kes tema farmides elasid, ütlesid: „Nagu teie hiilgus soovib” või „Me teeme seda kohe, teie hiilgus.”
Ei olnud mingisugust vastuseisu, vastuhakku, protestiks tõstetud häält.
Üsna äkitselt otsustas hertsog, et võtab Harry kihlveo vastu. Kas või selle pärast, et näidata viimasele, et ta ei karda midagi uut teha. Veelgi enam, ta tõestaks Harryle, et viimane eksib.
See, et tavalised inimesed kohtlevad teda kui tavalist inimest, tundus talle üsna sarnane sellele, kuidas inimesed eliidi hulgast kohtlesid teda hertsogina.
Ta kahtles, et naised, kellega ta kohtub, oleksid vähem altid temaga armatsema kui leedi Antonia ja tema eelkäijad. „Vähemalt tahaksid nad mind kui meest!” ütles hertsog endale.
Siis lõi ta hetkeks selles kõhklema.
Harry pani teda kõiges kahtlema.
Kas võis olla võimalik, et naised, kes talle veetlevalt naeratasid, vaatasid hoopis tema tiitlit, aga mitte teda ennast? See mõte oli kainestav.
Ruttu, justkui kartes, et võib oma otsust muuta, ütles ta: „Olgu, Harry, ma võtan su kihlveo vastu ja loodan, et kui ma Eagle Halli saabun, oled sa koos Saraceniga mind ootamas.”
Härry hüüatas rõõmust. „Mõtled sa seda tõsiselt? Päris tõsiselt?” küsis ta.
„Olen ma kunagi oma sõna murdnud?” küsis hertsog vastu.
„Sul on rohkem söakust, kui ma arvasin,” ütles Harry, „ja mul on tunne, et sellest saab kogemus, mida sa ei kahetse. See teeb sinust veel meeldivama inimese.”
„Jää vait!” käskis hertsog. „Asugem siis asja juurde. Millal ma teele asun? Mis mul seljas peab olema? Ma hoiatan sind, kui ma igavusse kõngen, siis löön sul Eagle Halli jõudes pea maha!”
„Ma võtan selle riski,” sõnas Harry, „kuigi sa oled minust alati tugevam olnud.”
„Ma mõtlesin just ühe asja peale,” ütles hertsog. „Sa ei tohi sellest kellelegi sõnakestki hingata! Ma ei soovi paista tolana ega taha, et mind jälitaks pool tosinat latatara, kes tahavad näha, kuidas ma hakkama saan.”
„Nõus,” ütles Harry ruttu, „ja kui nüüd mõtlema hakata, siis üks inimene, kes sellest teada ei tohiks, on su toapoiss.”
Hertsog kergitas kulme: „Dawson on täiesti usaldusväärne.”
„Mina ei usaldaks ühtegi teenrit,” sõnas Harry. „Pooled kuulujuttudest, mis Londonisse jõuavad, saavad alguse teenijatetoast ning kuna Dawson arvaks kindlasti, et sa oled nupust nikastanud, oleks ta sunnitud seda kellegagi arutama.”
„Olgu,” möönis hertsog, „kuid vaevalt ma saan lahkuda riietatuna oma parimaisse rõivastesse, džuutkindages ja viimase moe järgi seotud kaelarätis!”
Harry naeris: „Ei, muidugi mitte! Kui sa homme hommikul mu jahimajja tuled, annan sulle rõivad, mis ei ole silmatorkavad. Siis sõidutan su linnast välja maale.” Tema silmad särasid, kui ta lisas: „Ma ei arva seda sinu kaheksakümnest kilomeetrist maha, kuid kui sa leiad, et su jalad on väsinud või teekond liiga kurnav ning sa kas ratsutad või sõidad järelejäänud vahemaa koju – on su hobused minu!”
„Ma teen kõik, et sa saaksid need ainult üle minu laiba!” vastas hertsog.
Harry naeris.
„Sa oled just nii võitlushimuline, kui ma arvasin,” märkis Harry. „Ma soovin ainult, et saaksin sinuga kaasa tulla. Kuid kui me nii teeksime, siis me naeraksime ja räägiksime ja ma kahtlen, kas me sedasi sõpru leiaksime, nagu ma loodan, et juhtub sinul, kui tutvud lihuniku, pagari või küünlameistriga ja avastad, kuidas nad kohtlevad sind „härra Fieldina”.”
„Kas nii pean ma end nimetama?” küsis hertsog uudishimulikult.
„Miks mitte? Mulle on alati öeldud, et kui ennast maskeerida, siis on viga tõest liiga kaugele minna. Hädaolukorras on raske meenutada väljamõeldud nime, välja arvatud juhul, kui inimene sellega tuttav on.”
„Olgu nii. Kuna sina oled selle naeruväärse kihlveo algataja, nimetan ma end „härra Fieldiks”,” oli hertsog nõus. „Mitmed mu tuttavad kannavad seda nime, kuid on ebatõenäoline, et ma mõnda neist sellel rännul kohtan.”
„Igatahes nad ei jalutaks,” oli Harryl vaimukas vastus valmis.
Nad naersid selle mõtte peale, sest kõik hertsogi tuttavad olid äärmiselt jõukad.
Tagasi Hiina paviljoni valgustatud ruumide poole jalutades libistas hertsog oma käe Harryle käevangu. Muusika ja hääled muutusid järjest kõvemaks. Kuna hertsogi mõtted olid Harry plaani juures, arvas ta, et oleks viga minna tagasi rahvarohketesse ruumidesse. Leedi Antonia ootaks teda seal. Ja tänasel õhtul oleks rumal teha midagi tavatut. Kui ta homme kaoks, uuriksid kahtlemata paljud inimesed, mis temaga juhtus. Ta peab hea loo välja mõtlema.
Ta võiks alati öelda, et ta pidi minema tormama, sest üks tema majadest sai põlengus kahjustada. Tegelikult oli tal arvukalt põhjuseid Brightonist lahkumiseks. Muiates mõtles ta, et ta lasi Harry kavandatud mängul end juba kaasa viia. Ta teadis, et kogu see asi on naeruväärne. Samas erutas teda väljakutse. Ta tundis, et kui ta ettepanekust keelduks, kahetseks ta seda terve ülejäänud elu.
Igatahes oleks see oma arguse kinnitamine.
Uks, mille kaudu ta banketisaalist oli väljunud, oli ikka veel avatud. Ta astus läbi selle rahvarohkesse ruumi. Seintel olid loosungid ja mööbli oli kuningas, tohutute kuludega, lasknud Hiinast tuua.
Kui hertsog ringi vaatas, nägi ta leedi Antoniat ja taipas, et viimane otsib teda. Üks inimene, kes kindlasti ei tohi teada, mida ta tegema hakkab, oli see naine. Hertsogil oli ebameeldiv tunne, et naine muudaks selle endale kasulikuks.
Kui naine teda nägi ja tema poole tulema hakkas, oli hertsog sunnitud tunnistama, et leedi on uskumatult kaunis. Samas teadis ta liigagi hästi, et naise ilu oli vaid pealispind.
Leedi Antonia jõudis ta kõrvale.
„Kus sa oled olnud?” küsis ta. „Ma tundsin sinust puudust.”
„Mulle tundus selle ruumi kuumus mõnevõrra ülemäärane,” sõnas hertsog, „ja väljas puhub merelt värske briis.”
Leedi Antonia väristas kergelt oma valgeid õlgu.
„Ma võiksin sind viia kohta, kus meil mõlemal on soe ja mugav,” sosistas ta ahvatlevalt.
Hertsog tundis liigagi hästi ootust, mis oli naise ülespoole pööratud pilgus. Kuna naine seda ootas ja hertsog teadis, et oleks viga vastata midagi teistsugust, ütles ta ootuspärastelt: „Luba ma saadan sind koju.”
„Ma ootasingi sinult seda,” vastas leedi Antonia pehmelt. „Kallis Theo, ma vajan sind!”
„Seda, mida mul sulle öelda on, võid sa hiljem kuulata,” vastas hertsog külmalt.
Ta saatis naise läbi ruumi sinna, kus oli kuningas George IV õukonnaga. Kuningas oli muutumas erakordselt paksuks. Siiski oli tal alles sarm ja head kombed, mille järgi teati teda kui „Euroopa esimest härrasmeest”. Kui hertsog tema juurde läks, sirutas ta käe välja. „Eaglefield!” hüüatas kuningas. „Ma tahan
