ja ilusamad kui needsamused käbid metsas või kivid mererannal. Nojah, karpe on vähem kui käbisid ja kive, neid peab siiski randa mööda pisut otsima. Enamasti on karbid kulunud, harva leiab uue ja värske. Ometi – iga puhkaja, kes rannale ronib, ja sinna ta ju ronib, hakkab garanteeritult merikarpe korjama.
Seda kirjutades kannan ma ühte karpi paelaga kaelas (lahke habemik Hollandi sell, naabrimees, oli leidnud 2 kena karpi, millesse olid augud sisse kulunud ja ajas neist muidugi paelad läbi ja kinkis mu Ekkele ja Ruuale. Poisid jätsid need aga meie haagissuvila ette vedelema (hm, kas haagissuvila on õige sõna riistapuule, mida ma kasutan talvel, aga olgu, ma elan ka Eestis talvel oma Kloogaranna suvilas) ja ma tundsin, et varsti on need karbid ja paelad maas ja tolmus ja parem panen ma mõneks ajaks selle kingituse endale kaela. Paningi.
Me oleme uidanud randa pidi hea hulk kordi ja iga kord täitnud taskud ja Margareti lapsevankri aluse korvi kivide ja merikarpidega ja tundub, et me võistleme väikest viisi tomsawyer’likul moel, kes leiab ilusamaid. Igaühel on oma purk või kast oma merikarpide jaoks ja me peaaegu et oleme valmis neid vahetama üksteisega, lootes saada veel ilusamaid või vahetama klaaskuulide ja surnud kasside ja muu varanduse vastu. Me oleme valmis tülitsema, kui keegi võtab ära minu korjatud karbi. Aga kus on see ilus suur roheline karp, mille ma täna Calahonda resto juurest leidsin? Kelle käes? Ekke, sinu? Ruila, sinu käes või? Ma tahan oma rohelist karpi kohe tagasi. See on minu oma.
See on väiksemat sorti puhkajahullus.
Hullem hullus on näiteks kinnisvarajaht. (Kuigi, ega neil palju vahet pole – ühed omandamishullused kõik.)
Pentsik küll. Mul polnud Hispaaniasse tulles mingit kavatsust siia maja osta. Aga mingil hetkel hakkasin ma vaatama, et majadel on sildid SE ALQUILA. Üürile anda. Ja telefoninumber. Hm, päris hea oleks ju välja valida mõni koht, kus järgmisel talvel vedeleda. Siin on ju mõnus. Ja kui ma korteri täna välja valin, siis on muretu perega siia kärutada ja plats sisse võtta. Muidu jõuan siia, kudend ja pean hakkama otsima uut kohta.
Nii käime koos lastega nagu oleksime isegi lapsed mööda kitsaid rannakülatänavaid valgeksvõõbatud villade vahel ja unistame, kus me elaksime. Selles majas? Ei, sa aga vaata seda seal! See on minu maja!
Helistasin paaril väljavalitud majale kinnitatud SE ALQUILA numbril ja muidugi räägiti ainult hispaania keelt, aga kui üks tahab osta ja teine müüa, siis ega keeleoskamatus ei takista.
“Se alquila? See maja in Carchuna, quanto euro?” põrutan puiselt telefoni ja pingutan nii, et kõrvad liiguvad, kui mulle võõras keeles numbreid vuristatakse. Enamasti öeldakse hinnad peseetades, sest alles see oli, kui peseetalt eurole tuli üle minna. Mõtlemine käib ikka peseetades. Ja enamasti hakkavad hinnaütlejad kohe pikalt-laialt äri ajama, välja tegemata sellest, et sa keelt ei mõika, ja nii võid sa pikalt rääkida, ilma et õieti aru saaksid, millest sinuga räägitakse või mis sa ise räägid.
Varsti märkasin ma, et majadel on ka teised sildid: SE VENDE ja telefoninumbrid. Maja on müüa. Ja tasapisi mõtlesin ma välja, et milleks mulle Tallinnas korter, kui ma seal üldse ei ela, vaid elan hoopis Kloogaranna suvilas. Ma võiksin Tallinna korteri maha müüa ja osta mingi tagasihoidliku peatuspaiga siia. Siin on ju hea olla. Ma võiksin iga aasta mõne kuu siin molutada. Ja ülejäänud aja, noh, võibolla tahab mõni sõber selle aja siin mu korteris või majakeses elada. Või ma võin ta ka välja üürida.
See minu jaoks originaalne mõte köitis mind tükk aega. Ma läksin hulluks. Ma ei saanud aru, et see pole siin üldse originaalne haigus. Sama haigus on tabanud iga viimset kui külavahel hulkuvat sakslast, hollandlast ja inglast (neist siin puudus pole, teeäär on juba täis inglaste endi kinnisvaraagentuure), kellel on taskus ka rahakotid, mitte ainult merikarbid nagu minul.
Ja need minu moodi hullunud lääneeuroopa puhkajad on hulluks ajanud ka kohalikud. Kohalikud üürivad oma majad välja ja kolivad jumal teab kuhu, kas või telki, nagu ukrainlane Krimmis. Ja kinnisvarahinnad on tõusnud lakke.
Jah, ma olen oma haigusest aru saanud. Aga kas see arusaamine aitab haigusest lahti saada. Tutkit. Eks sa ütle armunule, et ära ole armunud, see ei vii kuhugi ja mängurile, et kasiino on ehitatud temalt raha ära võtmiseks, mitte talle raha andmiseks.
Looduslikest materjalidest võib hoone ehitada projekti ja ehitusloata
Ma olen päästmatult nakatunud. Palun väga. Eile käisin ma maju otsimas Almunecaris ja La Herraduras, väga musirull koht. Ma olen juba rääkinud koolidirektoriga Salobrenas ja ta on nõus Pipa järgmisel talvel oma kooli võtma.
Üleeile vedas mind isehakanud maakler hispaania tädi Kandy vaatama vana majaköksi Castell de Ferros – täna tuli Kandy juba ütlema, et oli linnavalitsuses järele küsinud, nagu ma soovisin, teise korruse võib müügilolevale majale peale ehitada küll. Castell de Ferro majal on neli hirmus paksu kiviseina ja peal mõned palgid ja lauad, kempsu ja dušši pole – vast paarisaja-aastane justkui pisike privaatne kindlus või kong, mille eest hulluksaetud kohalikud küsivad paari Mustamäe korteri hinna.
Pange tähele, samas on Andaluusia, kus see kõik toimub, vaeseim Hispaania osa või oli alles hiljuti ja toidupoes käite pisema rahakotiga kui Tallinnas.
Muldvana ja poolpime hispaania mutike, kellele Castell de Ferro müügilolev maja kuulub, on väsinud ja tüdinud, et rannaäärse küla uulitsas, kus alles pisut aega tagasi ta kanad ringi siblisid, sõidavad nüüd uhked autod ja patseerivad kinnisvarahimust läikivate silmadega turistid (mina). Tädil on oma kodumajast kahju, aga ta tahab nüüd siit minema. Ta tahab kuhugi, kus ta saab jälle loomad võtta ja enne surma pisut rahu ja oma Hispaaniat. Seda enam, et korraga pakutakse ta igivana maja eest suuremat raha kui ta üldse elus on omanud või ette kujutada suudab. Mis sa teed ära.
Ma kauplen juba harrastusmaakler Kandyga maja üle, mida ma üldse ei taha ja ei saagi osta. Maja üle, mille ostmiseks mul pole raha ja mille müümiseks võibolla Kandyl volitusi. Me kaupleme laskmata karu naha üle visalt ja viisakalt, aga kirglikult, üks toob esile maja väärtusi ja teine puudusi. Me vaidleme, me veename, me läheme endast välja ja peaaegu tülli ja lööme käega ja algame jälle otsast peale. Meid on tabanud hullus.
(Aga Kandy Albundoni küla maja, mida ma ilma Kandy teadmata ka mägedesse vaatama sõitsin, müüs ta mu nina alt teisele, aga ega see Albundoni küla mulle ei istunudki, see asus nii paksu pilve sees, et kui me autost välja ronisime, siis mitte ei sadanud vihma, vaid vihm moodustus pilvepudrust meie ihu peale, paksust udust meie ümber kondenseerusid meie nahale veepiisad. Ma poid siukest asja varem tundnudki.)
Lühidalt, viimase nädala jooksul olen ma vaadanud seest ja väljast kümneid erinevaid müügilolevaid maju, ilma et mul endal oleks raha paremas restoranis kõht korralikult täis süüa. On sel mõtet? Ei ole. See on haigus.
Mis ettekäändeid ma olen välja mõelnud, et ennast Hispaaniasse korteri või majaostmise liimil hoida (hoolimata täielikust vaesusest)? üks põhjendus, mida ma endale korrutan, on järgmine. Mul on siin hea olla. Ma saan siin tööd teha, töötan mõnuga. Aga ma ei hakkaks ennast asja ees, teist taga varsti jälle siia vedama. Et siia tulla, on vaja ettekäänet. Põhjust. See põhjus saab olla paadikuur või endine lambalaut kuskil Vahemere ääres. Minu paadikuur või laut, mida ma aeg-ajalt pean ju vaatama sõitma. Mille juurde ma istutan pelargooniumi ja ehitan pergola ja mille seina ma olen löönud naela ja järgmisel aastal tulen seda löödud naela üle vaatama ja katsuma ja löön veel ühe.
Ja kinnisvarahinnad siin ju ainult tõusevad, mõtle, Peeter, kaotada pole sul ju midagi. Seesama Castell de Ferro, väike armas kalurikülast arenev linnake, on täis ehitusplatse, vanu maju renoveeritakse, sadamat laiendatakse.
Võibolla
