hingest ja ei liigu ja ootad, et varsti hakkab tuul sind sootuks tagurpidi ajama.
Avastasin pärast keskendunud tuuletallamist alles tüki aja pärast, et Tiina on selja tagant kadund ja seisin siis tee ääres ja ootasin.
Sealt ta lõpuks tuli, tema ja mööda teed ta kõrval kõmpiv üksik, üleni mustas riides hispaania vanaeit. Tulid aegluubis ja ei lähenenud kiiremini kui kaks tigu.
Väike Rull istus Tiina selja taga ja vehkis käte ja jalgadega, et hoogu anda ja lihtsamaks see Tiina väntamist ei teinud. Siis otsustas Rull, et kasu on hoopis sellest, kui ta Tiinat lükkab.
Tõstis pisikesed rusikad ja nugis kõigest jõust Tiinat tagumikku. Ja ehk sest pisut kasu oli kah.
Tahtsin külas ka supermercado üles otsida. Kämpingus on mänguväljaku ja loomaaia taga õuekaminad, kus saab grillida, aga mul polnud, mida grillida. Ehk küla väiksest supermarketist leiab. Värske kala oleks muidugi etem. Siin nad mere ääres oma pikkade spinningutega seisavad, ehk peaks küsima?
Vahepalana – kaminate kõrval mereäärse müüri taga on ka väike kuppelahi.
Kolmveerandmeetrise diameetriga kivi-savikuppel, korsten peal. Teed leivaahju põhimõttel tule ahju sisse ja kui puud põlend, riisud söed laiali ja torkad uksest resti sütele ja oma paellapanni peale.
See ahi tuleb järele proovida. Kindlasti ei tee ma kehvemat paellat kui eilne pannitäis Carchuna restoranis, kus me jalgratastega käisime.
Ühest sain seal mereäärses restoranis rasvaste näppudega paellapannilt krevette koukides ja lahti kaksates aru. Siiani olin arvanud, et krevett on õrn elukas ja teda tuleb soojaks ajada suht maitsestamata vees (ja mitte pikalt, et ta kõvaks ei läheks).
Aga nii häid krevette, kui Carchuna restorani paellas, ma polnd varem saandki, need olid mõnusalt paellavürtsid endasse tõmmand. Seega, krevette tuleb hautada toidu sees (ja ilma koorimata).
Nojah, siin väikses külas pole mul kuskilt sellist pika kalaletiga poodi võtta kui Alicantes, kus värskete krevettide valik kahekümnemeetrisel, purustatud jääd täis kalaletil oli pooleteistsendistest pöidlapikkusteni. Ja ega nad kallid olnd.
Hindu kogu aeg ei jõua vahtida. Ei tohigi. Kui liiga ahneks lähed, saad hoopis mööda pükse nagu mina eile õhtul. Väntasin pimedas veel kord külla, et Tiinale postmarki osta. (Meie reception’i tüdruk ütles, kui ma marki küsisin, klassikaliselt – manaña! – tule homme.)
Tiina oli Pipa jaoks, kes Tallinna maha jäi, saanud ilusa sünnipäevakaardi, kus kaardile joonistatud tantsival hispaania senjoriital oli pärisriidest kleit seljas, siidlehv peale seotud ja Tiina tahtis seda Pipale ära saata. Sest ta oli just Pipale helistanud ja Pipa oli teind parajasti oma koolitükke ja kui Tiina küsis, et kas ta tahab, et meie kamraadid ta suusareisile sõites Slovakkiasse tooksid, kust Tiina ta autoga üles võiks korjata ja siia Vahemere äärde tuua, hakkas Pipa nutma.
Niisiis olin jalgrattaga teel läbi lõunamaa pimeduse kirjamärki ostma, karmi meretuule käes ja auklikul teel, mis hammastest plomme tahtis välja raputada.
Vastu kärutas täistuledes auto. Vahtisin nina ette maha, aga ei näind vastu autotulesid enam mitte midagi.
Keerasin ratta teeserva ja jäin seisma. Auto tõmbas tuled maha ja pidas kinni. Mees väntas juhiakna alla.
“Fruta, fruta,” seletas mees ja ma laiutasin käsi, sest arvasin, et ta küsib mult teed. Aga ta ei küsinud teed.
Ta oli kinni pidanud, et turistilt nahk üle kõrvade tõmmata ja suurepärase elegantsiga ta seda kohe tegigi.
“Fruta, fruta, mucho!” musitas mees oma näppe ja ronis autost välja ja lõi kaubiku tagaukse lahti. Seal olid kastid igasugu puuviljadega. Apelsinid, mandariinid ja ma ei tea mis.
Nii-nii, mõtlesin ma, see mees tuleb siin aiandist töölt ja on kaasa varastanud portsu puuvilja, mis nüüd on vaja kiiresti ja odavalt sirgeks teha. “Mandariinini, mucho!” tõstis mees ooperlikult häält ja musutas muudkui oma näpuotsi. Ma olin jäänd vahtima kastikest roheliste muhklike munadega. Mis need on? Mina ei teadnud.
“Ooo, blalblabla,” kiitis mees häälekalt mu valikut. Naksas ühe vilja, murdis pooleks ja toppis mulle nina alla. Lõhn oli hea. Autokasti sisemust väike lamp veel valgustas, kõrval oli pilkaselt pime.
Mees käis, käsi pikal, pinda, et ma muhklikku muna maitseks. Nujah, tahab äri teha. Vaevalt ta mulle solki pakub.
Krapsasin vilja ja lürpsatasin kurku – hm, hea, tõepoolest mucho – ja tatistasin põsetäie kive teetolmu ja krabasin talt vilja teise poole ja panin kah aega viitmata nahka. Mmm, hea.
Pikemalt mõtlemata ostsin mehelt kastitäie rohelisi muhklikke vilju ja kauplesin mõned mandariinid ka juurde. Kõigest kolme euro eest.
Sain Carchuna külast kirjamargid, väntasin tagasi kämpingusse – Tiina oli seal tited just magama saanud – ja käisin uhkelt oma saagi välja.
Tiina kooris rohelisel viljal umbusklikult naha maha ja maitses. Ootasin. Ei mingit reaktsiooni.
Hm, see vili oli jah seest kuidagi teistsugune kui see, mis ma pimeduses alla olin kugistanud. Maitsesin kah.
Sa vana kurat, see ei maitsenud ju üldsegi hea. Toores! Mees oli mulle sokutanud tee peal pihku küpse vilja, aga siin kotis oli puha toores kraam. Paras ahnele ja ihnsale eestlasele! Paras mulle!
Aga kokkuvõttes see episood mulle siiski passis. Mees, kes mind alt tõmbas, oli ju muhe. Kaks ahnet said pilkases pimedas Hispaania tolmusel külateel, meretuule käes kokku ja kukkusid kohe oma kasu taga ajama ja üks pügas teist.
Puhkajate hullusest
Puhkama-sõites-tuleks-ennast-mõtteliselt-vaktsineerida-hullumeelsuste vastu, mis teid puhates tabavad. Olge juba ette kindel, et tulemata nad ei jää. Need on pisut teistsugused meeltesegadused kui harjunud kodumaised depressioonid ja maaniad, millesse võib haigestuda kodustes kortsudes ja magamistubades. Ja ega vaktsineerimine hullumeelsuse vastu päriselt ei aita ei kodus ega võõrsil. Ta aitab pisut.
Näiteks haagissuvilaga Vahemere ääres tiirutavat eestlast tabavad täiesti tüüpilised puhkajaviirused, neid võib siin kinni püüda igal sammul.
Ega ta naljalt ei hullu mauride arhitektuurist (mis on mitmes tähenduses tolmune) või härjavõitlusest (sama lugu).
Pigem võib armuda mõnda mauri või härga või veel härgade poolt alles vähe läbitorgitud härjavõitlejasse, kui tal neid õnnestub kohata. Ja siis tahab ta neist teha muidugi isikliku mauri, härja ja härjavõitleja. Tahab nendega tuttavaks saada, nende allkirja ja taskurätti, nendega koos ennast pildistada, nendega kokku juua ja halvemal juhul nendega magada või neid surmani teenida.
Ma sihin sinnapoole, et puhkaja hullused on tihti seotud omamiskirega. Puhkaja kõnnib ringi kohatult napis riietuses ja räägib kohatult valju häälega, sest tuttavad teda siin ei jälgi, ta on puhkusel ka oma enesekontrollist ja ta otsib hullult läikivate silmadega objekte, mida pildistada, kollektsioneerida ja muul moel omaks teha. (Arusaadav, koht ja inimesed tuleb omaks teha – omade hulgas on kodune olla ja kui juba liiga koduseks ja igavaks läheb, siis tahaks uute omade asjade ja inimeste juurest jälle minema.)
Ma tahaksin väga öelda, et minu omamiskirg piirdub inimeste ja asjade vahtimise, nende üle mõtisklemise
