vastas hertsog.
„Ma olen juba kaua arvanud,” ütles Harry, „et kuna sa oled rikas hertsog, näevad inimesed, keda sa kohtad, vaid sinu välist külge, kuid mitte meest selle all.”
Hertsog kortsutas kulmu. „Võib see tõesti tõsi olla?”
„Muidugi on!” vastas Harry. „Selle tulemuseks, Theo, on see, et sa ei näe elu sellisena nagu see on, vaid nagu läbi akna.”
Hertsog tegi kärsitu liigutuse, kuid ei katkestanud Harry juttu.
„Viis, kuidas inimesed sind näevad,” jätkas Harry õigeid sõnu otsides, „on erinev sellest, kuidas nad näevad mind või mõnda teist tavalist meest.”
„Ma ei usu seda,” vastas hertsog. „Selgita.”
„See on üsna lihtne,” jätkas Harry. „Nad näevad sind läbi selle akna, mis sind kaitseb, kui kedagi ääretult tähtsat, kellel on olemas kõik, mida nad endale soovivad – positsioon, raha, majad, kinnisvara – seda on terve nimekiri.”
„On see tõsi?” küsis hertsog.
„Ma kardan küll,” sõnas Harry. „Neil on võimatu mõista, et kõige selle all on tavaline inimene, samasuguste tunnetega nagu kõigil teistel. Minu meelest ka üks kõige kenamaid ja lahkemaid mehi maailmas!”
Hertsog naeratas.
„Aitäh, Harry,” ütles ta, „kuid see, mis sa räägid on nõrk lohutus.”
„Muidugi,” tunnistas Harry. „Õnnetuseks, Theo, oled sa sellega leppimiseks liiga arukas ja sa mõistad, et jääd ilma millestki olulisest.”
„Mis see võiks olla?” uuris hertsog.
„Näiteks inimestega võrdsetel tingimustel kohtumine.”
Hertsog põrnitses teda ja Harry jätkas: „Ma olen märganud, et inimesed räägivad sinuga teisel toonil kui minuga. Kui tihti kohtad sa kedagi, kes oleks piisavalt julge, et sulle vastu hakata või öelda, et see, mida sa teed, on vale?”
„Miks peaksin ma midagi valesti tegema?” päris hertsog vaenulikult.
„Mitte keegi ei saa oma mõtetes ja tegudes olla eksimatu,” vastas Harry. „Sinuga silmitsi seistes nõustuvad nad sinuga, aga kui sa selja pöörad, hakkavad nad torisema.”
„Ma ei usu seda!” vastas hertsog.
„Mõtle selle peale,” jätkas Harry. „Kas leidub kedagi teist, kes julgeks sinuga kõnelda nii nagu mina seda praegu teen?”
Vaikus kestis kuni hertsog ütles: „Oletame, et ma nõustun sellega, mis sa ütled, kuid ma ei ole selles veendunud. Mida sa soovitad mul ette võtta?”
„Ka sellele olen ma mõelnud,” vastas Harry. „Ma poleks seda teemat tõstatanud, kui sa poleks mulle öelnud, kui tüdinud sa oled naistest, kes kohtlevad sind kui põhjatut küllusesarve ja meestest, kes kadestavad su vara.”
Hertsog laiutas käsi.
„Olgu,” sõnas ta, „sa ei pea rohkem ütlema! Ma olen nõus, et su sõnadel on tõepõhi all. Kuid me jõuame tagasi sama küsimuse juurde – mida ma teha saaksin?”
„Ma just mõtlesin,” ütles Harry, „et sa oled tüdinenud, sest sa oled tegelikult kogu aeg samade inimestega. Kui me ei kohta neid siin, koos Tema Majesteediga, siis võime neid leida pea igast majast, kuhu me Londonis külalistena satume või siis, kui sa neid ise võõrustad.”
„See on tõsi,” järeldas hertsog mõnevõrra kõhkleval toonil.
„Ratsaklubis oled sa koos nendesamade Džokiklubi liikmetega. Kui me läheme Wimbledoni, tead sa täpselt, kes seal viibivad ja sama kehtib ka sügisese jahi kohta.”
Hertsog ei vastanud. Ta teadis juba Harry kõnelemise ajal, et ta kutsus jahile Eagle Halli alati eranditult samad relvakandjad. Kui kedagi välja jätta, siis saavad nende inimeste tunded riivatud ja nad solvuvad.
„Veelgi enam, me jahime alati samade verekoertega,” ütles Harry, „ja on teada, et kui me läheme mõnda lõbumajja St. Jamesi tänaval, on kõige ilusamad ja veetlevamad küproslannad reserveeritud just sinule.”
„Põrgusse kõik!” vandus hertsog ootamatult. „See kõlab nii, nagu ei oleks minu elu väärt elamist!”
„Muidugi on see elamist väärt,” vaidles Harry vastu, „kuid sinu päevakavas puudub vaheldus.”
„Väga hea,” ütles hertsog teravalt, „sina mõtle see välja! Mina ei tea, kust alustada.”
„Sinuga rääkimise ajal,” ütles Harry, „tundsin justkui oleks mind juhatatud sinu aitamise juurde.”
„Kelle poolt?” küsis hertsog küüniliselt.
„Pole aimugi,” sõnas Harry, „kuid sa tead, kui palju me oleme rääkinud vaistude kasutamise tähtsusest.”
Minevikule mõeldes meenus hertsogile, et see oli teema, mille üle nad õpilastena Oxfordis olid kõige raevukamalt vaielnud.
Hertsog oli juhtumisi alati oma vaistude üle uhkust tundnud, vähemalt selles osas, mis teenijatesse puutus.
Kui ta palkas kellegi oma sekretäriks või mänedžeriks, teadis ta alati pärast esimest vestlust, millise inimesega tal tegu on. See oli palju usaldusväärsem meetod kui soovituste analüüsimine, ükskõik kui põhjalikud need siis ka oleksid.
Sõjaväes olles oli tema kohta öeldud, et ta tunnetas vaistlikult, mis on õige ja mis vale.
See aitas teda, kui ta ohuga silmitsi seisis.
Ta oli alati arvanud, et tema ja Harry astumine Kuninglikku brigaadi luhtus, sest sõda oli juba läbi.
Nad kuulsid vanemaid mehi rääkimas sellistest lahingutest nagu Waterloo, milles nood olid osalenud. Mingil kummalisel moel tundis ta, et oli millestki ilma jäänud.
Sõda, ükskõik kui ebameeldiv, oleks võinud talle elus oluline olla.
Kõvasti ütles ta: „Olgu, Harry, ma tunnistan, et inimeste suhtes on mul hea vaist.”
„See ongi see, mis parasjagu tegutseb,” ütles Harry, „ja su vaist ütleb sulle, et leedi Antonia üritab saada kõike, mis võimalik, samas kui Cleone on ahne lihtsalt seetõttu, et tema ametis peab selline olema.”
„Ja kas sa tõesti arvad,” küsis hertsog sarkastiliselt, „et ükski neist naistest, keda me täna selles naeruväärses hiinapärases ehitises kohtasime, võiks olla teistsugune?”
„Ei!” vastas Harry järsult. „Nad kõik on ühesugused. Nende jaoks oled sa rikas hertsog ning kena ja veetlev mees. Pane need kaks asja kokku ja sa mõistad, miks nad ei vaevugi sügavamale vaatama.”
Hertsog pidi paratamatult naerma.
„Olgu, Harry,” ütles ta, „sinu võit. Kuid mida ma peaksin tegema? Rändaksin maailmas ringi ja veenduksin, et kui ma kuhugi pärale jõuan, on seal kõik üsna samamoodi nagu siin, Inglismaal, ainult veelgi ebameeldivam?”
Ta
