riputatud plakatitega: “Ärge toitke ahve. Ahvide toitjaid trahvitakse.” See ahv toitis ennast meie krõpsudest ise.
Tahtsin tagaukse lahti teha, et Rull välja laste. Rull tahtis tulla ja ei tahtnud ka.
“Ära karda, Ruila,” ütlesin juba tea mitmendat korda, “nad ei tee sulle midagi.” Ega ma ise päris kindel polnud, kas ahvid midagi ei tee. Paotasin ust – hm, Rullil pole seal ju mingid krõpse. Aga vaevalt sain ukse paokile, kui ahv lipsas ligi ja lahkus peotäie šokolaadi- ja kommipaberite ja tühja pähklikotiga. Rull hüppas pea sama väledalt istmele püsti ja röökis. Ahv jälgis teda ükskõikselt, lakkus hoolikalt kommipaberid ükshaaval üle ja lasi tuulel minema kanda.
Mul kulus tubli tund Rulli rahustamiseks ja suurema osa sest ajast kandsin ma teda süles. Aga siis oli ta ahvidega sõber, võis ahvidega kõrvuti kivil istuda ja kommipaberi avamise kogemusi vahetada.
Sealt, kuhu sa Gibraltari kaljul auto pargid, jääb mäe tippu veel larakas maad minna. Aga minna muidugi tuleb, sest ei pääse. Lapsevanker ees ja teine laps seljas. Mulle tuli meelde, kui alpinistilt küsiti, miks ta Mount Everesti otsa ronis, kui see nii vaevaline oli ja ta ütles: “No see mägi lihtsalt on seal, mis sa siis teed.” Jah, nii ta on. Kui sa oled juba mäe nõlvale tulnud ja see mägi lihtsalt on seal, siis ei pääse.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.
