olla.”
„Ma ootan suurima heameelega selle nägemist,” vastas hertsog.
Leedi Antonia tegi reveransi ja kuningas suudles ta kätt. Hertsog mõtles, et üks asi, mida Harry peab tema heaks järgmisel päeval tegema, on kuninga ees tema puudumise pärast vabandust palumine.
„See on Harryle paras selle eest, et ta mind sellesse jamasse mässis!” mõtles hertsog.
Kui ta ruumis ringi vaatas, kohtus ta pilk naisega, kes oli õhtusöögil tema kõrval istunud. Naise silmis oli ilmne kutse. See vastu võtta oleks leedi Antonia puhul tähendanud väga vägivaldset stseeni, millele järgnenuks pisarad ja vastastikused süüdistused. Ta oli selle kõik juba varem läbi teinud. See oli korduvus, mille hertsog leidis olevat ebameeldiva ja seda pidi kindlasti vältima.
Ta tundis, kuidas leedi Antonia pani oma käe talle käevangu ja tõmbas teda ukse poole. Kui naine seda tegi, tundis hertsog, nii uskumatu kui see näis, heameelt Harry väljakutse vastuvõtmise üle.
Teine peatükk
Hertsog aitas leedi Antonia oma mugavasse kaarikusse, mis neid väljas ootas. Kuninga meeleheaks, kellesse hertsog oli väga kiindunud, oli ta, nagu ka mitmed ta sõbrad, lasknud endale Brightonisse maja ehitada. See oli enamikust teistest majadest uhkema välimusega ja suurem ning asus Steini lõpus, kust avanes võrratu vaade merele.
Sellegipoolest leidis ta, et oli paras nuhtlus, et ta pidi iga kord Londonist lahkuma, kui monarh otsustas külastada oma Hiina paviljoni Brightonis. Hooaja jooksul toimus alati palju. Sel aastal oli ta tegelikult kõhelnud, kas mitte eirata kutsete hunnikut oma laual ja minna hoopis mere äärde. Ent kuningas oli talle kinnitanud, et tema kohalviibimine on vajalik.
Oli olnud lihtsam sellega nõustuda, kui vastu vaidlema hakata.
Leedi Antonial ei olnud oma maja. Selle asemel üüris ta maja ühelt vaesunud lordilt. Viimane eelistas lõbustuste asemel, mis vältimatult toimusid, kui kuningas oma residentsis viibis, hoopis raha. Kui kaarik aeglaselt ja järjekindlalt leedi Antonia majale lähenes, nihkus naine hertsogile lähemale.
„Lõpuks ometi, kallis,” ütles ta, „oleme me kahekesi ja ma olen tänulik, et kuningale meeldib, kui kõik varakult lahkuvad.” Ta nihkus veelgi lähemale.
Tema pikad sõrmed liikusid hertsogi rinda mööda üles ja ta pea puhkas mehe õlal. Hertsog tundis eksootilist prantsuse parfüümi, mida naine kasutas. Selle hõng jäi mehe kehale veel kauaks pärast seda, kui naine oli lahkunud. Esimesel korral, kui ta seda lõhna tundis, leidis ta selle olevat võrgutava.
Hetkel mõjus see aga lämmatavana.
„Ma tahan sind, Theo,” pomises leedi Antonia. „Ma tahan sind metsikult, palavikuliselt, nii nagu ühtegi meest pole kunagi varem tahetud.”
Hertsog mõtles küüniliselt, et seda oli naine talle ka varem öelnud. Ta kahtlustas, et leedi Antonia on seda palju kordi paljudele meestele öelnud.
„Mul on kahju, Antonia,” vastas ta, „kuid mul on peavalu, mis oli ka põhjuseks, miks ma paviljonist välja värske õhu kätte läksin. Mul on vaja koju minna.”
Ta tundis, kuidas Antonia ärritusest jäigastus.
„Kuid sa ei saa mind üksi jätta!” protestis ta. „Jää ainult natukeseks ajaks. See teeks mind väga õnnelikuks.”
Hertsog teadis täpselt, mida leedi „natukese aja” all mõtles. Tal ei olnud mingit kavatsust hakata koidikul oma maja poole jalutama.
„Andesta mulle, Antonia,” vastas ta, „kuid ma tõesti tunnen, et pean puhkama ja loodan, et see peavalu on hommikuks kadunud.”
„Ma leevendan su valu,” vastas leedi Antonia. „Ma teen sulle raviteed, mis kogu su valu ära võtab.”
Hertsog oli seda leedi Antonia juures varem joonud. Ta teadis, et igal juhul ei olnud need segud leevendava mõjuga. Tegelikult olid need mingit sorti orientaalsed afrodisiaakumid, mida naine oli Inglismaale toonud.
Ta ei öelnud sõnagi. Mõni sekund hiljem jäid hobused leedi maja ees seisma.
Lakei ronis ukse avamiseks kutsaripukilt alla.
„Head ööd, Antonia,” ütles hertsog.
Leedi oli kummardumas avatud ukse poole, kuid kuuldes meest kõnelemas, pöördus ta tagasi ja istus uuesti tema kõrvale.
„Sa ei mõtle ometi tõsiselt, et sõidad ilma mulle head ööd ütlemata minema?” küsis ta tasasel häälel.
„See oli minu kavatsus,” vastas hertsog.
„Sel juhul arvan ma, et see on sinust erakordselt ebaviisakas ja ühtlasi väga hoolimatu.”
Hertsog ei vastanud ja leedi lisas mõne hetke pärast: „Kui sa jätkad minu nii ebarüütellikku kohtlemist, jään ma lihtsalt siia!”
Tema hääles oli noot, mis ütles hertsogile, et just seda leedi ka teeks. Kuna tal ei olnud mingit soovi oma teenrite ees stseeni teha, teadis ta, et peab alla andma.
„Olgu pealegi,” ohkas ta, „ma tulen sisse ja soovin sulle head ööd, kaarik võib oodata.”
Ta hakkas tõusma ning leedi Antonia silmis välgatas võidurõõm.
Naine tõusis uuesti, et välja kõnniteele astuda. Selleks ajaks oli tema öine teener maja esiukse avanud. Kui hertsog leedi Antoniale halli järgnes, sulges teener nende järel ukse.
Leedi Antonia oli juba trepist üles minemas, kui hertsog ütles: „Lähme elutuppa.”
Kõneldes sammus ta juba elutoa poole, mis asus maja tagaküljel. Võõrastetuba asus teisel korrusel. Leedi Antonia kõhkles hetke.
Kui ta trepist üles läheks, lahkuks hertsog majast ja ta ei saaks mehe peatamiseks midagi teha.
Silmis karm pilk, tuli ta trepist alla ja kõndis läbi halli.
Hertsog oli juba elutoas, seistes seljaga kamina poole. Küünlad lühtrites olid kustutatud. Sellegipoolest olid kaks ruumi valgustavat kandelaabrit veel süüdatud. Leedi Antonia astus tuppa ja lõi ukse enda järel kinni.
Aeglaselt hertsogi poole sammudes ütles ta: „Milles asi? Miks sa nii kummaliselt käitud?”
„See pole just kuigi kummaline,” vaidles hertsog vastu. „Nagu ma sulle ütlesin, Antonia, soovin ma koju voodisse minna – ja üksi!”
„See on midagi, mida ma pole meie esimesest korrast saadik kunagi näinud sind tahtvat!” nähvas leedi Antonia.
Ta pidas pausi, enne kui aeglaselt jätkas: „See on see naine, Christina, kelle kõrval sa õhtusöögi ajal istusid, ma vannun, ma kratsin tal silmad peast välja ja panen sind kahetsema, et sa kunagi üldse sündisid!”
Hertsog jälgis, kuidas naise nägu rääkimise ajal moondus. Ta mõtles, et see naine on vihasena tegelikult kole.
Sel hetkel ta teadis, et järjekordse afääri lõpus on eesriie langenud.
Seda oli paljudel kordadel juhtunud, kuid mitte kunagi nii järsult ega nii lõplikult.
Ta teadis,
