äärmiselt huvitatud sellest, et miski meie häid suhteid uue sultaniga ei rikuks, kuid sina, Favian, tead niisama hästi kui mina, et kui “heategijad” sellest kuulevad, puhkeb suur skandaal, mis moslemeid kahtlemata ärritab.”
“Mispärast?”
“Sellepärast,” kostis lord Derby, “et väidetav orjakaubandus toimub põhiliselt Fezis, mis on teatavasti moslemite püha linn. Kindlasti paneksid nad pahaks, kui linna pühadus ja väärikus kahtluse alla seatakse.”
“Saan aru, mida te silmas peate,” möönis markii, “ja loomulikult on kõigile teada, et moslemid on õrnatundelised kõikide oma pühade linnade suhtes, mille hulka kuuluvad nii Marrakesh, Rabat, Meknés kui ka Fez.”
Ta sättis end mugavamalt istuma ja küsis: “Mida te minult ootate? Et näppaksin mõne uimastatud tüdruku araablaselt tagasi? Minu teada on see kindlaim viis nuga südamesse saada!”
Ta rääkis naljatades, kuid lord Derby lausus: “Favian, ma palun sul teha seda, mida oled minu heaks tihti teinud. Selgita tõde välja ja anna mulle teada, kas kõlakad on liialdatud või mitte.”
“Ja edasi?”
“Kui meil on õige suund käes, olen kindel, et Sir John leiab mingisuguse lahenduse või vähemalt veenab sultanit, et tema riigis toimuv pole kellelegi kasulik.”
“Ma tean juba ette, et teie vaikne, kuid auahne plaan,” vastas markii, “viib mu suurtesse pahandustesse. Hoolitsen igal juhul selle eest, et mu testament enne ärasõitu valmis oleks!”
Lord Derby puhkes naerma.
“Oled seda vist juba korduvalt teinud, kuid alati naased võiduka naeratusega, olles välisministeeriumile hindamatut abi osutanud.”
Ta kummardus laua kohale ja lisas: “Ma palun sult vaid üht, Favian. Mine Fezi, kui aega leiad, vaata veidi ringi, ole mõne silmapaistva linnakodaniku vastu kena ja selgita endale ainuomasel viisil välja, mis seal sünnib.”
“Austatud lord, meelitustega ei jõua minu puhul kuhugi!” sõnas markii pilklikult. “Mul pole praegu vähimatki tahtmist Fezi sõita. Mul on Londoniski hea olla.”
“Su kallim on imekaunis,” nentis lord Derby, “kuid minu teada pole ükski su armulugu kaua kestnud, sest sa tüdined väga kiiresti.”
“Ei maksa mind solvata!” nähvas markii. “Võtke teatavaks, et ma pole temast hetkel raasugi tüdinud.”
Lord Derby käega ilmeka liigutuse ja ütles: “Sel juhul olen valmis ootama, kuni sul temast villand saab.”
Markii puhkes uuesti naerma ja lord Derby tõusis laua tagant, et avada kapiuks.
Kapis olid veiniklaasid ja karahvinid.
“Mul tekkis tahtmine juua sinu edu terviseks eesootava ülesande täitmisel,” teatas ta.
“Te teate väga hästi, et ma pole millegagi nõusse jäänud,” põikles markii kõrvale.
“Seniajani pole sa mind veel alt vedanud,” täheldas lord Derby, “ja ma keeldun uskumast, et kunagi saabub esimene kord.”
Ta valas klaasi pisut veini ja viis selle markiile.
“Meki seda,” palus ta. “See on väga eriline aastakäik, mille Prantsuse suursaadik mulle eelmisel kuul kinkis. Et seda veini on meie riigis kõigest kolm pudelit, siis olen seda üksnes väga erilisteks puhkudeks säilitanud.”
“Te üritate mind pehmeks rääkida,” taipas markii. “Tunnen teid liiga hästi.”
Ta muheles endamisi, rüüpas veini ja hüüatas: “Suurepärane! Saadan Prantsuse suursaadikule kutse, lootes et ta on minu vastu niisama helde kui teie vastu!”
Lord Derby tõstis klaasi.
“Sinu terviseks, Favian!” ütles ta toosti. “Saatku sinu salatoimikut, millele üksnes minul on juurdepääs, järjekordselt edu!”
Nüüd märkas markii Narda silmis hämmingut, kui oli neiule öelnud, et sõidab Fezi. Samal ajal meenus talle jutuajamine lord Derbyga ja hõrgutav veiniaroom.
“Saatusega pole mõtet võidelda,” kinnitas ta endale.
Kõigepealt oli lord Derby anunud, et ta pühasse linna sõidaks.
Seejärel oli seda soovitanud kirjanik, kellega ta peol kohtus.
Ja nüüd palus temalt abi noor naine, kellele ta südamest kaasa tundis.
Ta võis üksnes aimata, kui ligitõmbav võis üks Maroko šeik verinoore neiu silmis olla.
Narda oli iseendale augu kaevanud.
Väike süütu debütant oli läinud peole ja teeselnud, et on kogenud näitlejanna.
Ta oli äärmiselt kena – või õigemini armas.
Markii sai väga hästi aru, miks šeik oli kõikide naiste seast just Narda välja valinud – loomulikult selleks, et ta ära võrgutada.
Tõenäoliselt poleks neiu suutnud end kaitsta ega abi kutsuda, kui mees juba majas oli.
Temast oli hullumeelsus šeik sisse kutsuda.
Kuid arvatavasti poleks Narda nagunii suutnud võõrast sisse tungimast takistada.
Markii sai suurepäraselt aru, mis oli juhtunud.
Narda oli peo noorim ja kauneim tütarlaps.
Mida võiks üks araablane veel tahta?
Narda oli märganud, kuidas šeik teda silmitses, veel enne kui mees ta kaelakee avastas.
Et tegemist oli idamaise päritoluga üliväärtusliku ehtega, siis polnud ime, et šeik selle vastu huvi tundis.
Rohkemgi kui tugevasti meigitud tüdruku vastu, kes oli riietatud nii, nagu polekski ta neitsi, mis araablasele meeldinuks.
Markii teadis, et araabia maades on kasutusel terve rida uimasteid, mis toimisid tosinal eri viisil.
Ta oli kuulnud sellestki uimastist, mida Narda kirjeldas.
See muutis ohvri silmapilkselt oimetuks, kuid mõju kadus kiiresti ja kõrvalnähte polnud.
Markii arvates võis šeik säärast asja mugavuse pärast kaasas kanda. Nii oli ju lihtne iga kaunist naist võrgutada. Muuta kõik rivaalid teadvusetuks, nii et nood võisid millestki aru saamata ajalehe lugemist jätkata.
Sedasorti uimasti olnuks hindamatu väärtusega kellelegi, keda huvitasid teise mehe saladused.
“Minu ülesanne,” teatas markii, “on šeik Rachid Shriffi kohta rohkem teada saada ja välja selgitada, kas kaelakee on võimalik tagasi näpata.”
“Kas te sõidate tõepoolest Fezi?” küsis Narda, kelle rusutud pilk muutus järsku lootusrikkaks.
“Mul on seal tööasju ajada,” kostis markii, “ja ma annan endast parima, et teie kaelakee saatust uurida. Kas šeik ütles, millal ta koju naaseb?”
“Ta
