pead välja paistma enam-vähem anonüümne,” sõnas ta, „seega ma proovin muuta su praegust välimust palju tavalisemaks.”
Harry korjas voodilt üles paari pükse, mis olid küll hea lõikega, kuid ebamäärast pruuni värvi. Hertsog vaatas neid põlgusega.
„Need ei meeldi mulle!” ütles ta.
„Pane need jalga,” käskis Harry. „Pole oluline, kuidas sina nendes välja näed, vaid see, mis mulje sa inimestele jätad.”
Kuna vaidlemisel ei olnud mõtet, pani hertsog need jalga. Ta ei suutnud ette kujutada, miks Harry oli nii koledat värvi püksid ostnud. Sellegipoolest sobisid need talle päris hästi. Seega ei olnud tal ühtegi põhjendust nende mitte kandmiseks.
Sabakuue asemel oli seal üks pikkade hõlmadega kuub, mida Londonis enam moodsaks ei peetud. Vanemad mehed siiski kandsid neid. Kuna seda oli juba kantud, oli hertsog kindel, et see ei ärata mingisugust tähelepanu.
Seal oli ka lihtne, pükstega sama värvi vest ning ilma et talle oleks pidanud seda ütlema, võttis hertsog oma peene kaelaräti kaelast. Harry ulatas talle pika tumepunase siidlipsu, mis oli samuti juba kulunud.
„Seo see lihtsalt sõlme,” ütles ta.
Krael puudusid lõuani ulatuvad teravad nurgad.
Hertsog nägi neis riideis välja vägagi keskklassi ärimehe või härrasmehe moodi, kelle õnn on otsa saanud.
„Ma oletan, et mulle on lubatud ka müts?” küsis ta mõnevõrra sarkastiliselt.
„Muidugi,” vastas Harry. Ta tõi garderoobist ühe, mis ajas hertsogi naerma.
See oli laia põhjaga torukübar, mida hertsogile teadaolevalt kanti sajandi alguses. St. Jamesi tänava noormehed olid selle mõni aasta tagasi kõrvale heitnud.
Ta pani selle pähe ja Harry hüüatas: „Täiuslik!”
„Ma tahaksin teada,” märkis hertsog, „kust sa kõik need kentsakad rõivad said?”
„Vaevalt sa usuksid,” vastas Harry, „kuid majaperenaisel oli poeg, kes suri kuus aastat tagasi. Tal oli Londonis äriga hästi läinud.”
„Millesse ta suri?” küsis hertsog kahtlustavalt.
„Ei midagi nakkavat,” ütles Harry kiiresti. „Temaga juhtus õnnetus ja teda ravinud arstid tekitasid segaduse, nagu nad alati teevad, ja see ta tappiski.”
„Ja ema hoidis ta rõivad alles.”
„Ta oli need korralikult koos koirohupallidega ära pakkinud,” ütles Harry, „ja ma laenasin neid temalt. Ta soovib neid tagasi saada, kui sa neid enam ei vaja.”
Hertsog naeris: „Geniaalne, Harry! Ma pean sulle kiitust avaldama! Sinu organiseerimine on olnud suurepärane!”
„Ma arvan ka,” sõnas Harry. „Sa näed täiesti teistsugune välja.”
Ta võttis magamistoa nurgast koti. See oli üsna odav kott, nõrgast materjalist valmistatud, rihmaga, et seda saaks üle õla kanda.
Hertsog vaatas seda uudishimulikult.
„Kotis on,” ütles Harry, „kaks särki, kaks paari sukki, kaks taskurätikut, hari ja kamm ning kaks habemenuga.”
„Ma ei oleks kunagi selle peale mõelnud,” naeris hertsog.
„Ma arvasin seda,” vastas Harry, „ja et ennast tülist säästa, võid sa särgid ära visata, kui need ära määrduvad.”
„Milline ekstravagantne mõte,” märkis hertsog pilkavalt.
„Sa võid seda endale lubada,” vastas Harry.
Ta vaatas aknast välja. Merepinnal sätendas päike. Oli veel liiga vara Steini ääres jalutamiseks. Kuid nad mõlemad teadsid, et paari tunni pärast on see paik ülerahvastatud.
„Tule,” ütles Harry, „väljas on mu kaarik. Ma sõidutan sind stardijoonele.”
„Peaksin selle eest vist tänulik olema,” ütles hertsog vastu tahtmist. „Hoia mu rõivaid korralikult. Kui sa need selleks ajaks ära rikud, kui mul neid uuesti vaja läheb, saab Dawson maruvihaseks.”
„Sa tead väga hästi, et enne kui ma nädala pärast Eagle Halli tulen,” sõnas Harry, „ütlen ma Dawsonile, et sa saatsid mulle sõnumi asjad pakkida ja sinuga Eagle Hallis ühineda.”
„Kuidas sa kavatsed seletada minu puudumist, kui ma täna millalgi hiljem välja ei ilmu?” küsis hertsog.
„Ma ütlen Dawsonile ja kõigile teistele, kes huvitatud on,” vastas Harry, „ja nende hulka kuulub ka üks teatud leedi, et samal ajal kui sa minu juures viibisid, tuli sõnumitooja, kes teatas, et sa pead viivitamatult Newmarketisse siirduma.”
„Newmarketisse?” küsis hertsog.
„Kaks sinu hobust on salapäraselt haigestunud, kuid su treener ütles, et oleks tohutu viga lasta sellel infol avalikkuse ette jõuda, sest kahtlemata mõjutaks see nende šansse järgmisel võidusõidul.”
„Harry, sa oled geenius!” ütles hertsog. „Ainult sina suudad välja mõelda nii naeruväärse, kuid usutava põhjuse minu kadumisele.”
„Tänan sind,” vastas Harry tagasihoidlikult.
„Muide,” jätkas hertsog, „mind oodatakse täna paviljonis. Parem oleks, kui sa selle loo kuningale ruttu ära räägid. Talle meeldib olla asjasse pühendatud, enne kui asi avalikkuse ette jõuab.”
Harry noogutas. Ta tundis kuninga isikupära sama hästi kui hertsog.
Nad läksid allakorrusele ja õue, kus neid ootas Harry kaarik. See oli väga mugav sõiduk, mida vedasid neli hobust. Samal ajal kui Harry oma tallipoisile teatas, et viimase teened pole vajalikud, ronis hertsog kiiresti kaarikusse. Harry võttis ohjad ja sõidutas nad minema.
Kahel pool teed veeresid neist eemale maastikupaljandikud. Hertsog leidis, et rataste alt tõusev tolmupilv varjab neid hästi.
„Ma mõtlesin, et sa võiksid alustada „Purjest ja ankrust”,” ütles Harry.
Tegu oli tuntud kõrtsiga, mis asus Brightonist umbes viie kilomeetri kaugusel. Samuti oli selle asupaik sobiv, kui arvestada, et hertsog pidi suunduma Sussexist Surreysse. Sealt läheks ta edasi Berkshire’i, sinna, kus asus Eagle Hall.
„Ma arvan, et sinust on üsna õel,” vastas hertsog, „mind nii vähe edasi sõidutada. Selleks ajaks kui ma koju jõuan on mu jalad üsna valusad.”
„Ma ootan sind, et näha, kuidas sa sisse koperdad,” ütles Harry. „Vähemalt oled sa siis teinud midagi, milleks ükski sinu sõber võimeline pole, sest nad on lihtsalt liiga laisad.”
„Luba, et sa ei räägi kellelegi, mida ma teen,” nõudis hertsog.
„Ma ei vasta sellele,” ütles Harry, „sest see on solvav. See on kokkulepe, mille me oleme omavahel sõlminud ja kui keegi teine sellest kuulda saab, siis pole see minu süü!”
„Ega
