Jalutuskäik imedemaale. Barbara Cartland

      Kuid ta pidas valeks seda välja öelda. Ta sõitis edasi kuni nad nägid kõrtsi „Puri ja ankur”. Ta tõmbas ohjadest, et hobused pisut aeglasemalt traaviksid.

      „Kuula nüüd, Theo,” ütles ta. „Kui asjad peaksid valesti minema, kuigi ma ei kujuta ette miks peaks, siis ära ole rumal. Üüri hobune ja ratsuta otse Eagle Halli.”

      Hertsog vaatas teda üllatunult.

      „Mis sinu arvates valesti võiks minna?” küsis ta. „Sa ise ütlesid, et ma ei paku teeröövlitele huvi. Ma ei oska ühtegi teist ohtu Inglismaa rahulikel teedel ette kujutada.”

      „Ei, muidugi mitte,” oli Harry nõus. „Kuid mina olen selle ettevõtmise algataja ja ma ei soovi mingisuguseid tagasilööke.”

      Hertsog langetas käe oma sõbra põlvele.

      „Sina algatasid selle,” ütles ta, „ja mina kavatsen selle lõpuni viia, kuigi ma olen endalt kogu aeg küsinud, kuidas ma sain selline neetud loll olla, et sind kuulda võtsin.”

      Harry peatas hobused „Purje ja ankru” ees. Nii varasel hommikutunnil ei olnud seal ühtegi külastajat. Uksed paistsid olevat kõvasti lukustatud.

      „Head aega, Harry!” ütles hertsog rõõmsalt, kui ta kaarikust välja ronis. „Kõndides – ja kahtlemata jalgadele konnasilmi kogudes – mõtlen ma sellele, kui väga ma hakkan Saraceniga ratsutamist nautima.”