või tüki mereäärset maad.
Kui päev on jälle nii maju ja kortereid jahtides mööda läinud ja ma õhtul avastan, et arvuti taha ma pole saanud ja isegi mitte merre ujuma, siis ütlen ma endale küll, et Peeter, lõpeta lollused. Tunne elust ja ilmast rõõmu, tee tööd ja uju, sest siis oled sa õnnelik ja tugev ja ära kuluta aega mõttetule kinnisvarahaigusele ja hullusele. Sa ei ole saksa pensionär, lahja euromiljon pangas. Sa oled vaene eesti tindisolkija, sa oled leidnud endale täiesti sobimatu haiguse. Jah. Ma võin endale nii öelda. Aga see ei aita.
Homme läheme uuesti La Herradurasse. Me leidsime seal priima korteri, mitte päris mere ääres, sutt eemal, aga katuseterrassiga, kust meri kätte paistab. Läbihispaaniakeelne omanik tuleb homme sinna ja tal on kaasas inglist tönkav algkoolipoisist poeg, kes meie äriajamist hispaania-inglise keeles vahendada saab.
Järgmisel talvel molutan ma loodetavasti La Herraduras.
Pisut lohutab mind, et kui ma mõtlen, mis täna kõige rohkem südant puudutas, siis polnud see ükski ülevahitud ilus hispaania maja Vahemere kaldal. See oli hoopis, et kui Pipa Tallinnast pärast kooli siia Tiinale helistas, siis küsis ta (kuulsin kõrvalt): “Ja issi? Kas issi suur varvas ikka veel valutab? On ikka punane ja põletikus? Mis ta teeb, et seda ravida, kas ta salvi ikka paneb peale?” See soojendas rohkem kui Hispaania päike.
Ah, ma pole veel lootusetult vajunud siia Hispaania kinnisvarasohu.
Läbi Costa Del Soli öö
Õigupoolest polnud mul mingit kavatsust Gibraltarisse minna. Lihtsalt tee viis sinna. Ja ma olin tol ööl sattunud sõitma mööda seda Gibraltari teed.
Eestis juhtub teinekord, et sõidan autoga niisama ringi. Näiteks õhtupoolikul, kui laste kära tõuseb üle pea ja hääl on nende peale karjumisest nii kähe, et ma jaksan ainult kalamoodi suud liigutada, ja ajusid, kraban mõne neist kaenlasse – et laste tihedust ruutmeetri kohta kodus vähendada (neid ruutmeetreid pole palju), topin autosse ja sõidan läbi laskuva öö ükspuha kuhu. Pärnusse, Haapsallu. Aga viimasel ajal hakkavad Eestis need kohad, kuhu nii asja ees, teist taga sõita, justkui otsa saama.
Costa del Soli maanteed Hispaanias viivad veel esialgu värsketesse kohtadesse. Minu jaoks värsketesse. Neid, kellele need teed on selged kui aabits, näib olevat palju, sakslaste, hollandlaste, inglaste hulgas. Inglastel on oma raadiojaam, ajaleht, ingliskeelne kool, ingliskeelsed kinnisvaraagentuurid ja kõrtsid. Ja vist mitte sellepärast, et ingliskeelne Gibraltar on siinsamas – olgu paberi peal mis ta on, tundeliselt ikka Inglise enklaav Hispaanias. Admiral Nelson pööraks hauas ringi, kui kontroll Vahemerre sisenemise üle ära antaks. Gibraltari kalju suurtükipatareidest nopid sa aga soovi korral iga Atlandilt tuleva laeva üles. Hea küll, et need patareid on museaalsed, aga kes ütleb, et ühel päeval ära ei kulu (mine moslemeidki tea)? Ja moraalne aspekt nagunii – seda maailmavalitsejaminevikku enamik inglastest küll hirmsasti põevad.
Gibraltarini on mu peatuspaigast Motrili juures paarsada kilti. Aga olin läbi öö ei tea kuhu liikumas – seekord koos Tiina ja lastega – ja siis tuli meelde üks pilt, foto.
Mare oli käinud Tarifal Hispaania edelatipus surfamas (vastu ookeani ja tuuleline-luuleline paik) ja teinud digikaameraga portsu merepilte ja kleepinud neist kokku pika Tarifa panoraami. See pikk pilt vedeles töö juures Mare aknalaual ja ma käisin vahel, kui Mare parajasti jäähokit mängis, seda salamisi vaatamas.
Pildid kohtadest ja inimestest on tihti huvitavamad kui need kohad ja inimesed ise, sest pildid käivitavad fantaasia, aga kui sa selle koha või inimesega juba koos oled, siis mida sa enam fantaseerid või luuletad, siis on puha proosa kohal.
Ja mul oli kiusatus korra oma silmaga vaadata, et kuidas see Mare Tarifa tegelikult on. Ehk olin ma Tarifast unistamisest tüdinenud ja tahtsin peas uutele unistustele ruumi teha.
Sõitsin läbi öö Tarifasse.
Tarifa on räämas rannikulinnake. Palju rohkem räämas kui turistide Hispaania, Costa del Sol näiteks. Mulle meeldis. Päris elu käis, mitte turistlik ja turistidele elu teesklemine.
Esimest korda nägin Hispaanias, et politsei oli mingid sellid auto kõrvale üles rivistanud ja puistas põhjalikult nii taskuid kui autot (politsei annab rahatoojast turistile rahu, sa võid ta kõrval punase tule alt läbi sõita, ta vaatab mujale). Teadagi miks. Marokost tuleb odavat hašši tonnide viisi sisse. Nii odavat, et seda tasub isegi riskide kiuste läbi poole Euroopa Hollandini smugeldada, kus saab kanepitolmu- ja puruplönnid juba täiesti legaalselt hea vaheltkasuga maha ärida.
Kui ma aastakeseks Hispaania piirivalvesse tööle saaksin, oleks mul piisav know-how, et hiljem narkokulleri- või diilerina oma lapsenatukesed muretult suureks kasvatada ja läbi paremate koolide jalutada. Aga kes mind Hispaania piirivalvesse tööle võtab.
Sirvisin kohaliku ingliskeelse lehe Sur töökuulutusi – ehk hakata mõne lordi kokaks või kojameheks, aga siis tuli meelde, et ka pärast Eesti Euroopa Liitu potsatamist ei lase hispaanlane näljast eesti võõrtöölist veel hea mitu aastat niisama vabalt sisse, aga need lordid tahavad sind ainult siis, kui saavad legaalselt tööle vormistada ja ei unusta seda ka tööpakkumiskuulutustes mainida.
Aga Maroko kanep lastakse teinekord juba poole Gibraltari lahe pealt poide otsas Hispaania poole triivima. Kui teil isu väga suur, võite siin ju mere ääres passida, äkki saate mõne portsu enne narkodiilereid ja piirivalvepatrulle kätte. Aga tõenäoliselt ei tasu see siiski ära, sest kaua soolases Vahemeres ligunenud kanep ei pidand kedagi enam pilvedesse viima, mina ei tea, mis selle asjakäigu keemiline seletus olla võib. Sestap tasub teda ostagi ainult usaldusväärselt diilerilt, muidu juhtub nagu mu hea eesti kamraadiga, kes pani suure hulga oma Eesti õppelaenust hispaania diilerite tasku ja sai põhku, mis silmi krilli raasugi ei ajanud.
Tiirutasin seal öises Tarifas, mis oli räpane ja melanhoolne, selline Antonioni filmi kangelase tunne tuli peale. Et olen üsna üksi siin ilmas, üksildane kangelane ja lõiganud end hooletult lahti kodust ja kodumaast, aga siis kasvab mu üksindus talumatuks ja tahaks ehk mõne võõra inimesega baaris paar sõna vahetada, aga ainult paar. Inimlikku lähedust ja mõistmist ma enam ei usu ja läheduse-püüdlejaid ei talu. (Võimalik, et ma käingi välismaal mitte välismaad, aga oma erilist välismaamelanhooliat ja hulkurimina otsimas.)
Jäin jälle korraks mõtlema, et miks Rimbaud Aafrikasse läks ja relvakaupmeheks hakkas ja ei tahtnud enam geniaalne prantsuse luuletaja olla, aga nagu ikka ei viinud see juurdlemine mind mitte kuhugi.
Keerasin auto otsustavalt ringi ja sõitsin pisut tagasi, kus tee ääres on rida putkasid, mis Maroko praamidele pileteid müüvad.
Kell oli poole kahe paiku hommikul, aga piletikassa lahti. Mõnus noorepoolne sell uneles seal.
“Maroko praamipilet? Viisa sul on muidu või?”
“Ei ole. On mul seda vaja?”
“Mis pass sul taskus on?”
“Eesti.”
See poissi ei üllatanud. “Oota, ma vaatan.” Ta võttis võidunud paberilehe ja uuris: “Ida-Euroopa, jah?”
“See ta on.”
“Sul on viisat vaja, aga ma arvan, et sadamast sa saad selle osta.”
“Praegusel kellaajal?”
“Väga võimalik, aga selles pole ma päris kindel.”
Selge, marokolane teenib eurooplast Marokosse lastes viisade pealt väikse kõpsi,
