on võimsad tungid – näiteks sugutung, tung domineerida, tung toidu, turvalisuse järele, ka vanemlik ja territoriaalne tung ning tung otsida karja. Nende tungide eesmärk on liigi püsimajäämine. Nagu instinktid, nii on ka tungid meile looduse antud, nad on meil sünnist saati, ent neil pole vaja vallapäästjat või stiimulit. Kuna tungid on ellujäämiseks hädavajalikud, siis teeb nende kohustav olemus neile vastupanemise raskeks. Näiteks on tung süüa äärmiselt võimas ja teie Ahv sööb end toidu olemasolul ilmselt kurguni täis, kuna ei või teada, millal jälle süüa saab. Jällegi, teis peituv Inimene ütleb, et ühest saiakesest piisab, samas Ahv ihaldab nii palju, kui süüa suudab – enne kui tunneb, et kõht on täis saanud, jättes Inimesele süütunde!
Väidetavalt kipub emastel šimpansitel olema tugevam söömistung kui isastel, arvatavasti on see tingitud asjaolust, et nad on enamasti tiined või toidavad poegi. Et sellega toime tulla, peavad nad palju sööma. Emaüsas olev arenev järeltulija võib ema füüsiliselt kurnata, mistõttu emal on tarvis kiirelt oma varusid asendada. Looduses on emaslooma normaalseks olekuks tiinus või poja toitmine, mistõttu pole üllatav, et söömistung peab olema võimsam. Meie sisemise Ahvi tung toidu järele on väga terve ja normaalne märk. Ent me ei ela džunglis, vaid tsivilisatsioonis ning söömistungi ohjeldamatus muutub siin kohatuks. Seetõttu tuleb sellega piiri pidada ja selle suhtes hoolas olla. Paljud inimesed, nii mehed kui naised, kannatavad kohutavalt, püüdes ohjata oma Ahvi söömisharjumusi, see võib põhjustada kaalujälgimise probleemide korral väga suurt ahastust. Kui inimene mõistab ülesöömise ja ülekaalulisuse tagajärgi, kuid on sellega rahul, siis pole tal Inimese ja Ahvi vahel probleeme. Kui need kaks aga üksmeelel pole, siis leiavad aset olulised sisemised võitlused.
Kui võtame lähemalt vaatluse alla selle, kuidas tungid meie igapäevast elu mõjutavad, siis näeme, miks Inimese ja Ahvi vahel kokkupõrkeid esineb.
Haavatav hoiak
Džunglis pole ahv toiduahela tipus, seega tuleb tal pidevalt valvel olla: alati on ümbruses leoparde. Ahv teab, et potentsiaalselt on ta igal hetkel ohus, seetõttu laseb ta end lõdvaks vaid siis, kui on oma turvalisuses üsna kindel, peaaegu alati on see võimalik karja juures olles. Kuna ahv otsib pidevalt, kust teda võiks ähvardada oht, on ta sageli piiri peal, läheb kergesti endast välja või muutub agressiivseks ning on tavaliselt emotsionaalselt ebastabiilne.
See aitab selgitada, miks enamus meie sisemisi Ahve muutuvad ärevaks, kui on ebakindlad või tundmatul territooriumil. Nende Ahvide jaoks on see loomulik reaktsioon, mis hoiatab neid võimaliku ohu eest. Ent enamuse ajast on see kohatu ja kasutu. Samuti aitab see selgitada, miks paljud inimesed otsivad öeldust varjatud tähendust, kuna nende Ahv on valvel võimaliku ohu eest. Ahv on loomu poolest ebakindel.
Kehakeel
Kehakeel on midagi, mida kasutame igapäevases suhtlemises. Selles pole midagi müstilist. Me kõik kasutame näoilmeid või käežeste üsna selgelt selleks, et väljendada oma tundeid. Samuti võtame teatud asendeid, et oma kavatsustele osutada. Teised loevad neid märke ja reageerivad nendele kohaselt. Selline intuitiivne, sageli ebateadlik tunnete või kavatsuse väljendus ja võime seda tõlgendada on oskus, mida ahv valdab. Mõned ahvid suudavad kehakeele abil suhelda väga edukalt, teised mitte nii hästi. Teiste kehakeele intuitiivne lugemine ja tõlgendamine on tavaliselt olulisemaid tegureid, mis paneb meid end mõne inimese seltsis hästi või ebamugavalt tundma. See sisemine hääl või tunne ütleb meile, mida me isikust arvama peame.
Isased ja emased šimpansid
Võiksime öelda, et on kaks erinevat tüüpi ahve, isane ja emane. Neil mõlemal meis peituvas emotsionaalses masinas on tungid ja instinktid. Ent isasel ja emasel isendil täidavad need erinevat rolli, mistõttu rõhuasetus tungidele on erinev ja nad ei funktsioneeri füüsiliselt või psühholoogiliselt ajus täpselt samamoodi. Iga ahv on ainulaadne, ent et aidata ahvi mõista, teeme üldistusi tüüpilise isase ja emase ahvi kohta.
Siinkohal on oluline märkida, et ehkki isased ja emased ahvid erinevad märkimisväärselt, siis meessoost ja naissoost inimesed EI ERINE üldse kuigi palju. Ka isaste ja emaste ahvide iseloomulike joonte vahel on üsna suur kattuvus.
Käesolev osa pole kirjutatud eesmärgiga kedagi solvata; see põhineb meeste ja naiste ajudes leitud füüsilistel ja füsioloogilistel erinevustel. Näiteks on meeste paremal amügdalal (mandelkehal, mis on aju emotsionaalne keskus) enam parempoolseid ajuühendusi, samas naistel on vasakul amügdalal enam vasakpoolseid ajuühendusi. See aitab meil mõista, kus pärineb suur hulk meie emotsioone. See võib aidata ka olulisel hulgal inimestel leppida asjaoluga, et paljud nende emotsionaalsed jooned, mis neile ehk ei meeldi, ei tulene neist enestest, vaid need on nende Ahv neile peale surutud.
Kui mõtleme emase ja isase šimpansi eesmärgile džunglis, siis saab ilmseks, miks erilised tungid ja instinktid vajavad erinevat rõhuasetust.
Looduses peab isane šimpans olema lihaseline ja tugev, ta peab emasele ja karjale muljet avaldama, et tagada nende turvatunne. Ta kõnnib iga päev territooriumi piiridel, mida tal kaitsta tuleb, ja teeb seda ainult oma karja kuuluvate isastega.
Emane šimpans on isasest poole väiksem ja ei saa jõu mõttes isasele kuidagi vastu; ent vajaduse korral võib ta olla tugev ja agressiivne. See tähendab, et ta peab olema isasega ettevaatlik ning eriti oskuslikult hindama isase meeleolu ja ette nägema ta tegusid. Teiste sõnadega, emane oskab äärmiselt hästi kehakeelt lugeda. Tal on seda vaja enda kaitsmiseks.
Isane šimpans peab omama sugutungi, sest kui ta on ükskõikne, siis liigi säilimine ebaõnnestub. Isana võib ta olla hea või halb. Ent ta näeb emases oma omandit ja tõrjub teised isased eemale.
Emasel peab olema tugev tung emaduse järele ja ta peab jääma isase lähedale, et saada isase geene ja rahuldada oma emadustungi. Isase lähedusse jäädes on ta turvatum röövloomade eest, kuna isane on füüsiliselt tugevam. Isane jääb temaga, saamaks seksuaalset rahuldust.
Emasel šimpansil on hämmastavalt võimas tung kodu järele, muidu ei jääks pojad ellu. Ema kaitseb oma järeltulijaid vajaduse korral kuni surmani. Tal on ka tugev pesitsemisinstinkt, et pakkuda poegadele peavarju. Kui järele mõelda, siis just väga kaitsetu emane šimpans on see, kes kõige suurema tõenäosusega ellu jääb ja on piisavalt valvel, et tagada järeltuleva põlve ellujäämine. Üks enesekindel emane šimpans ei jääkski ellu!
Seega tundub mõistlik, et naissoost sisemistel Ahvidel on pidevalt puudu enesekindlusest ja nad tunnetavad ohtu. Nad võivad kiiresti ärevusse sattuda ja seetõttu vältida otsuste tegemist kartusest asju valesti teha.
Mõned naised kaebavad kibedalt, et nende jaoks on otsustamine raske, isegi siis, kui küsimus on selles, mida selga panna. Seejärel piitsutavad nad end üles, kuna neile pole see külg enda juures meeltmööda. Tegelikult pole see üldsegi nende külg, tegu on lihtsalt neis ohjamatult tegutseva Ahviga, keda neil on võimalik ohjama õppida. Naine on väga kergesti võimeline otsuseid vastu võtma, ainult ta emotsionaalne Ahv on ta kaaperdanud.
Põhjus, miks ma seda mainin, seisneb selles, et aastate jooksul olen kohanud paljusid hättasattunud naisi, kes otsivad abi, et aru saada, miks neil puudub otsuse tegemise julgus või miks nad pidevalt end maha teevad. Loodan, et mõistes oma sisemist Ahvi, jõuab nendeni arusaam, et need jooned ei pärine neilt endilt, vaid nende Ahvilt. Sisemise Ahvi jaoks on loomulik olla ebakindel, kuid naiste jaoks on see väga halb, ja kindlasti on olemas mehi, kes samamoodi kannatavad. Ahv vajab ohjamist, et indiviid saaks neist mõjutustest vabaks.
Oluline mõte
Meessoost inimene ja naissoost inimene on äärmiselt sarnased, kuid neid mõjutab nende
