hüsteeriliselt ja naeruväärselt, Antonia! Ma ei ole kõnealuse naisega enne tänast õhtut kunagi kohtunud. Pärast õhtusöögi lõppu ma isegi ei kõnelnud temaga.”
„Kes see siis on?” nõudis leedi Antonia. „Peab olema keegi, kes paneb sind nii koletislikul kombel käituma!”
„Pole kedagi,” vaidles hertsog, „ma olen valmis seda vanduma kõige nimel, mida ma pühaks pean.”
„Ma ei usu sind! Sa valetad!” ütles leedi Antonia süüdistavalt.
Hertsog kõndis ukse poole.
„Sa käitud nagu hellitatud laps,” sõnas ta, „ja kui sa ei usu, mida ma sulle ütlen, siis ei saa ma sinna midagi parata. Head ööd!”
Ta avas rääkides ukse ja astus halli. Teener avas esiukse, taibates, et hertsog lahkub. Kui hertsog välja öhe astus, kuulis ta enda taga kriiskamist. Leedi Antonia jooksis välja.
„Kuidas sa julged mind sedasi alandada, Theo!” karjus ta. „Ma ei luba sul nii teha!”
Hertsog ei pöördunud ümber ja astus oma kaarikusse.
Ette nähes oma isanda soove, ronis lakei kiiruga kutsaripukki ja sõitis minema.
Hertsog ei vaadanud tagasi.
Kui ta oleks seda teinud, oleks ta näinud, kuidas leedi Antonia raevunult ja pettunult jalgu trambib.
Teel ülakorruse magamistuppa sõimas ja kirus leedi oma teenrit.
Sõites küsis hertsog endalt, kuidas sai ta olla nii rumal, et armus naisesse, kes ärritunult võis käituda nagu Billingsgate’i kalamüüja. Kõiges, mis naistesse puutus, oli hertsog väga valiv. Teda peletas kiiresti eemale kõik, mis oli natukegi vulgaarne. Talle ei meeldinud naised, kes kasutasid oma kõnes liiga palju kahemõttelisusi. Ja need, kes keelitasid mehi, kellega neil armulugu oli.
Ta eelistas seda, et mehed pidid olema need, kes tegelesid keelitamisega – nii voodis kui mujal.
Iluduste puhul, kellest ta oli olnud sisse võetud, kadus tal huvi nende vastu lõpuks just väikeste ootamatuste tõttu.
Ühel iludusel, kes oli tõesti kaunis, oli ärritav komme temaga kõnelemise ajal sõrmuseid keerutada.
Teisel oli liiga himur käitumismaneer.
Kolmas oli valmis tegema kõike, et hertsog tema juurde jääks, kui mees vihjas, et hakkab lahkuma.
Triviaalsed nähtused, kuid ärritavad, mis tegid lõpu veel ühele armuloole.
Nüüd imestas ta, kuidas ta polnud varem märganud, kui ohjeldamatu ja vääritu võis leedi Antonia olla.
Ta taipas, et naine tundis kadedust. Viimane oli kindlasti teadlik, et hertsog ei olnud hiljuti tema suhtes eriti tähelepanelik olnud. Siiski ei olnud tal kedagi teist.
Kui toapoiss tuli, et aidata tal lahti riietuda, mõtles hertsog, et võib-olla oligi hea, et ta minema läheb.
Tänu taevale, vähemalt täna õhtul saab ta puhata ja magada häirimatult kuni hommikuni.
Siiski küsis ta üksinda pimeduses olles endalt, kas ta oli segane, et võttis vastu Harry naeruväärse kihlveo.
Ta võiks lihtsalt jääda Brightoni, kus viibisid paljud tema sõbrad.
Loomulikult võiks ta oma kaarikus minna Eagle Halli, et ratsutada oma uute hobustega.
Nüüd oli Brighton leedi Antonia poolt tõkestatud.
Sellegipoolest ei olnud ta valmis oma ratsusid ilma võitluseta Harryle loovutama.
Ta teadis üsna hästi, et Harry oli kannustanud teda kihlvedu sõlmima.
Ta oli Harrysse sama kiindunud kui Harry temasse.
Nad olid alati kuulunud teineteise ellu justkui vennad. Harry vanemad elasid Eagle Halli lähedal. Kaks poissi olid omavahel kõike jaganud. Alles nüüd, kui nad mõlemad olid kahekümne kaheksa aastased, oli neil naiste suhtes erinev maitse.
Hertsog oli teadlik, et Harry oli seltskonna iluduste suhtes alati pilkava hoiakuga. Ta arvas õigesti, et nood on liigse imetlemisega ära hellitatud.
Nüüd tunnistas ta, et Harryl oli õigus.
Kahtlemata pani liigne imetlemine leedi Antonia arvama, et iga mees on tema ori.
„Nüüd olen temast vaba!” mõtles hertsog, kui ta end voodis teise külje peale pööras.
Dawson äratas hertsogi kell kaheksa hommikul.
Pärast kosutavat hommikueinet läks ta Harry jahimajja.
Harry oli piisavalt jõukas, et maja üürida. Teise võimalusena oleks ta võinud vastu võtta hertsogi kutse viimase juures peatuda.
„Theo, ma arvan,” vastas ta, kui hertsog oli teda enda juurde kutsunud, „et on parem, kui ma elan omaette. Sul võib tulla külalisi, kes minu kohalolu tõttu piinlikkust tunnevad ning sama kehtib ka minu kohta.”
Hertsog teadis täpselt, millele Harry vihjab. Kui leedi Antonia mees ootamatult välja ilmuks, oleks leedi kahtlemata salaja hertsogit külastanud. Harry ei kiitnud seda heaks.
Kuid iga võimaluse suhtes tuli valmis olla.
Seega peatus Harry mugavas jahimajakeses, mida pidas paar, kes olid teeninud koka ja ülemteenrina paljusid kõrgkihist. Nad teadsid täpselt, kuidas üht härrasmeest kohelda. Majas oli veel vaid paar inimest. Üks neist oli vanadaam, kes oli tulnud Brightonisse surema. Teine, noormees nagu Harrygi, oli harva mujal kui kuninglikus paviljonis.
Kui hertsog välja ilmus, oli Harry teda juba ootamas ning ütles: „Tere hommikust, Theo! Kas oled ümber mõelnud?”
„Kindlasti mitte!” vastas hertsog söakalt. „Ma andsin oma sõna ja sa tead, et seda ma ei murra.”
Harry silmad sädelesid. Ta oli üsna kindel, et hertsog oli eelneval ööl leedi Antoniaga tülitsenud, ent tal oli piisavalt taktitunnet seda mitte mainida.
„Nüüd peame otsustama,” ütles ta kõige asjalikumal toonil, „mida sa endale selga paned. Sa oled liiga peene välimusega, et paista nagu tavaline mees, kes kõnnib, sest ta ei saa endale hobust lubada.”
„Kui sa arvad, et ma lähen sellele naeruväärsele rännakule ilma ühegi sendita,” vastas hertsog, „siis sa eksid rängalt.”
„Sa võid võtta nii palju raha kui tahad,” vastas Harry, „kuid pea meeles, et see võidakse sinult varastada. Kuid ma kahtlen, kas teeröövlid su välimust arvestades sind piisavalt jõukaks peavad, et sinu vastu huvi tunda.”
Hertsog ei vastanud.
Harry astus oma magamistuppa, öeldes: „Tule vaata, mis ma sulle välja olen valinud.”
Hertsogi oli rõivastanud Dawson ning ta nägi välja äärmiselt peen. Tal oli seljas ühegi kortsuta sabakuub. Selle oli, enne üksteist aastat tagasi eksiili sundimist, kavandanud moelooja Beau Brummell. Erakorselt nägusad olid hertsogi kitsa säärega püksid, mis kummipaeltega taldade alla kinnitusid. Sama peen oli ka tema šampanjakarva vest. Tema
