kui sa ei võta üritust ja kaaslasi liiga tõsiselt. Aga siin on piir. Kui nad sulle üldse korda ei lähe, ei võta nemad ka varsti sind tõsiselt, nii kaaslased kui üritus ja siis oled sa, mees, kuses.
Kuidas see tüli tekib? Väga lihtsalt. Sa oled viis korda auto ja haagisega valest kohast ära keeranud, sul on kaart ühes ja autorool teises käes ja hammaste vahel teine kaart ja ühe silmaga vahid sa teed ja teisega tahavaatepeeglisse, et kui palju sa haagiseratastega Hispaania kitsastel külavaheringteedel üle keskmiste äärekivide kärutad, et ega haagis ümber ei hakka minema. Ja naine istub su kõrval, titt rinna otsas ja suu kriips, sest korra juba juhatas ta sind sinu arvates valesti ja sa ei suutnud suud pidada ja käratasid ja siis sõitsid ise veel viis korda valesti. Ja poisipõnnid muidugi nägelevad tagapingil ja nõuavad järgmist kommi ja siis nad näevad tee ääres mänguväljakut ja lõugavad kooris: «Mänguväljak, issi, tahan mänguväljakule!”
Ja kui sa ei reageeri, tõstavad hääle tooni võrra kõrgemale, andes mõista, et kui demokraatiat ei tule, tuleb revolutsioon ja nutujoru. Siis… nojah, siis ole mees ja ära mine endast välja ja ära kärata: “VAIT KÕIK SEE MEES, THIS IS YOUR CAPTAIN SPEAKING, MOTHERFUCK…, PTÜI, BLOODY HELL!”
Eks sa proovi mitte käratada. Kerge see pole, aga ehk on õpitav.
Igas stressavas tegemises, inimestega või ilma, peab pingutama, aga peab ka järele andma ja siis jälle hambad ristis sikutama nagu köieveos.
Mulle on hirmsal kombel meelde jäänud Francis Chichesteri kirjeldus sellest, kuidas ta läinud sajandi esipoolel primi lennukil Inglismaalt Uus-Meremaale lendas. üksi.
Kuskil ookeani kohal niru ilmaga ei teadnud ta ööd ega mütsi suunast ega asukohast.
Kraamis kõik oma kaardid ja kompassid välja ja lendas külma kõhuga tüki aega nende järgi ja siis virutas need nurka ja lendas puhtalt sisetunde abil – aga siis otsis uuesti oma kaardid ja kompassid välja – ja nii muudkui ringiratast. Peaasi – ta jõudis kohale.
Seda nõksu võite minu poolest kasutada kõikjal, nii oma igapäevases töös kui naiste tagaajamisel.
Opel Zafira on läbi väikeste tülide ja kuuma- ja vihmalainete vedanud meid tillukesse Carchuna külla Hispaania lõunarannikul. Don Cactuse kämpingusse. Ja see Don Cactus on tüki maad etem kämping kui paar eelmist. Tal on kolm tärni ja poole odavam hind kui eelmisel viietärnisel (meie kamp maksab öö pealt kuskil kakskümmend paar eurot), aga helesinine bassein on siin laialt larakani.
Pisut liga-loga koht see Don Cactus, liga-loga nagu meie elaminegi autos, aga ruumi on laialt. Ja puhtaid saksa penskareid vähe. Vähem kui viietärnises, mis oli neid tihkelt täis. Marele siin meeldiks. Lai tuultele avatud mererand, kalda ääres vesi sügav, hea surfikoht. Mare on mu töökaaslane ja surfihull ja jäähokihull.
Mulle meeldib tiba räämas küla.
Ja baar, kus ma istun ja lugu kirjutan, on ladna paik. Aknast vahid va merd ja kuna on pilvine jahe päev, viskas baarimees just mu kõrvale kaminasse mõned halud juurde.
Nojah, pilvitab, ma pole juba kaks päeva ujuma saanud. Ega vesi Vahemeres pole külmem kui enne, aga pilvise ilmaga ei kutsu sisse. Mina muidugi eelistan bassule merd. Kuigi ta on soolane. Aga prill kaitseb silma. Juba aastaid on mul optilised ujumisprillid. Kui silmad on miinus neli-pool ja sulle meeldib pisut kaugemale ujuda, siis ilma optilise ujumisprillita ujud raudselt vales kohas kaldale, kindel mats. Olin vanasti sellega kogu aeg hädas.
Keegi teine siin praegu muidugi ei uju. Kui ma veest välja ronisin, arvas üks sell, et teeb mulle komplimendi ja ütles, et kui me oleks varem teadnud, et te Eestis siuksed mehed olete, siis tutkit me teid Euroopa Liitu oleks kutsunud. Jaanuaris ronite merre, kes teab, mis teist veel oodata. Kes teab, mida te liidus nõudma hakkate.
Sel aastal pole suurt tuult olnud, aga ma mäletan, et jõuluaegses Sitsiilias oli tükk tegu, et suure lainega merele välja ujuda. Ainuke nõks oli murdlainete alt läbi ujuda, need peksid su muidu tagasi.
Tagasi tulles oli teine jama. Meri viis, kuhu tahtis, restorani betoonmüürist, mis merre ulatus, tuli juba kaugel merel hakata eemale hoidma. Torm oleks ujuja vastu betooni passipildiks löönud.
Kui said tagasi tulles nii kaugele, et jalg puutus põhja, ega välja kõndida ikka ei õnnestunud. Kaldalt tagasi tulev veevoog tõmbas jalad kindla peale alt.
Mul oli meres seistes nutumekk suus. Kallas käeulatuses, aga veest välja ei saa. Laine tuleb rannast tagasi madalalt nagu jõgi, aga hirmsa jõuga.
Lõpuks olin käpuli liivas, kõik kakskümmend küünt krõnksus ja hoidsin ennast vastutulevas voolus kinni nagu sain ja kui perse tagant jälle uus laine tuli, viskusin püsti. Seljatagune laine lõi üle pea ja tõstis kõrgele. Vehkisin kõigest jõust laineharjal edasi ujuda ja kui vesi madalaks vajus, lõin jälle küüned põhja kinni ja ootasin, millal see veehulk kaldalt tagasi näkku tuleb.
Ma ei tea, mis nõkse kohalikud kasutavad, et tormiga vette ja välja saada. Ega nad tormiga vette kipugi. Mulle aga meeldib. Loodusjõu sees olemine annab justkui jõudu. Lööb mu aku tükiks ajaks täis.
Aga tormine Vahemeri suutis mu üheksanda lainega ka nii merepõhja virutada, et ma ei teadnud vee all tükk aega (minu meelest tükk aega), kuspool on üleval ja kus all. Hoidsin hinge kinni ja hoidusin rabelemisest. Proovisin ujuda nagu kork, et vesi ise mu pinnale lükkaks ja vahtisin silmad pärani, kuspool on valgem? Kus on merepind? Aga laine oli vee nii segi peksnud ja minu nii alla toonud, et valgemat ei paistnud mitte kuskilt ja vesi ei lükanud mind ühes kindlas suunas, vaid keerutas sinna ja tänna. ülemine ja alumine olid peas lootusetult segi loksunud.
Hoidsin siis hinge kinni ja ootasin. Süda tagus peas pikki sekundeid. Ja kui ma lõpuks tundsin, ahah, see pole enam lainevoog, mis mind keerutab, vesi lükkab mind ühtlaselt ülespoole – merepind on seal, siis pistsin siblima nagu konn koorekirnus ja varsti hakkas ka ülal valgemaks minema. Küll oli tore vee alt pinnale saada, tormine merepind oli korraga hirmus tore koht, nagu koju oleks jõudnud.
Küll sakslased siia tühja Don Cactusesse tulevad, aga siis, kui hooaeg algab, juulis. Pool kämpingut on praegu täis tühjalt seisvaid haagissuvilaid, luksuslikumaid, vee, peldiku ja muu täismänguga ja on ka paarikümneaastaseid räämas karavane nagu meie oma.
Mõned haagised jumalast rohu sisse kasvanud, seisavad ilmselt juba aastaid ühel kohal.
Saan aru, et inimesed hoiavad neid siin nagu oma teist kodu. Mida kauem hoiad, seda väiksem on päevarent. Rehkendasin, et kui statsionaarselt hoida, tuleb aastahind kuskil kolmkend tuhhi – aga mis see on paaril sakslasel kamba peale maksta –, et omada valvatud ja turvatud paarikümneruutmeetrist kodu Vahemere ääres.
Võibolla mõni ei käi siin aasta jooksul kordagi oma haagist üle vaatamas.
Mul on hea meel, et me jalgrattad kaasa võtsime. Neli tükki. Eile väntasime paar kilti kämpingust Carchuna külla. Tahtsin filmid ilmutusse anda. Poistel on oma rattad, aga pika tee peale võtsime nad suurtele ratastele lastetoolidesse ja väikse Roti muidugi kah.
Vanade vene ratastega Don Cactus
Nii, et mul oli kaks titte rattal, üks ees ja teine taga. Anne venna tehtud samadelka lapsesadul ja jalatoed ette pulgale kinnitatuna on viimase peal. Rull ja Ekke istuvad parema meelega mu ees pulgapealsel istmel ja vahivad teed, kui selja taga seljatoega lapsetoolis.
Väntasime mere ääres ja vastu tuult, mis tahtis Ekke käsi lenksu küljest ja tatti ninast välja rebida.
