erutus Harry hääles.
„See jõudis jälle minuni, kui soovid, siis läbi sinu kaitseingli või õnnistatud tähe, mis sinu peale paistab. Ma tean, mida sa pead tegema.”
„Mida siis?” päris hertsog.
Ta oli kindel, et see on midagi ebameeldivat ning et kogu see vestlus on naeruväärne.
Samas pidi ta tunnistama, et see köitis teda.
„Tegelikult, ma arvan, et peaksin selle kuulutama kihlveoks,” sõnas Harry aeglaselt.
„Mille?” uuris hertsog.
„Sinu võimaluse kohtuda tavaliste inimestega samal tasandil nagu mees, mitte nagu hertsog.”
Hertsog pöördus oma istmel ja vaatas teda.
„Mida sa soovitad?” küsis ta.
Kusagil oma mõtete tagumises sopis leidis hertsog, et tal ei ole mingit soovi Inglismaalt lahkuda.
Tal oli Eaglefieldis mitu hobust, keda ta tahtis sisse ratsutada.
Ta mõtles ka kena naise peale, kes õhtusöögilauas tema kõrval oli istunud.
Viimane oli flirtinud temaga kogenud viisil, mis nõudis põhjalikumat uurimist.
Kui ta katkestaks oma suhted leedi Antoniaga, ja ta oli tüdinenud naise pidevatest nõudmistest tema kulul, siis oleks uus nägu teda ees ootamas.
See, mida hertsog armuseiklustest otsis, oli tagaajamine. Ta oli pikaajalise kogemuse vältel õppinud, et lõpp oli alati samasugune.
Õige varsti tundis ta alati vältimatut igavust.
Talle ei meeldinud seda tunnistada, kuid naised rääkisid, mõtlesid ja käitusid samamoodi.
Viimaks, kui ta oli nad vallutanud, võis ta ette aimata iga nende sõna, enne kui nad kõnelemiseks suu avasid.
Igat pilku võõbatud ripsmete alt oli ta juba näinud.
Tõeliselt lõbus oli aga esimene lähenemine ilusale naisele, kes oli eranditult alati abielus.
Küsimus oli vaid selles, kas asjaga liiga kaugele minemine võib olla ohtlik, juhul kui naise abikaasa skandaali teeb.
Kahjuks sai ka see küsimus liiga kiiresti vastuse.
Leedi Antonial oli abikaasa, kes eelistas Londonile maal viibimist. Viimane oli tihti ära Põhja-Inglismaal, kus tal oli kinnisvara.
Hertsogile meenus, et kõigil naistel, kellele ta oma teeneid pakkus, oli sarnaselt mugav elukorraldus.
Seega ei tekkinud võimalustki duelliks koidiku esimeste kiirte aegu.
Ei mingit küsimust raevunud abikaasa poolt kallale ässitatud rünnakrühmaga.
„Ma panen mängu,” sõnas Harry väga aeglaselt, „oma kõige kallima musta täku, keda sa oled alati imetlenud, sinu kahe kõrbi vastu – kes oleksid leedi Antonia puhul raisatud –, et sa ei suuda kõndida siit Eagle Hallini tavalise mehena ja kohata teel tavalisi inimesi.”
Hertsog jõllitas oma sõpra hämmeldunult.
„Kas sa ütlesid – kõndida?” küsis ta viimaks.
„Ma ütlesin „kõndida”!” sõnas Harry. „Ja kuigi sa pole seda tõsiselt teinud sellest ajast saadik kui me Oxfordis olime, mäletad sa kindlasti, et sul õnnestus jõuda Snowdoni tippu märksa paremas vormis kui kõigil teistel.”
„Kõndida!” hüüatas hertsog. „Miks, põrgu päralt, peaksin ma seda tegema?”
„Sellepärast, mu kallis Theo,” vastas Harry, „et kui sa galopeerid mõnel oma suurepärastest hobustest, kuidas oleks sul siis võimalik suhelda tavaliste meeste ja naistega tänaval, põldudel või ka majades ja ööbimiskohtades, kus sa peatuma pead.”
„Sa oled peast segi läinud!” ütles hertsog. „Kuidas, isegi siis kui ma seda tahaksin, saaksin ma kõndida siit Eagle Hallini?”
„Üsna lihtsalt,” ütles Harry. „Sul on kaks jalga, mis sind sinna toimetavad ja vahemaa ei saa olla palju rohkem kui 80 kilomeetrit!”
Ta arvutas hetke ja lisas: „See ei tohiks sul võtta kauem kui nädal.”
„Ma keeldun midagi nii tobedat tegemast!” ütles hertsog kiiresti.
„Seda ma arvasingi,” vastas Harry. „Lähme tagasi sisse ja sa saad leedi Antoniale öelda, et ta võib kaks kõrbi endale saada. Ma loodan, et ta nendega liiga robustne ei ole. Ma ei ole teda kunagi heaks juhiks ega ratsanikuks pidanud.”
„Mul ei ole mingit kavatsust oma hobuseid leedi Antoniale anda!” teatas hertsog tusaselt.
„Mina isiklikult naudiksin nende omamist väga,” ütles Harry, „kuid ma oleksin pidanud taipama, et kõik see jutt sellest, et soovid Saraceni, oli vaid suusoojaks!”
„Sa tead pagana hästi,” ütles hertsog, „et ma tahan Saraceni oma märade jaoks, kuid samas ma tunnistan, et see jätab sind ilma ainsast heast loomast tallis.”
„Väga hea, proovi teda endale võita!” esitas Harry väljakutse. „Tegelikult arvasin ma, et see on vilets panus selle nimel, et teeksid midagi sedavõrd teistsugust. Sa oleksid vähemalt tõestanud, et oled aus, öeldes, et oled tüdinenud oma elus valitsevast ühetaolisusest. Eriti veel end ümbritsevate inimeste ahnusest.”
„Ma nõustun sellega,” ütles hertsog, „kuid ma ei kujuta end tegelikult ette ilma kaaslaseta kaheksakümmet kilomeetrit kõndimas. Ja ma olen üsna kindel, et need peatumiskohad, millele sa viitasid, on põrgulikult ebamugavad.”
„Muidugi on,” oli Harry nõus, „kuid see on hind, mida sa pead maksma selle eest, et mitte olla rikas hertsog, kes on oma tähtsusest üles puhutud ja keda kaitseb kõige ebameeldiva eest terve armee teenreid ja üha kasvav hulk lipitsejaid, kelle ainukeseks eesmärgiks on sinult kõik kätte saada.”
„See ei ole tõsi!” nähvas hertsog. Ta teadis, et see tegelikult on tõsi.
Ta oli piisavalt tark mõistmaks, et seda, mida Harry rääkis, oli ta ise kogu aeg teadnud. Ta polnud seda sõnadesse pannud, kuid see oli tal mõttes. Ta nägi oma elu aastast aastasse jätkumas, nagu oleks see tema ette maha laotatud. Ikka sama ühetaolisus ja põnevuse puudumine. Tema alluvad hoidsid temast eemal kõike, mis oli vale, ebameeldiv või ohtlik.
Tema maju, eriti Eagle Halli, hoidsid nagu hästi õlitatud hammasrattaid käigus mehed, keda ta sai usaldada ja kellele oli kõige olulisem tema heaolu.
Tema maavaldused ja vaestemajad olid eeskujuks kõigile maaomanikele.
Tema rentnikud õnnistasid ja tänasid teda kõige eest, mis ta nende heaks tegi. Nüüd mõtles ta oma küladesse koolide asutamisele.
Kui kuningas lõi ta Sukapaelaordu rüütliks, lisas ta, et hertsog peaks olema uhkeim mees kogu kuningriigis, sest vähestel oli tema kohta midagi halba öelda.
Kuid Harryl oli õigus, et midagi oli puudu. Võib-olla nimetati seda „kokkupuuteks igapäevase eluga”. Kuigi hertsog oli alati arvanud, et
