerika haaremitesse, kust nad ei pääsenud iialgi põgenema.
Ka romaaniautorid armastasid sel teemal lugusid kirjutada.
Ent suur osa inimestest oli orjakaubanduse suhtes umbusklik ja arvas, et olukord pole nii hull, kui räägitakse.
“Võin kinnitada,” sõnas lord Derby, kes oli markii näol kõhklust märganud, “et oleme põhjalikku uurimistööd teinud. Samas tuleb tunnistada, et raske on tõestada millegi säärase toimumist nii ulatuslikul tasandil.”
“Ja ometi arvate, et see on nii?” imestas markii.
“Nagu sa tead, on moslemitel lubatud pidada nelja naist ja piiramatul hulgal konkubiine,” vastas lord Derby. “Viimasel ajal reisib Inglismaalt Marokosse ohtralt naisi, kes on väidetavalt moslemite abikaasad.”
Markii taipas, et pruudi vastumeelsust pole kerge tõestada, kuid ta ei lausunud sõnagi, mispeale lord Derby jätkas: “Samuti liiguvad sinnapoole laevad, mille lasti kohta tolliametnikel on kahtlus, et see ei vasta ametlikele andmetele.”
“Mida te sellega öelda tahate?” küsis markii.
Lord Derby ohkas.
“Laevades võib olla sisseehitatud peidupaiku. Kirstudesse topitud uimastatud naiste otsimine võib suure skandaali tekitada.”
Ta kortsutas kulmu ja jätkas: “On sadu erinevaid viise noorte neiude maalt väljatoimetamiseks,
